Ärakargamise peamine ajend oli üpriski erakordne. Kull jäeti põrandaaluses rühmituses, mille eesotsas ta oli, üksi, ja seda nii sõna otseses kui ka kaudses mõttes. Salaorganisatsiooni Eesti Leegion liikmed pooldasid noormehe arvates liialt pehmeid vahendeid võitluses vaenlasega. Lõppkokkuvõttes pudenes grupeering laiali, enne kui Kull sellest ise välja astuda jõudis. Kaks vanemat grupiliiget kutsuti teenistusse Nõukogude armeesse. Kolmas, veidi vanem kamraad, valis ülikoolitee, ja viimasele kompanjonile, ainukesele eakaaslasele, said saatuslikuks vanemad, kes sokutasid ohtu aimates poisi teise kutsekooli. Ja nii ei suutnud Kull enam erilisi võimuvastaseid akte korda saata. „Mul võib ju korralik „kone” olla, aga ainuüksi laskemoonakasti vedamisega jääksin jänni,” tunnistas ta enesele.
Ka ideoloogilised hoobid võimu pihta näisid lootusetud. Lendlehed sai küll salamisi valmis vorpida, ent nende laialijaotamine oleks võtnud nädalaid. Kõigele lisaks hakkas ühiskond nõukogude süsteemiga tasahilju harjuma. Vaatamata üksikutele kommunismivastastele aktivistidele ja paarile teisitimõtlejate põrandaalusele noorsoo-organisatsioonile oli linnas, kus Vambola Kull nüüd õppis, hakatud kümmekond aastat vana riigikorda omaks võtma. Paljud eestlased elasid justkui regeneratsiooniaastatel, lakkudes ikka veel nii sõja- kui ka repressioonidest tekkinud haavu, soovimata oma tulevikku uute konfliktidega siduda. Kull mõistis, et Eesti Leegioniga on nüüdsest lõpp. Ta pani enda valiku ette, kas reorganiseeruda ja luua uus riigivastane assotsiatsioon, leida mõni muu sarnane selts, millega ühte heita, ühineda liiduvabariigi ühise perega või otsida võimalus Läände pagemiseks. Kull kulli ega kirja ei visanud, vaid valis viimase, putkupaneku. Põgenemisplaani loksutas Kull paika koostöös kamraadiga, kes jäi lõpuks siiski maha, alludes vanemate soovile ja astudes ülikooli.
Konkreetse päeva taga ei olnud aga ainuüksi raadiost kuuldud ilmaprognoos, vaid võrdlemisi sarnase iseloomuga seltsi kuulunud dissident, kes tuli lagedale kummaliste ettepanekutega:
„Suure Isamaasõja lõpu tähistamise järgsel varahommikul on kogu riik magusas unes, eriti aga selle kaitsjad, Punaarmee koos piirivalvega. Nende juhtivkoosseis põeb maailma hirmsaimat pohmelli ning ei viitsi sinusuguste könnide püüdmisega just kõige meelsamini tegeleda. Kui minna, siis kümnenda mai varahommikul.”
„Aga mille kuramuse pärast me nõnda kordoni lähedalt startima peame? Eriti veel Kuusalu külje all, Pärispeal. Seal ju lausa tunned julgeoleku higi haisu,” uuris Kull pahuralt.
„Nimeta mulle üks koht Eestis, kus mõni väeosa ligistikku ei oleks? Ainult välismaalastele räägitakse ilusaid muinasjutte rahu armastavast Nõukogude Liidust, kus sõjavägi on esindatud kõigest Moskvas ja liiduvabariikide pealinnades. Mõtle järele, kas oled oma rajooni ajalehes kordki silmanud mõnda kasarmute pilti? Vean kihla, et mitte. Avalikkuse arvates pesitseb vene sõdur Tallinnas, ei kusagil mujal. Tegelikkuses pole Punaarmee kasarmud mitte üksnes igas linnas, vaid ka külas, ja üsna varsti ka maa all ja kauges tulevikus ehk kosmoseski.”
Noorukieas Kull ei aimanud, kustkaudu saaks kõige turvalisemalt Läände pageda. Ta kaalus kogunisti Karjala kaudu Soome lipsamist, ent siin oleks üksik teismeline Leningradi reisija liialt tähelepanu tõmmanud ja nii langeski liisk paadile.
„Ega sa ei pea minuga tulema. On teisigi võimalusi,” jätkas tulevane kaasteeline ja nägi vestluskaaslase näos huvi tärkamas. „Mainid kolmele tuttavale, et tahad välismaale reisida, ja palud neilt positiivset iseloomustust. Nendeks võiks olla näiteks mingi parteisekretär, ametiühingute esimees ja sinu koolidirektor. Seejärel astud sisse täitevkomitee uksest, et vastav emigreerumisluba taotleda. Siis suundud paberitega kompartei väljasõidu keskkomisjoni, kust saad templi oma karakteristikale ja teistele dokustaatidele. Lõpetuseks maandud siseministeeriumi viisade osakonnas. Vestled mingite kahtlaste ametiisikutega ja saadki kohvreid pakkima hakata. Lihtne.
Unustasin muidugi mainida, et kuskile vahele jääb ka vestlus KGB meeste ja naistega. Võimalik, et su enda koolipapa ongi üks neist.”
„Ah, sõida seenele oma jutuga!”
„Muide, unustasin kolmandagi variandi. Läände pääseb vahel ka abiellumise kaudu. Leiad daami, mõne rikka lese, kes sind ametlikult endale taotleb. Vajad plaani teostamiseks vaid mõne välismaise ajalehe surmakuulutuste veergu.” Nähes Kulli veidike taipamatut ja samas küsivat pilku, lisas vestluskaaslane selgituse: „No kuidas sa muidu tead, kas proua on ikka üksik või mitte.”
Vambola teadmiste nappuse arvelt püüti alatult nalja heita, aga see ei heidutanud teda marsruudivalikut edasi kritiseerimast ja nii tuli sõbral kõik veenmisoskused mängu lülitada:
„Aga minugipoolest, hiivame ankru põhjarannikust eemal, kuid siis arvesta sellega, et nõnda pikeneb ka kohe meie merereis. Mina isiklikult mõtisklen nii: tibla on suunanud oma patrullid, binoklid ja muud vaatlusvahendid tegelikult maismaale, et meiesuguseid jahtida. Sinule teadmiseks nii palju, et Eesti NSV-s ei valvata piiri mitte sissetungijate eest, vaid väljamurdmise ärahoidmiseks. Kõik need agendid, residendid ja muud kõrilõikajad nuusivad ju sisemaal ringi. Vaat seetõttu ongi kõige tähtsam üldse merele pääseda. Edasine on juba puhas taktika ja siin liigume minema piirivalve enda vaatlusposti alt. Keegi lihtsalt ei oota nõnda ülbet käiku,” lõpetas mõistatuslik kaasvõitleja.
Sedasama salapärast sõpra Kull parasjagu ootaski. Ta jõudis rannale meelega tunnikese jagu varem kui kokku lepitud, et kogu ala üle kontrollida. Milleks asjata riskida? Pärast on julgeolek kuidagi haisu ninna saanud ning varitsuse üles pannud. Või on sõber end kogemata sisse mässinud ja põgenemisplaanid avalikustanud. Mitte kedagi ei saa sada protsenti usaldada, teadis Kull, isegi mitte inimesi teisel pool piiri. Soomlased polevat sugugi nii külalislahked, nagu paljud endale ette kujutasid. Vennasrahva riik andis Nõukogude Liidule alalõpmata ülejooksikuid välja ja sellepärast polnud Kullil kavas põhjanaabrite juures ei elamisluba ega ka poliitilist varjupaika taotleda. Ta soovis hoopis Rootsi kaudu edasi Läände liikuda. Esialgu täiesti iseseisvalt, kuni järgmise riigi piiripostini. Kõigepealt oli aga vaja ületada esimene takistus ja Eestist minema saada.
Taskulambis vilkuv punane tuli tähendanuks operatsiooni stoppamist, roheline tuluke vastupidist, ja selle Vambola silm lõpuks tabas. Vasakul pool, umbes seitsekümmend viis meetrit eemal, metsa all, ta tuttav asuski. Ootaja suundus otsemaid kaaslase suunas, vastates samal ajal kokku lepitud signaaliga, kuniks põgenikud lõpuks kohtusid.
„Pista püstol tasku tagasi! Pärast vajutad veel kogemata päästikule ja ongi mu laul lauldud. Tahtsid veenduda, et olen ikka mina?”
„Seda ka. Tegin lihtsalt väikese kontrollkäigu. Mereäärne tundub puhas olevat. Ma ei märganud ka metsa all mingit liikumist. Vennikesed on tõepoolest veel täis,” vastas Kull.
„Mis mina siis ütlesin. Rohkem usaldust, kulla sõber. Me peame veel tükk aega üksteise seltsi kannatama. Aga nüüd tööle! Ega need ööd enam lõpmatuseni pimedad ei ole. Paadil on rattad all, kuid liiva peal pole neist kasu. Seal läheb su muskleid tarvis.”
Mehed liikusid võpsikus joostes lõuna suunas, kuni leidsid maskeerimisvõrgu ja okste alla peidetud lootsiku, tegelikkuses rannaveesõiduks mõeldud aluse. Jõudnud randa, tõstsid nad veesõiduki liikuvalt agregaadilt maha ja kukkusid paati enda järel tõmbama.
„Vambola, viska viimane pilk selja taha! Edaspidi näed isamaad ainult pildiraamatutest,” ütles kipper.
„Seda me veel vaatame.”
„Sul on tõesti plaanis tagasi tulla? Hull oled, tõepoolest,” lausus kamraad ja tõmbas kotist viinapudeli nähtavale. „Unusta arstid, kes sulle merehaiguse