„Akende ees pole trelle. Mine sealtkaudu!” nähvas õde. „Mõtle midagi välja! Teised on Towerist põgenenud. Kui nii edasi läheb, ei mäleta su pojad lõpuks isa enam üldse.” Tigedalt istus ta nikerdatud toolile.
Vend muheles. „Ikka endine Eleyne. Seesama tuletukk.”
„Ei, enam mitte. Ma elan oma hobuste ja koertega maal nagu tubli talunaine kunagi.”
Gruffydd pahvatas valjusti naerma. „Minu talunaisest õde! Ja tema julgeb mind paksuksmineku pärast noomida!”
„Ma noomin sind allaandmise eest.”
„Ja mida sa ise oled teinud, Eleyne?” Venda torkis kättemaksukihk. „Sa oled leppinud üksindusega, jätnud armastatu tema riiaka naisukese küüsi! Sa ei osale poliitikas. Isegi Dafyddi tegemised pole sind sellevõrra huvitanud, et oleksid tal külas käinud pärast seda, kui ta minu maad päris.” Gruffyddi nägu oli vihast punane.
Aknast kostis kaugel tagaõues koerakorjuse kohal laperdavate ronkade kraaksumist. Lähedal puurides luusisid kaks leopardi verd haistes rahutult edasi-tagasi. Rhonwen uuris oma sõrmeküüsi, sellal kui vend ja õde teineteisele äkkvaenuga otsa vaatasid.
„Mul pole armsamat,” sosistas Eleyne lõpuks.
„Kas ta ütles seda?”
„Ei, aga …”
„Eleyne, mine tema juurde.” Gruffydd võttis istet ja kallutas end ettepoole, küünarnukid põlvedel. „Sõlmin sinuga kokkuleppe: ma proovin, kui ka sina proovid. Vean saja naela peale kihla, et söön Cricciethis koos Senenaga õhtust enne, kui sina istud Roxburghis oma armastatu põlvel.”
Eleyne naeratas. „Mul pole sadat naela, Gruffydd.”
„Minul ka mitte. Olgu siis kuus penni; kuus penni ja suudlus.”
Ta ootas, piieldes tulle vaatava õe nägu, püüdes tema mõtteid lugeda.
Oli möödunud nii palju aega sellest, kui Eleyne oli lubanud endale lootuseraasu; nii palju aega sellest, kui ta oli lubanud endal Alexanderist mõelda, ilma et lapsukeste väikesed kahvatud kogud oleksid nende vahele tulnud, aga nüüd, Toweris Gruffyddi kambris tundis ta lootusevärelust.
Gruffydd naeratas seda nähes. „Me oleme võitlejad, sina ja mina, aga me mõlemad olime selle unustanud,” ütles ta vaikselt.
Rhonwen kuulas aknaorvas pingsalt pealt. Gruffyddil õnnestus see, mis temal oli ebaõnnestunud. Ta hoidis hinge kinni, ei julgenud end liigutadagi, kartes õe ja venna meeleolu lõhkuda.
„Egas põhja ratsutamine vist tõesti kahju tee.” Eleyne’i süda oli hakanud kloppima.
„Mitte mingit kahju.” Gruffydd noogutas elavalt. „Me mõlemad peame asuma teele nädala jooksul. See on kihlveo tingimus. Jumala eest, Eleyne, sa mõjud mulle hästi. Sul on õigus, ma olen vangipõlvega leppinud nagu ahjuminekut ootav kohikukk. Ma lähen! Ma lähen Walesi ja võitlen selle eest, mis kuulub mulle.” Ta võttis Eleyne’il käest, tõmbas ta püsti ja kallistas teda nii kõvasti, et Eleyne ahmis õhku. „Londonis me enam ei kohtu.” Ta lükkas õe endast veidi eemale, ühtäkki tõsine. „Jumal õnnistagu ja kaitsku sind, väike õde, ning kinkigu sulle õnne.”
„Ka sind, vend.” Eleyne suudles teda põsele. „Ma tulen jälle Walesi ja toon sulle Šotimaa kuningalt terviseid.”
„Lööme käed!” Gruffydd sülgas endale pihku ja laksas sellega vastu Eleyne’i oma.
Nüüd, kui Eleyne oli andnud endale voli mõelda Alexanderist, ei suutnud ta mõelda enam millestki muust. Kogu tema olemus valules igatsusest. Osake temast, mis oli olnud meeleheite taha müüritud, oli taas elustunud.
„Lõpuks ometi tulid mõistusele,” märkis Rhonwen. „Olgu lord Gruffydd südamest õnnistatud, et ta sulle aru pähe pani.”
„Mis sa arvad, kas Alexander tahab mind veel?” Eleyne ebales, käsi kerkis alateadlikult meelekohale, kus pehmete kiharate alt paistis ikka veel kõige hullem arm. Kas ehk see oli tõeline põhjus, miks ta polnud tahtnud Alexanderi silma alla sattuda? Hirm selle ees, mida mees võib arme nähes öelda?
„Selge see, et ta tahab sind,” vastas Rhonwen. „Seda võin ma sulle lubada. Armastus, mida ta sinu vastu tunneb, on midagi väga erilist. Ma pole iial näinud nii armunud meest.”
„Miks ta mulle siis järele ei tulnud?” Eleyne astus peegli ette, uuris oma nägu, mida ta tegi väga harva. Ta puudutas sõrmeotstega laupa. Armid olid kahvatunud: õhtul küünlavalgel polnud neid õieti nähagi. Kas need tegid ta inetuks? Eleyne püüdis silmitseda neid kiretult nagu mees, hinnata neid nii, nagu ta polnud seni söandanud … aga ei osanud otsustada. Armid, mis tegid haiget, olid tema sees.
Kas Alexander tahab teda endiselt? Eleyne vaatas vastust otsides omaenda silmadesse, aga ei leidnud. Vaistlikult kiikas ta tule poole. Aga vastust polnud ka seal.
„Ta ei tulnud sulle järele, sest peab sinust liialt lugu. Ta tahtis seda, mida tahtsid sina, isegi kui ootamine ta hävitaks,” vastas Rhonwen tasakesi. „Aga ta on oodanud ega ole lootust kaotanud.”
„Kust sina seda tead?” Eleyne keeras peeglile selja ja vaatas Rhonwenile otsa.
„Lihtsalt tean.” Rhonwen naeratas mõistatuslikult, silmades endiselt too kummaline metsik tühjus, mis oli varitsenud seal järves üleelatust saadik. „Šotimaa Alexander on neid väheseid mehi, keda ma olen piiritult imetlenud; ainus mees, keda olen iial pidanud oma Eleyne’i vääriliseks. Erinevalt sellest kõntsast, kes on su abikaasa.”
Eleyne naeratas. „Äkki meeldib Alexander sulle sellepärast, et ta on kuningas?”
Rhonwen muheles. Ta keskendus viivuks täielikult Eleyne’i näole ja too tajus kübekest hoidja kunagisest soojusest. „Ega seegi paha ole,” vastas ta siiralt. „Aga eelkõige on ta aumees. Ta ootab sind, kui sul on julgust tema juurde minna – ja sul on selleks julgust.”
„Jah, viimaks ometi on vist tõesti.”
„Et võita su venna pakutud kihlvedu, peame varsti teele asuma.”
„Kuuest pennist ilmajäämine pole ju nii suur kaotus.”
Ent Rhonwen raputas pead. „Ei, ei, me peame kohe minema. Kas sa siis ei mõista, et ta võib püüda sind takistada!”
„Gruffydd?”
„Ei, mitte Gruffydd, de Quincy!” Rhonweni hääl läks kalgiks. „Ta käis sind jälle vaatamas. Sa rääkisid temaga. Sa tulid talle meelde ja kuningas võtab teda kuulda. Ära usalda teda, cariad, ta püüab sind tagasi saada. Ma olen selles kindel!” Naise silmad põlesid raevust. Ta polnud Robertit näinud, kui see Eleyne’i juures käis, kuid oli tajunud tema kohalolekut; Robert oli nagu rõve tüügas majas, mida Rhonwen pidas endiselt oma koduks. „Las ma hakkan pakkima. Lähme varsti. Mis siin enam oodata?”
Eleyne vaikis veidi, siis noogutas. Mida seal enam oodata? Ta tahtis Alexanderit, tahtis nii väga, et ta lihtsalt ei mõistnud, kuidas ta oli suutnud kogu selle aja ilma temata elada.
Gruffydd vaatas kolm korrust allpool laiuvale õuele. Mahedas kuuvalguses sarnanes munakivisillutis kõvaks tambitud maaga, varjud seintel olid nagu mustendavad augud. Öösiti läksid kuninga loomaaia loomad rahutuks; vaikuses kostis leopardi urin. Öösiti segunesid vallikraavi lehk ja jõe külm mudahõng jahedate iilidega ning vahel tundus Gruffyddile, et ta tunneb oma kõrges aknas Yr Wyddfa kargeid puhtaid tuuli.
Ta pöördus, et vaadata oma kaaslasi, kes istusid tule ees teine teisel pool malelauda: waleslasi Ioni ja Emrynit, kes olid ustavalt nagu paljud teisedki järgnenud talle vabatahtlikult pagendusse ja vangistusse, ning oma vanimat poega Owaini, kes oli nende juures.
Eleyne’i külaskäik oli teinud Gruffyddi rahutuks. Pärast õe äraminekut seisis ta kaua sellesama akna juures ja vaatas alla, et