Näitasin talle arvutiekraanil angiogrammi ja selgitasin, et aneurüsm on väga väike ning on täiesti võimalik, et see ei rebene kunagi. Ütlesin, et ainult suured aneurüsmid on ohtlikud ja vajavad kindlasti operatsiooni ning et operatsiooniga seotud risk pole tõenäoliselt väiksem kui oht, et aneurüsm rebeneb ja ta saab rabanduse.
„Ja muud ravi peale lõikuse ei ole?” küsis ta.
Ütlesin, et ainus võimalus tema ravimiseks on operatsioon. Probleem on selles, kas seda teha või mitte.
„Kui ohtlik see operatsioon on?” Ta hakkas nutma, kui ütlesin, et nelja- või viieprotsendilise tõenäosusega ta sureb või jääb invaliidiks.
„Ja kui me ei opereeri?” küsis ta läbi pisarate.
„Te võite lihtsalt surra vanadusse, ilma et aneurüsm kunagi rebeneks.”
„Mulle öeldi, et teie olete meie maa üks paremaid neurokirurge,” ütles ta naiivses usus, millega murelikud patsiendid püüavad hirmu alla suruda.
„Seda nüüd küll mitte. Aga mul on kindlasti tohutud kogemused. Ja ma võin lubada, et teen kõik endast oleneva. Ma ei eita, et olen täielikult vastutav selle eest, mis teiega juhtub, aga kahjuks peate ise otsustama, kas soovite operatsiooni või mitte. Kui ma teaksin, mida te peaksite tegema, ütleksin kindlasti.”
„Mida teie minu asemel teeksite?”
Viivitasin vastusega. Tõsiasi oli see, et kuuekümne ühe aastaselt oli mul seljataga suurem osa elust, paremad aastad muu hulgas. Meie vanusevahe tõttu oli mul eluaastaid ees vähem kui temal, seega oht, et lõikamata jäänud aneurüsm tema eluajal rebeneb, oleks minul tunduvalt väiksem, aga operatsiooniga seotud risk suurem.
„Ma ei laseks aneurüsmi opereerida,” ütlesin, „aga mul oleks päris raske selle olemasolu unustada.”
„Ma tahan operatsiooni,” lausus naine. „Ma ei taha elada, see asjandus peas,” rõhutas ta oma peale osutades.
„Te ei pea kohe praegu otsustama. Minge koju ja arutage seda oma perekonnaga.”
„Ei, ma olen otsustanud.”
Olin veidi aega vait. Ma ei olnud üldsegi kindel, et ta oli tegelikult kuulanud, mida ma lõikusega seotud ohtudest rääkisin, kahtlesin, kas kõige selle uuesti seletamine paneks teda otsust muutma, niisiis asusime teele mööda pikki haiglakoridore, et leida minu sekretär ja määrata operatsiooni kuupäev.
Ühel pühapäevaõhtul kolm nädalat hiljem läksin haiglasse nagu tavaliselt, et kohtuda selle naisega ja teiste patsientidega, kellel pidi järgmisel päeval operatsioon olema. Läksin haiglasse vastumeelselt, ärritunult ja murelikult, sest mõte selle patsiendiga kohtumisest ja tema hirmuga kokkupuutumisest oli kogu päeva mu peas tiirelnud.
Igal pühapäevaõhtul, kui sõidan jalgrattaga haiglasse, on mul halb eelaimus. See on tunne, mis näib tekkivat lihtsalt üleminekust kodustelt oludelt töistele, olenemata sellest, kui rasked operatsioonid mul ees seisavad. Need õhtused visiidid on minu rituaal juba palju aastaid ja ometi, kuidas ma ka püüaks, ei suuda ma harjuda ja vabaneda nende pühapäevaõhtupoolikute hirmust ja murest, peaaegu viimsepäevatundest, kui väntan mööda vaikseid kõrvaltänavaid haigla poole. Aga mul tasub vaid patsiente näha, nendega juttu ajada ja arutada läbi järgmise päeva sündmused, kui hirm kaob ja ma lähen tagasi koju palju paremas tujus, järgmise päeva lõikusteks valmis.
Leidsin naise ühest kõige rahvarohkemast palatist. Olin lootnud, et ka tema abikaasa on kohal ning saan rääkida mõlemaga, aga naise sõnul oli mees juba koju laste juurde läinud. Vestlesime mõne minuti operatsioonist. Otsus oli nüüd tehtud ja ma ei näinud vajadust taas riskidele tähelepanu pöörata nagu siis, kui ta esimest korda minu juurde tuli, ehkki pidin neile siiski viitama, kui ulatasin talle allkirjastamiseks keeruka nõusolekuankeedi.
„Loodan, et saate magada,” ütlesin talle. „Luban, et mina magan kindlasti ja see on praeguses olukorras isegi tähtsam.” Ta naeratas selle nalja peale, mida ma kordan kõikidele oma patsientidele, kui kohtun nendega õhtul enne operatsiooni. Naine sai tõenäoliselt juba aru, et rahu, puhkus ja vaikus on viimased asjad, mida haiglalt oodata, eriti veel siis, kui järgmisel hommikul seisab ees ajuoperatsioon.
Käisin vaatamas veel kaht järgmise päeva patsienti ja arutasin lõikuste üksikasjad läbi ka nendega. Mõlemad kirjutasid nõusolekuankeedile alla ja ütlesid, et usaldavad mind väga.
Ärevus võib olla nakkav, aga nakkav on ka usaldus ja haigla parkla poole kõndides tundsin, kuidas patsientide usaldus mulle julgust juurde annab. Olin otsekui kapten laevas – alus tipp-topp korras, tekk hoolikalt puhtaks küüritud ja kõik järgmise päeva lõikusteks valmis. Neid rõõmsaid merenduslikke metafoore mõttes mängitades sõitsin koju.
Pärast hommikust koosolekut läksin ettevalmistustuppa, kus patsient narkoosi oodates raamil lamas.
„Tere hommikust,” ütlesin talle võimalikult reipal häälel. „Kas magada saite?”
„Jah,” vastas ta rahulikult, „magasin päris hea une.”
„Kõik läheb hästi,” ütlesin mina.
Mõtlesin jälle, kas ta ikka tõesti mõistab, millise riski ta võtab. Võib-olla on ta väga vapper, võib-olla naiivne, võibolla on kõik, mida ma rääkisin, tal kõrvust mööda läinud.
Riietusruumis panin selga operatsioonirõivad. Üks mu kolleeg vahetas seal samuti riideid ja ma küsisin, millised lõikused tema päevanimekirjas on.
„Oh, lihtsalt mõned seljad,” vastas ta. „Sul on aneurüsm?”
„Rebenemata aneurüsmidega on see häda,” ütlesin, „et kui patsient invaliidina üles ärkab, võid ainult iseennast süüdistada. Enne lõikust oli temaga kõik korras. Rebenenud aneurüsmi korral on verejooks tihtipeale juba oma töö teinud.”
„See on tõsi. Aga rebenemata aneurüsme on tavaliselt palju kergem klipsida.”
Astusin operatsioonisaali, kus minu assistent Jeff asetas naist juba operatsioonilauale. Minu osakonna eripära on selles, et siin stažeerivad ühe aasta Seattle’i neurokirurgia koolitusprogrammis osalevad Ameerika kirurgid. Jeff oli üks neist ja nagu enamik Ameerika stažööre, silmapaistev arst. Ta kinnitas naise pea operatsioonilaua külge – kolm hingedega raamile kinnitatud naela lükatakse läbi peanaha koljusse, et pead paigal hoida.
Olin naisele lubanud, et juukseid aetakse maha võimalikult vähe, ja Jeff hakkaski ta pealage raseerima. Ei ole mingeid tõendeid selle kohta, et varasem tava ajada patsientidel pea paljaks nagu süüdimõistetutel oleks kuidagi mõjutanud infektsioonimäärasid, millega seda kommet näilikult põhjendati. Mina arvan, et tegelik põhjus, ehkki sellest endale aru ei antud, oli see, et kirurgidel oli kergem opereerida inimlikest omadustest ilmajäetud patsiente.
Kui säästev raseerimine on tehtud, läheme käsi pesema, tuleme seejärel kinnastes, maskides ja operatsioonirõivastes laua äärde tagasi ja alustame lõikust. Esimese umbes kümne minuti jooksul määritakse patsiendi pea antiseptikuga kokku, ta kaetakse steriilsete operatsioonilinadega, nii et näha jääb vaid opereeritav piirkond, ja instrumendid ning muud kirurgiriistad seatakse koos operatsiooniõega valmis.
„Skalpell,” ütlen operatsiooniõde Irwinile. „Alustan,” hõikan anestesioloogile laua teises otsas ja lahti see läheb.
Pärast kolmekümmet minutit tööd suruõhupuuride ja -lõikuritega on naise kolju avatud ja selle sisepinna ebaühtlased luuservad on tasaseks lihvitud.
„Valgus maha, mikroskoop sisse ja kirurgitool!” hüüan niisama palju erutusest kui vajadusest end kuuldavaks teha kõigi operatsioonisaali seadmete ja masinate põrina, sumina ja sahina keskel.
Tänapäevased