Feofan kehitab õlgu, vabandab: „Me vanasti ei pannud lukku, aga nüüd – kes teab.“
„Õige ka, õige,“ kiidab Arhip.
Talle antakse külaliste kruusike, valatakse kanget tõmmist ja lastakse samovarist kuuma vett peale. Arhip ei hakka ootama, kuni tee jahtub, vaid asub kohe asja juurde.
„Käisin täna vallavalitsuses, rääkisin selle… Edisoniga. Esiteks, Hariton, ära mängi tulega – näe, vaata, isegi mul on siin…“ Ta läheb kasuka juurde ja õngitseb taskust punakaanelise raamatukese. See on „Kommunistliku partei manifest“.
Hariton vahib õue.
„Ära kuula, ära kuula jah külavanemat. Noor mees, õigust täis,“ ütleb Arhip mõrult. „Vanasti kuulati. Feofan, palju sul aastaid on?“
„Viiskümmend neli, ei, viiskümmend kolm on jumal andnud,“ vastab Feofan.
„No näed, Hariton, viiskümmend kolm – aga minul on varsti kuuskümmend. Ei muutu siin midagi. Vot, räägitakse, et ameeriklased tulevad. Aga mis ameeriklastel meist? Neil on Euroopas sõda sõditud, nemad tahavad ka kodus olla – naised vaja võtta, lapsed vaja teha. Ja siin ka – rahvas peab elama, tööd tegema, lapsi sünnitama. Ei ole sulle keegi kurja teinud. Ela, tööta. Vanasti elasime rahulikult, ei puutunud meid tsaar – aga nüüd on kiired masinad, elekter, telefonid. Nüüd peab nii olema, nagu tsaar tahab.“
„Õige, Arhip, täiesti õige,“ kiidab Feofan takka. „Ma talle kogu aeg räägin.“
Hariton ohkab, tõstab pilgu vanemate meeste poole. Ta ei tea isegi, kust see trots talle sisse on pugenud. Ei meeldinud talle sakslased, mis siis, et korralikult süüa anti. Ei meeldinud valgete käepaeltega eestlased, kes käisid ringi sellise näoga, otsekui oleksid nad ainsad peremehed, äravalitud rahvas, kelle kõrval pole teistel õigust siinset maad tallata. Miks ei võiks elada lihtsalt, ilma punaste raamatute ja loenguteta?
„Olgu, Hariton, mõtle! Ja ära sina, Feofan, ka talle peale käi – nii pole hea, noorele mehele peale käia. Rääkisime ja aitab, olgu rahu tema mõtetes, ja las Jessus Kristus ülendab ta hinge.“
Arhip heidab pilgu ikooninurka, lööb risti ette ja torkab „Kommunistliku partei manifesti“ tagasi kasukataskusse.
„Aga mul on teile, hea pererahvas, veel teine jutt. Jälle külanõukogust. Asi selline, et tuleb rahareform. Kõik mis hinge taga, vahetatakse ümber.“
Feofan ja Varvara hakkavad naerma. Neil ei ole midagi hinge taga.
„Ega nad siiga särje vastu ikka vahetama ei hakka,“ arvab Feofan.
Arhip noogutab. „Õige, ei hakka. Aga raha vahetavad nii, et mõni kopikas meie moodi, õiglaselt, aga ülejäänu – üks kümnele. Oli terve tšervoonets, jääb rubla. Oli rubla, jääb kümme kopikat. Ja oleks siis, et kõike vahetadagi lastakse… Teid on kolm hinge – aidake, head inimesed.“
Ta õngitseb kasukast järgmise asja. See on ajalehte keeratud rahapakk. Feofani pere ei ole hulk aega nii palju raha näinud. Tähendab, on ikkagi õige, mida mõni sosistab – et raha hakkab Arhipile iga võimu ajal külge, elagu ta pealegi ausalt, ristiinimese kombel.
Arhip loeb kolm kuhjakest lauale. „Võtke, vahetage ära, ja mis süda lubab, tooge mulle.“
„Muidugi, külavanem,“ on Feofan pikalt mõtlemata nõus.
„No siis on hästi,“ ütleb Arhip. „Voronjas on ikonostaas kõrbenud, Tšornõi Posadis palvemaja katus puruks – mina ei unusta, toetan. Selleks need rahadki. Aga hüva, jääge nüüd jumala rahus. Ja uks pange tõepoolest riivi, kunagi ei tea.“
Varvara jälgib kardina vahelt – Arhipi pikk kogu ei pööra sadama suunas, kuhu viivat teed ääristab ühelt poolt võsa ja kõrkjastik ning mille ääres majareas on ka külavanema elamine. Arhip astub hoopis külatänavat pidi mõned majad edasi, peaaegu libiseb eestrepi lahti raiumata jääl, kopsib uksele – lastakse sisse.
„Näe, teed ei puutunudki,“ nendib Varvara.
Arhipi isal kasvanud keset tare tammepuu – nii räägitakse. Miks kasvas või mis sellest sai? Paljugi, mida pajatustes kokku on luuletatud. Kuid oli tammepuuga päriselt, kuidas iganes, rahulikku vägevust on Arhip pärinud rohkem kui teistele inimestele antud. Keegi pole teda külavanemaks määranud ega ole ta isegi positsiooni taga ajanud. Kõik on tulnud iseenesest, nagu suved ja talved, kevaded ja sügised.
Kolkis ei leidu meest, kes järvel kala järel ei käiks – mehed merel, naised põllul, öeldakse. Arhip pole erand – loksub paadis, püüab jää pealt. Jääpüüki armastab ta üle kõige, sest seal on abiks hobused. Kui tihtipeale ostetakse hobused ainult talveks, ajaks, mil tarvis nendega kümneid kilomeetreid mööda järvejääd sõita, kalapüügitarbeid ja saaki vedada, pärast saak külades ja linnas rahaks teha, siis Arhipil on ikka aastaringselt neli-viis, vahel rohkem tugevat kabjalist majapidamises olnud – märad, vahva täkk ja varsadki juurde. Praegugi tunneb Arhipi kodu juba kaugelt ära hobusehigi ja -sõnniku raske lõhna järgi, mis siis, et punase võimu naastes on Arhip hobused küla peale laiali jaganud, jätnud alles vaid vana mära ning noore tumedat verd sugutäku – öeldakse, segu araablasega.
Arhipi maja on pikk, ühest otsast kahekordne nagu eestlastel. Mõnel muidugi kihvatab teinekord, et kuidas temal on nii ja minul mitte, aga valjusti ei julge keegi alpuses süüdistada, sest eks ole sellisel majal ka põhjust – viis poega elab ikka veel isamajas, üks pealegi naisega, ja tagatipuks tütar. Viimased lapsed, noorukesed Serafima ja Bogdan, on lausa kaksikud. Neid sünnitades Arhipi naine surigi.
Arhipil on viis poega – Zosima, Avram, Danila, Minei, Bogdan –, kanged mehed, raudse tervise ja rahuliku meelega, üks juba naisemees, teistel pruudieas tüdrukud sihikul. Külas ei leidu neile õiget vastast, ent siiski ei küüni neist vägevuselt Arhipi endani keegi peale noorima, meheea piiril Bogdani. Too on isastki pikem, kujult kõhn, aga võib pikemalt hoogu võtmata täis silgupüti üksinda üles tõsta, suure kivi paigast nihutada. Jookseb ta kõige kiiremini, või kui aerud pihku võtab, lendab paat temaga üle lainete, nagu oleks sellele mootor külge pandud. Tüdrukud vaatavad Bogdani ja muudkui õhkavad, sest emalt on ta pärinud peened näojooned ja ronkmustad juuksed. Tüdrukute õhkamises leidub magusa tundesärina kõrval aga tubli annus kurbust – on see nüüd sünnitusel juhtunud õnnetus või on jumal mingil ainult talle teada oleval põhjusel nõnda seadnud, kuid Bogdani silmad kõlbavad ainult oma nina ette vaatamiseks. Ei aita ka paksud ümmargused prillid, mille optiline moonutus teeb tema silmad kummaliselt väikesteks. Bogdani kuulmine on terav, ta leiab tee muude, õhku kirjutatud märkide järgi, tunneb inimesedki õue peal kõnnaku järgi ära, aga palu tal öelda, mitu paati on järvel või mitu pääsukest istub telegraafitraadil, ja Bogdan ei ütle midagi, ei näe paate, ei märka pääsukesi ega traati.
Seepärast ongi alati olnud, et kui noorukid lähevad vana uue aasta aegu8 küla peale koerust tegema, ei julge keegi Bogdani ühes kutsuda. Nii ka nüüd, maslenitsanädala lõpus9 – lapsed ja noorem külarahvas ehitavad lumekindluseid, kilkavad ja huilgavad, kuid kui kraademad noormehed hiilivad eemale, et isekeskis selliseid lugusid rääkida, mille peale tüdrukud kiljudes ära jookseksid, ja päripäeva käivast pudelist hingepidet võtta, jääb Bogdan maha. Tüdrukud võtavad tema ümber ringi, lõõritavad laulda, tirivad käisest – vist ei ole ilusal Bogdanil iial olnud aega märgata, et teised teda päris omasugusena ei võta.
Varsti laskub punetav ketas silmapiirile.
Vanem rahvas, kes vahepeal on tares soojas käinud, naaseb piduplatsile. Hiigelsuurel õlgedest maslenitsanukul pole enam kaua jäänud. Kogu nädala on ta seisnud ehituna keset küla, selg vastu posti ja lõke jalge all. Kui tema läheb, läheb ka talv – ja ongi aeg, sest pajuvõsal, mis siinsamas platsi kõrval mustendab, on urvad küljes. Naised võtavad nukul ehted küljest, sallid ja rätid ümbert. Seekord on Arhip ise see, kes tiku põlema krapsab, kõigepealt