1. peatükk
10. märts 1959
Kunagisest Kassisaba asumist tuli ringiga mööduda vaid juhul, kui ebauskliku patseerija tee ristus mõne musta kõutsi omaga. Üleloomulikesse jõududesse mitteuskuv inimene sai aga kunagi Toompea lossi küljelt alguse saanud all-linna, kaasa arvatud Kevade tänavat ilma kedagi kartmata rahumeeli läbida. Nõndaviisi arvasid ka kaks samal uulitsal toimetavat kodanikku, lootuses häirimatult ja vaikuses oma põhjalikult planeeritud ettevõtmisega ühele poole saada.
„Kuidas tundub?” uuris pintsli sekundiks käest pannud meeskodanik, et külmast kangetele kätele mõneks sekundiks sooja hingeõhku puhuda.
„Kae šedöövrit, ja ei vusserdanudki ära! Suurepärane tulemus! Üks mis kindel, kõigearmulisem on sulle ande kinkinud,” tunnustas kõrvalseisja. „Kui otsustad organisatsiooniga kunagi lõpparve teha, siis võiksid legaalsel teel sama asjaga elatist teenida.”
„Aktiga iga kell. Kuuldavasti pidavat kunstnikud oma modellidega magama. Hea oleks muidugi enne töö alustamist. Vastasel juhul oleksin rohkem pinges ja närvis kui täna.”
„Mispärast?”
„Proovi sa joonistada ning samal ajal paljast naist vahtida!”
„Ahaa, unista edasi, sõbrake! Meie riigis teenib kunst ainult valitseva klassi huve ja on muuseas üpriski soliidselt tasustatud. Soovitan sul ennast sokutada nende üksikute meistrite hulka, kes Vladimir Iljitš Leninit kujutada tohivad. Siis oled elu lõpuni materiaalselt kindlustatud. Galeriidele joonistad aga pilte tehasetööliste vihasest võitlusest imperialismiga, taustaks punased lipud, või külaproletariaadi raskest sotsialistlikust ülesehitustööst. Vaevalt sul selle peale teatud kehaosad kõvaks tõmbuvad. Muuseas, maaelu puhul on tähtis mitte maalida sinist taevast koos musta mullaga valgel paberil. Vastasel korral visatakse sind loomeliidust välja ja tembeldatakse reaktsionääriks,” selgitas kompanjon jällegi.
„Kelleks?”
„Tagurlaseks, kodanlaseks, ühesõnaga rahvavaenlaseks.”
„Riigivastane kriminaal olen ma kahtlemata juba praegu. Polegi enam ruumi ülespoole pürgida?” lausus „kunstnik”.
„Ikka, terroristiks võivad tituleerida, aga siis terendab vangitorn. Vähemalt viis aastat range režiimiga kolooniat.”
„Ah soo. Aga mis kurat meie riigil selle igavese võitlusega ikka on? Ise mainisid ennist samuti. Lappasin nimelt hiljuti Rahva Häält ja seal hakkas silma Nõukogude Liidu ühistegelaste läkitus kõigi maade ühistegelastele intensiivistada võitlust rahu eest. Esiteks pole mul õrna aimugi, kes need ühistegelased olla võivad, aga see pole peamine. Rahu ajal intensiivne võitlus rahu eest – hoopis see fraas ei mahu mulle pähe. Siis on meil veel rahukaitse komitee, mille pleenumitel mõistetakse hukka imperialistide sõjapropagandat. Samal ajal on meie enda ajakirjandus pungil täis lugusid Nõukogude rakettidest, pommitajatest ning piirivalve, maa- ja mereväe edusammudest.”
„Mulle öeldi kunagi niiviisi: õpi kõigepealt naistest aru saama, sest see pidi teaduste teadus olema, ja kui vastassugupoole mõttelaadi tagamaad selged, võid kommunismiteooria lahtiharutamise kallale asuda. Samas pole veel ükski mees esimesega hakkama saanud. Nüüd aga liiguta end veidi nobedamalt, tõsiselt! Tunnikese pärast hakkab koitma, aga meil veel töö pooleli. Pealegi hakkab mul tasapisi külm. Marxi ja Lenini õpetusega tegele omaette,” nõudis kaaslane kindlameelselt.
Kiirustamise taga oli kahtlemata risk ikkagi mõnele juhuslikule miilitsapatrullile vahele jääda vaatamata sellele, et tegutseti vaiksel tänavanurgal. Ohtu maandati omakorda sellega, et reid võeti ette märtsikuu kõige jahedamal ajal. Öine ilm oli ülimalt karm. Temperatuurinäidik küündis viieteistkümne pügalani alla nulli, mis polnud talve kohta midagi ebaharilikku, kuid jäiste tuuleiilide tõttu tundus ilm hulga külmem.
Mehed kohtusid ligikaudu paarikümne minuti eest endise Westholmi gümnaasiumi juures eesmärgiga tuletada pedagoogidele ja praegustele üheksanda keskkooli kasvandikele meelde kodumaa ajaloo üht seika, mis oli laiaulatusliku tsensuuri ja uue ajalookäsitluse tõttu tasahilju unustusse vajumas. Esimese võitleja relvaks olid värvid ja pintsel, teisel, seljatagust julgestaval kaaslasel, kott üürikese aja eest valminud lendlehtedega. Käimasoleva öise reidi tulemusena jäädvustati kooli välisseinale muuhulgas kunagist õppeasutust ja Vabadussõda ühendav sümboolika.
Õpetaja hüüdnime kandnud dissident vaatas närvilise pilguga kõikide ilmakaarte poole ja kuulatas lõpuks. Ta ei uskunud seitsmenda meele, kolmanda silma ega ka aura olemasolusse. Kõik inimliku vaistuga seonduv kuulus Õpetaja arvates müstika valdkonda, soolapuhujate ampluaasse, et kergeusklikke lüpsta, ent miski häiris teda sellegipoolest. Oli see tuule käes lendleva prügi krabisev hääl? Kaugusest kuulduv õlitamata ukse kriuksumine? Või ikkagi eemalt jälgiv võimalik silmapaar?
Veel enne, kui edasi suunduti, pööras meister silmad viivuks kambajõmmi kiituse pälvinud pildi suunas, et nautida distantsilt enda kätetööd. Arvestades võimsat adrenaliinipuhangut, külmast tingitud kätevärinat, ajanappusega seotud kiirustamist ja asjaolu, et professionaalsusest oli asi kaugel, jäi mees oma tööga rahule. Ikkagi debüüt!
Reamees Oskar MÄND
Tallinna koolipoiste pataljoni võitleja
Meeste edasine käekäik sõltus juba pigem julgestaja rollis olnud kambalisest, kelle valitud marsruuti pidi liikudes plaaniti sokutada kaasmaalaste postkastidesse järjekordset vastupanuliikujate läkitust. Seekordne sõnum oli pühendatud viie päeva pärast toimuvatele Eesti Nõukogude Sotsialistliku Vabariigi Ülemnõukogu ja kohalike täitevkomiteede valimistele. Inimesi ei ässitatud sealjuures üles vastuhääli andma. Kandideeris ju ringkondades tihti vaid üks punaparteilane, ilma konkurentideta, osutudes valituks ka ainsa poolthäälega. Sestap polnud mõtet kutsuda rahvast üles valimisi boikoteerima. Rühmituse sihtmärkideks said hoopistükkis tulevased töörahvasaadikud ise. Kandidaatide taustauuringu tulemina toodi päevavalgele viimaste väiksemadki patud, alavääristades avalikult Eesti Nõukogude Sotsialistliku Vabariigi tunnustatud kommuniste, diskrediteerides nõndamoodi ladviku suutmatust leida väärikaid delegaate liiduvabariigi kõrgeimasse võimuorganisse. Olgu öeldud, et valitavate nimesid määriti täismõõduga. Värskelt trükivalgust näinud lendlehtedel figureerisid väljendid, nagu „neljakümne üheksanda aasta märtsiküüditamise toetaja”, „kollektiivmajapidamise looja – rahva näljutaja”, „konfiskeeritud-varastatud vara omandaja” või „aktiivne kaasaaitaja Eesti Vabariigi okupeerimisele”.
Öised tänavakunstnikud nimetasid end Vabadusristi Kavalerideks. Keelatud ühingu loomisega asuti ühest küljest sobrama kaasmaalaste ajaloomälus, teisalt aga loodeti elustada märkamatult sumbunud vastupanuvõitlust kommunistliku režiimiga, selle tulihingeliste liitujate ja ideoloogiaga. Sealjuures ei tahetud käia mööda metsavendade juba läbi käidud rada, mis kuhugi ei viinud. Rahva toetus relvastatud vabadusvõitlejatele närbus olematuseni, viies leiva võsavillemite laualt ning jättes laantesse viimased põhimõttekindlad, kuid ebaefektiivsed rindesõdurid. Nõnda koondusid salaorganisatsioonid peamiselt linnadesse, kus rühmituste, nagu ka „kavaleride” olulisemaks tegevuseks kujunes peamiselt nõukogudevastane agitatsioon ja propaganda.
10. mai 1959
Ilmateade tabas tõepoolest kümnesse. Tuulevaikus ja lainetuse puudumine oli just see, mida Vambola Kull tollelt öölt ootas. „Loodetavasti on ulguvesi mõnikümmend kilomeetrit eemal sama leebe,” mõtles ta. Paati ja selle kaptenit ootav mees ei kippunud end Neptunile ohverdama ning tormi vältimine oli sel juhul väga heaks eelduseks. Noorukit kimbutas sellegipoolest tilluke mure: potentsiaalne füsioloogiline vertigo, nagu doktorid sarnast tõbe oma keeli nimetasid. Vambola ei teadnud meresõidust suurt midagi, ent tema elu ainuke lendamine oli lõppenud kahtlemata katastroofiga, ja siis teda hoiatatigi:
„Sul, vennike, on merehaigus. Muud ei midagi.”
„Mismoodi? Ma viibisin ju õhus!” vaidles Vambola vastu.
„Vahet pole. Ausalt. Õõtsumine, kontakti puudumine horisondiga, pea kiirendatud liikumine eri suundades. See kõik kutsuski esile pearingluse, iiveldustunde ja lõppkokkuvõttes ka oksendamise. Laevas või paadis tekivad sul tõenäoliselt samad sümptomid. Nii et valmista end juba aegsasti ette, kui teinekord mootorpaadiga kalale