Punased luud. Ann Cleeves

suur mees, väga heleda peaga, pöetud juustega. Ta lähenes neile, käsi pikal. „Tere! Mina olen Paul Berglund. Te tahtsite minuga rääkida.”

      Võõrapärasest nimest hoolimata oli tal Põhja-Inglismaa hääldus. Vali hääl sobis sellele mehele. Perez polnud kindel, mida ta oli teadlase puhul oodanud. Mitte sellist suurt, kindla jutu ja pöetud peaga meest.

      „Sandy ilmselt selgitas, et eile öösel juhtus siin õnnetus,” ütles Perez. „Me eelistaksime, et teie tudeng täna siit eemale hoiaks.”

      „Pole probleemi. Hattie ja Sophie tulevadki varsti tööle. Ma jään siia ja räägin neile, mis juhtus. Kas ma võin majas oodata? Ilm on rõskevõitu.”

      Hetkeks Perez kõhkles, meenutas siis, et tegemist on õnnetuse, mitte millegi enamaga. Poleks tark seda üle dramatiseerida. „Kas tohib, Sandy?”

      Sandy ei kõhelnud. Jälle see Whalsay külalislahkus. „Muidugi. Miks mitte?”

      Berglund keeras ringi ja jättis nad omavahele. Perez tundis end veidi naeruväärsena, sest kohtumine oli olnud nii põgus, aga praegu ei osanud ta mehelt midagi erilist küsida. Arheoloogia kohta pärides oleks ta oma võhiklust näidanud. Pealegi, mis seost sai arheoloogide tööl olla Mima Wilsoni surmaga? Selle asemel suunas ta oma küsimused Sandyle.

      „Kas tudengid on midagi leidnud?” Perezt huvitas mõte kaevamistega elatist teenida. Talle tundus, et ta naudiks seda. Üksikasjalik, piinlikult täpne liikumine teiste inimeste elus. Kui juhtum oli sobiv, meeldis talle tema töös üle kõige just see.

      Sandy kehitas õlgu. „Ma pole kuigi suurt huvi tundnud,” vastas ta. „Ma ei usu, et siin midagi erilist oli. Mõni potikild. Ei midagi põnevat. Ehkki nad leidsid paar nädalat tagasi vana kolba. Val Turner, kultuuripärandi fondi arheoloog, tuli jaoskonda sellest ette kandma. Ta ütles, et ilmselt pole leid kahtlane, ja prokurör ei tundnud huvi.”

      Perezele justkui meenus, et ta oli sööklas selleteemalist jutuajamist kuulnud.

      „Mu ema oli siin, kui nad selle välja kaevasid.” Sandy hääl oli kolbast rääkides elavamaks muutunud, kuid Pereze meelest oli Sandy erutamiseks vaja aaret. Kullakange. Kalliskive. Ta oli ikka veel nagu poisike.

      Nad seisid hetke ja vaatasid maasse kaevatud auku, õlad niiskuse tõttu kühmus. Nagu leinajad lahtise haua ees, mõtles Perez.

      Seitsmes peatükk

      Ronald Clouston elas ranna lähedal uues majas. See paistis isegi suurem kui need majad, mida Perez oli praamilt näinud: ärkliga puumaja, mille ühes otsas oli pikk ühekorruseline juurdeehitis. Nad istusid veidi aega selle ees autos, sellal kui Sandy perekonna taustast rääkis.

      „Tema ema ja minu ema on nõotütred,” ütles ta. Sandy kortsutas keskendunult kulmu. „Nõbude lapsed. Jah, see vist on õige. Ronaldile müüs selle maatüki tema isa. Ronald tahtis oma värske noorikuga kusagile kodu rajada. Ta laskis maja ehitada mõni aasta tagasi.” Sandy vakatas. „Neil sündis hiljuti laps. See on üks põhjus, miks ma Whalsayl olen. Ma tahtsin neile kingituse tuua, õnne soovida. Tead küll.”

      „Kas tema isal polnud maast ilmajäämise vastu midagi?”

      „See oli kõigest lapike konarlikku karjamaad ja ta polnud kunagi talu pidanud.”

      „Millega Ronald elatist teenib?”

      „Tal on töökoht oma isa ookeanitraaleril. Cassandral. Ilus laev. Nüüd neli aastat vana, aga ikka veel viimase peal.” Just seda oli Perez oodanud, sest see sobis kuvandiga kõvast purjutajast, kes käib keset ööd püssi paugutamas. Enamik Whalsay laevu kuulus mõnele perekonnale. Kalapüük oli raske töö ja mehed lasksid randa tulles auru välja.

      „Koolis oli ta tarkpea,” jätkas Sandy. „Praktilistes asjades saamatu, aga eksameid tegi hästi. Omamoodi unistaja, tead küll. Ta läks ülikooli, aga tema isa jäi haigeks ja laeval jäi koht vabaks. Ronald pidi selle vastu võtma. Sa saad aru, kuidas see käib. Võibolla oli tal hea meel, et ta sai ülikoolist äratulekuks ettekäände, ja kraadi poleks ta niikuinii saanud. Seda ütleb mu ema.”

      Pisuke kadedus, mõtles Perez. Või võistlus kahe sugulase, Sandy ema ja Ronaldi ema vahel, kes oma poegi võrdlevad. Sandyt poleks küll keegi tarkpeaks nimetanud.

      „Kas Ronaldi naine on Shetlandilt pärit?”

      „Ei, Anna on inglanna. Nad abiellusid siiski paar aastat tagasi siin. Kogu Anna suguselts tuli kohale. See oli uhke pidu.” Sandyl vajusid hetkeks silmad kinni, aga ta sai unest võitu, vahtis uduvihma. Tuuleklaasi sisekülge mööda voolas kondensatsioonivesi.

      Pereze arvates oli maja kahele täisinimesele ja ühele titele ikkagi suur. Ta juurdles, kus oli Ronald oma Annaga tutvunud. Shetlandi mehed olevat läbi aegade käinud mujalt naisi otsimas. Võib-olla kohtus Ronald naisega oma üürikesel ülikooliajal. Perez oli abiellunud inglannaga. Pehme ja õrna, ilusa ja heledat verd Sarah’ga. Kuid temast ei saanud sellist meest, keda Sarah tahtis. Perez oli alati lasknud end liiga kergesti teiste inimeste probleemidesse mässida. „Mina olen alati viimane,” oli naine öelnud. „Pärast tööd ja vanemate külastamist tegeled sa naabrite õigusrikkujast poja ja torumehe kassiga. Sa oled omadega läbi, kui minu jaoks aega leiad. Sul pole enam midagi anda.” Toona arvas Perez, et naine räägib nii seetõttu, et oli äsja nurisünnituse läbi elanud. Nüüd sai ta aru, et naise sõnades oli omajagu tõtt. Perez ei suutnud oma nina teiste inimeste asjadest eemal hoida. Ta ütles endale, et selline ongi hea detektiiv, aga ta oli uudishimulik isegi siis, kui ei teinud tööd.