1. Aita kass puu otsast alla.
2. Aita vanainimest.
3. Aita vaenlast.
4. Päästa kellegi elu.
5. Päästa maailm.
Kogu ülejäänud hommiku üritan välja nuputada, kuidas maailma päästa, sest kui juba heategu teha, siis parem teha seda SUURELT. Vaatan uudiseid, et näha, kas leidub mingeid kohalikke probleeme, mille lahendamisel ma saaksin kaasa aidata. Aga seal räägitakse ainult Pegasus Parki koristamisest koerakakast. Ja ma ei ole kindel, et koerakaka on ülemaailmne oht, välja arvatud siis, kui sa plätudega selle sees seisad – sel juhul võib see küll olla maailma lõpp.
Järgmiseks proovin ma vaenlast aidata. Ütlen Minnie’le, et ta näeb täna hommikul eriliselt kena välja, ja tema küsib, kas ma tunnen ennast ikka hästi, ja siis ta ütleb, et see on topeltbluff ja mul on kindlasti midagi plaanis, ja mina ütlen rahulolevalt, et mul on tegelikult palju head plaanis. Sest superkangelastel on alati midagi head plaanis. See on fakt. Minnie ütleb emale, et ma mängin temaga mingit mängu. Ema küsib, mida ma mängin, ja Minnie ütleb, et igatahes mitte Monopoli.
„Ta on minu vastu kena.”
Ema vaatab Minnie’t ja ütleb, et see on ju kindlasti hea asi. Siis libistab ta sõrmedega läbi juuste ja ohkab, nagu kannaks ta seljas midagi, mis on umbes sama raske kui paavian. Aga mina naeratan vaikselt, sest kui mu plaan toimib ja minust saab superkangelane, siis teeb see ema kindlasti miljon korda õnnelikumaks, kui ta praegu välja näeb.
„Kas sa arvad, et ma võiksin su elu päästa?” Vaatan Minnie’t üksisilmi, mõeldes, et number nelja saavutamine VIIEST LIHTSAST SAMMUST ei pruugigi väga tülikas olla.
„Jumal küll, ema,” ulub Minnie, jõllitades mind nagu päikesevalguse kätte sattunud vampiir. „Adam tahab mind ära tappa!” Ta tõmbab silmad pisikesteks teravikeks vidukile ja kui ema välja läheb, vibutab Minnie minu poole sõrme ja ütleb, et ta teab, et mul on midagi plaanis ja küll ta juba teada saab, mis see on.
Tuleb välja, et vaenlase aitamine oli halb idee, ja ma olen sünge, kuna mul ei ole õnnestunud täide saata ei numbrit kolm, neli ega viis. Tundub, et mu nimekiri peaks pigem kandma pealkirja KUIDAS SAADA SUPERKANGELASEKS – VIIS MITTE NII VÄGA LIHTSAT SAMMU ehk KUIDAS LÕPETADA KIILAKANA NAGU ISA, KUNA SA TIRID KÕIK OMA JUUKSED ISE PEAST VÄLJA. Ma olen õnnetu nagu haige varbaga lumeinimene, lähen istun oma toas ja püüan välja mõelda, kuidas ma võiksin aidata vanainimest (number kaks). Siis ma kuulengi ema ja isa minu toa ukse taga omavahel summutatud häälel rääkimas.
„See on suur muutus,” sosistab ema.
Jätan mõtlemise ja pingutan iga keharakku, et neid kuulda.
„Ma tean, aga see on seda väärt. Ja ma tean, et korter on väike, aga me võime ohvreid tuua. Aga ärme sellest veel praegu lastele räägime,” köhatab isa.
Neelatan ja mulle tundub, nagu ujuks kuldkala mu kõhus ringi.
„Nõus. Las see jääda üllatuseks,” ütleb ema. Hetk vaikust ja siis ütleb ema: „Oh, Clark, ma olen selle külastuse pärast väga närvis.” Kuulen, kuidas isa ema lohutab, aga täpseid sõnu ma ei kuule, ehkki mu kõrv on põhimõtteliselt seina vastu superliimitud. „Loodetavasti läheb kõik hästi.”
Olen šokis. Tunnen end hullemini kui siis, kui ma ükskord uusi kingi mööda vaipa lohistades üle toa kõndisin, metallist ukselinki puudutasin ja peaaegu toa keskele tagasi lendasin. Kõige rohkem olen ma üllatunud selle üle, et emal ja isal on meie ees saladusi. Tavaliselt räägivad nad meile kõigest. Ma üritan ka ülejäänud vestlust pealt kuulata, aga see on nüüd liiga vaikne ja ma ei kuule enam mitte midagi, mis nad ütlevad. Võibolla ema ongi sellepärast praegu nii tujukas. Ta ei käitu kuidagi jubedalt ega midagi, aga tundub, nagu kihutaks ta üles-alla mööda mägiraudteed. Ühel hetkel on kõik korras ja järgmisel hetkel vaatab ta klaasistunud pilgul aknast välja.
Ma ei tea, mis saladus emal ja isal on, aga ma tean, et kui minust saab superkangelane, siis on ema kindlasti vähem tujukas. Ma vaatasin just sõnaraamatust, mida sõna „äss” tähendab, ja seal seisis, et see on inimene, kes on kõiges parim, meister, esmaklassiline, suurepärane, väljapaistev, täht ja tšempion. See on ka kõige tugevam kaart mastis. Ma luban, et olen kõike seda, mis selles nimekirjas seisab (välja arvatud mängukaart – see oleks keeruline).
3.
Põmm!
Koolivaheaeg on peaaegu läbi ja ma pole ikka veel ema ja isa saladust teada saanud. Kuid vahepeal avanes mul võimalus päriselt superkangelaseks saada ja oli ka viimane aeg, kuna ema on õnnetu nagu vihmane nädalavahetus. Isa on pannud mulle kinni koha vetelpäästekursusele, mis toimub laupäeval kohalikus ujulas koos Pegasus Parki ujula Piraajadega, sest ta arvas, et mul võib vaheajal muidu igav hakata (kuigi mul pole kunagi mitte midagi tehes igav). Viimased kakskümmend minutit enne minekut veedan ma oma toas, millele olen pannud nimeks SPÄM (Spetsiaalstaap Ässamissioonideks) ja püüan välja mõelda superkangelase motot, mis innustaks mind oivaline olema. Sest superkangelastel on alati moto – nagu näiteks Hulk ütleb, et ta ei meeldi vihasest peast kellelegi, ja „Fantastilise neliku” tegelane Asi ütleb, et on klobimise aeg. Ma panen oma kaisukaru – tuntud ka kambajõmmina – voodile ja käsin tal suusamütsi all oma karvaseid kõrvu kikitada ja kuulata. Olen välja mõelnud sellise moto: Ma olen Ace. Ma halva heaks kõik teen, mul truuks jääb süda sees. Kaisukaru jõllitab otse enda ette, nagu ei kuulakski ta mind. Selles pole muidugi midagi uut. Kui ma olen mõned korrad oma motot valjusti lausunud ja paar korda „truuks” asemel kogemata „puuks” öelnud, jõuan järeldusele, et ma eelistan ikka midagi lihtsamat, nagu näiteks „Tsäuh”, nagu ütleb Kapten Marvel.
„Tsäuh,” leelotan ma, mööda tuba ringi joostes ja kätt pea kohal hoides. „Kräuh, pläuh, tsäuh.”
Isa kolgib mu toa uksele ja ütleb, et ma pean selle tsäuhitamise lõpetama ja oma pläuhi välja vedama, või me jääme Piraajadesse hiljaks. Korjan ujumiskoti üles, löön ukse lahti ja ütlen, et olen valmis. Isa keerutab furgoonivõtmeid sõrme ümber ja ütleb, et viib mind Surelock Homesi autoga kohale, sest me ei taha tundi hiljaks jääda. „Lähme siis, tšempion,” sõnab isa, kratsides kellakujulist tätokat oma biitsepsil. „Aeg ei oota kellegi järele.” Ta teeb väikese pausi. „Välja arvatud Minnie järele, kui ta vannitoas meiki teeb ja enne välja ei tule, kui meik on täiuslik.”
Me väljume korterist, läheme trepist alla ja möödume härra Hooperi uksest number nelikümmend üheksa. Ühe korruse võrra madalamal möödume proua Karimloo tühjast korterist ning isa osutab sellele pöidlaga ja ütleb, et proua Karimloo läks Gangesesse.
„Misasja, ta on Indias?”
„Ei, ta elab oma vennaga Gangese kaasamüügirestorani peal. Ma tegin talle uue võtme. Tõenäoliselt topib ta selle ka lillepoti alla.” Isa heidab pilgu põrandal seisvale lillepotile ja tonksab seda varbaga. „Selle korteri võtmega tegi ta alati nii. Kes iganes sellesse korterisse kolib, peab uue luku panema, sest tundub, et praegune on kahjustada saanud. Oota …” Isa torkab käe taskusse, tõmbab sealt välja Surelock Homesi reklaamlehe ja pistab selle kirjakasti. „Nad peavad rääkima selle äri tipptegijatega.”
Kümme minutit hiljem paneb isa mind ujula juures maha ja hüüab: „Anna endast parim, päikseke!” Siis kihutab ta punase kaubikuga minema, justkui osaleks ta võidusõidul ja tahaks seda võita. Ma jälgin, kuidas auto tagaosale kinnitatud suur särav võti silmapiiri taha kaob.
„Superkangelased annavad alati endast parima, isa,” sosistan ma. Sõnad lendlevad minema nagu vanad paberitükid tuule käes.
Nii et valetama ma ei hakka – mõte sellest, et päästan peagi kellegi elu, ajab mind elevile. Ka on ema siis nii õnnelik, et annab mulle võibolla isegi lisataskuraha. Kui ta seda teeb, siis ostan ma selle eest ühe titaanlaste koomiksi – „Titaanlased võtavad üle”. Mina ütlen: „Ema, raha pole vaja, sest ma tegin seda vaid selleks,