Kopernik näitas, et me ei ole universumi keskpaik. Astronoomid ei ole leidnud tõendeid ülal taevas olevast paradiisist. Darwin hajutas ettekujutuse, et Jumal lõi maailma ja kõik elavad olendid kuue päeva jooksul. Bioloogid on tõestanud, et neitsist sündimine on võimatu. Millist lugu peaksin ma uskuma? Teksti, mille autoriteetsuse ainsaks kinnituseks oli ta ise ja milles kuulutataval oli vähe kandepinda minu igapäevareaalsuses? Või moodsat teadust oma empiirilise lähenemisega tõele? 13aastasena oli minu valik ilmselge. Ma hülgasin tavapärase religiooni ja ülejäänud teismelise aja olid minu vaimsed mured kahanenud jätkuva debatini, kas ma olen ateistvõi agnostik.
Ma ei olnud siiski paadunud materialist. Ma ei uskunud, et kõike saab selgitada reaalteadustega. Keskmises teismeeas oli minus tärganud huvi inimese meele kasutamata jõudude vastu. Jutud elavalt maetud või naelvooditel lamavatest joogidest äratasid minus huvi. Ma sukeldusin nii-öelda kehavälistesse kogemustesse ja eksperimenteerisin teadvuse muutunud seisunditega, mida tekitas hüperventilatsioon või pulseerivate valguste vaatamine. Ma arendasin välja oma meditatsioonitehnika, olgugi et ma ei määratlenud seda tol ajal nii. Olin võlutud maavälise tsivilisatsiooni võimalikkusest. Arvestades, et kosmoses on triljoneid tähti, tundus mulle äärmiselt ebatõenäoline, et meie planeet on ainus, kus on arenenud teadvuslik elu.
Samuti võtsin ette oma esimesi julgeid retki filosoofia aladele. Veetsin koos oma sõpradega lugematuid tunde arutledes, kas meel eksisteerib ajust eraldi või mitte. Kui see nii oli, siis kuidas meel ja aju üksteist mõjutasid? Või oli meel midagi aju poolt loodut? Kui me sellest väsisime, siis võis alati valida seotud küsimuse, vaba tahe versus ettemääratus. Kui kõik, kaasa arvatud meie aju seisund, oli füüsikaseaduste poolt ette määratud, kas siis meie kogemus vabast tahtest oli ehtnevõi illusioon?
Hoolimata sellest, kuivõrd mind kiskusid kaasa küsimused inimmeelest, olid minu peamisteks huvideks siiski reaalteadused ja üle kõige matemaatika. Kui tuli aeg valida, millist eriala ülikoolis õppida, siis oli valik ilmne. Kui aga oli vaja valida, millisesse ülikooli minna, siis oli see samuti selge. Cambridge oli, ja ilmselt ka jääb, parimaks Briti ülikooliks, kus õppida matemaatikat.
Minu esimene külaskäik Cambridge'i oli minu intervjuu päeval – esimene osa ülikooli sisseastumisest.
Kaugemalt tulles kerkis linn lamedate, märgade, roheliste väljade keskel nagu kultuurioaas. Kui ma jõudsin linna keskusesse, andsid kenade ridaelamutega ja Edwardiaegsete majadega ääristatud tänavad teed suurematele ülikoolihoonetele. Arhitektuuris ristusid sajandid – vanad normanni kirikud, kõrguvad gooti kabelid, külluslikult kaunistatud Elizabethi stiilis hallid, Victoria-aegsed teaduslaboratooriumid ning moodsad klaas- ja terasehitised segiläbi päikese käes. Kolledži müüride vahel hoolikalt maniküüritud muru siseõuesid ja väljakuid katmas. Rasked tammeuksed peitsid kulunud kivitreppe, viies kes-teab-millise-maailmakuulsa proffessori ruumidesse.
Ülikooli südames paikneb turuväljak. Erinevalt teistest inglise linnadest, mille traditsioonilised turud on kadunud, et asenduda maitsekalt munakivistatud mälestusega linna pärandist, oli Cambridge’i väljak üle kuhjatud puuvilja, juurvilja, lillede, riiete, raamatute, plaatide, rauakauba, mänguasjade, mööbli ja muu kribu-krabu lettidega. See oli linn, mille süda oli jäänud elusaks, mille hing ei olnud jalge alla trambitud kahekümnenda sajandi tunglemisega efektiivsuse ja funktsionaalsuse poole.
Kui ma liikusin läbi kergelt looklevate tänavate kolledži suunas, kus ma pidin oma intervjuu andma, oli mul tunne, mis tuleb mõnikord, kui kohtad kedagi ja tead, et te hakkate palju rohkem üksteist nägema. Ma tundsin kindlalt, et ma tulen elama siia eksootilisse õppekeskkonda.
Umbes kuus nädalat hiljem, kui ma asusin oma kodunt kooliteele, möödusin postiljonist tema ringkäigul. Nagu välguna selgest taevast tuli mõte, et tal võiks mulle kiri olla ja mitte igasugune kiri, tal oli kiri, mis pakkus mulle kohta Cambridge'is. Ei olnud mingit põhjust sellist kirja oodata. Hoolimata sellest, et mu intervjuu oli läinud üsnagi hästi, ei olnud ma veel teinud sisseastumiseksamit. Nii ma lasin oma mõttel minna ja jätkasin teed.
Pool tundi hiljem kooli jõudes öeldi mulle, et mu ema oli helistanud ja teatanud, et postiljonil oli kiri Cambridge'ist ja loomulikult pakuti mulle kohta.
Üheksa kuud hiljem „läksin üles“ nagu öeldakse Cambridge'is, et alustada seal oma õpinguid. Järgmisel päeval peale minu saabumist oli mul esimene kohtumine juhendajaga – nimeka inglise kirjandusprofessoriga. Cambridge'is on juhendajal väga vähe tegemist tudengi akadeemilise instrueerimisega. See on igaühe superviisori ülesanne. Juhendajad on in locus parentis, ladinakeelne termin, mis tähendab vanemate asemel. Nende roll on hoolitseda tudengi personaalse heaolu eest.
„Ära ole liiga tõsine tudeng,“ andis juhendaja nõu. „Käi loengutes ja tee oma ülesanded. Üle kõige aga väärtusta neid inimesi, kes siin on. Sinu kaastudengid on vahukoor vahukoorel ning lõpetajad ja õppejõud, kellega koos sa siin elama hakkad, on ühed kõige avaramatest mõistustest sel maal. Vestlused, mis on lõuna ajal või jalutades õhtul jõe ääres, on sama olulised, kui loengud, kuhu sa lähed hommikul. Sa ei ole siin ainult selleks, et saada kraad, sa oled siin selleks, et küpseda kui isiksus, et ennast leida.“
Mitte iial ei ole olnud soodsamat aega leidmaks iseennast. See oli Cambridge kuuekümnendatel. Sajandivanused traditsioonid murenesid kiiresti. Ülikool oli just tühistanud reegli, et üliõpilased peavad õhtul linnas kandma oma akadeemilisi ametirüüsid. Enam ei olnud võimalik, et sind heidetakse välja, kui jääd vahele oma toas naisterahvaga. Tudengid võtsid ette esimesed istumisstreigid, kutsudes juhatust välja andma neile demokraatlikku häält nende enda hariduses. Loosung nõudega „Rahu Vietnami“ tõmmati King's Kolledži kabeli tornide vahele – hulljulge, kui mitte pühadust rüvetav akrobaatiline vägitükk. Kõikjal hõljus lootus millelegi uuele, potentsiaal muutuseks.
Rahu oli õhus ja samuti armastus. Hipid afgaani mantlites veetsid aega smokingutes tudengitega. Ilmusid valged jalgrattad, mis ei kuulunud mitte kellelegi, kuid olid kasutamiseks kõigile. Karl Marx, Alan Watts ja Marshall McLuhan olid määratud programmivälisesse lugemisse. Seersant Pepper1 kõlas üle õuede, kutsudes kõiki ja igaüht seadma end mugavalt sisse ja nautima toimuvat.
Ma olin täpselt seal, kus ma arvasin, et ma tahan olla, õppides koos parimatega parimas kohas. Minu kolmandal aastal oli minu superviisoriks Stephen Hawking. Olgugi, et ta oli juba langenud amüotroofse lateraalskleroosi ehk motoorneuroni haiguse ohvriks, mida tuntakse ka Lou Gehrigi haigusena, ei olnud haigus võtnud veel täit võimu. Ta sai veel kepi abil kõndida, kuid rääkis piisavalt hästi ja arusaadavalt.
Istudes tema kabinetis, oli pool minu tähelepanust suunatud sellele, mida ta selgitas – lahendus iseäranis raskele diferentsiaalvõrrandite rühmale – kuid mulle jäid silma sajad paberilehed, mis olid laiali tema laual. Väga suure käekirjaga olid neile kritseldatud võrrandid, mida ma vaevalt oleksin võinud mõista. Hiljem taipasin, et need olid ilmselt osad tema esimesest mõjuvõimsast tööst mustade aukude teemal.
Rohkem kui ühel juhul, paiskas tema käe tõmblus kuhja pabereid põrandale. Ma tahtsin kummarduda ja need tema jaoks kokku korjata, kuid ta nõudis alati, et need jääks sinna. Teha sellist põhjapanevat tööd kosmoloogias oli saavutus omaette. Kuid tehes seda praktiliselt invaliidina, oli jalustrabav. Ma tundsin ennast ülimalt priviligeerituna, aga ka heidutatuna.
Kuid sügaval sisimas keerles miski muu.
Matemaatikas olin ma jõudnud punkti, kus ma võisin lahendada Schrödingeri võrrandi vesiniku aatomile. Schrödingeri võrrand on üks fundamentaalsemaid kvantfüüsika võrrandeid. Selle lahendamine ühele osakesele, näiteks elektronile, oli küllaltki lihtne. Selle lahendamine kahele osakesele – elektron ja prooton,