“Pea hoogu, Emma. Ta võib olla üks vähestest inimestest, kes tegelikult mõistab, mida sa läbi elad,” ütles mees. “Ma tean, et sa ei tunne talle kaasa, aga pärast seda, kui sa olid läinud, pidi ka tema oma elu uuesti üles ehitama. Ja Jock helistas. Ta on lahutatud ja elab Santa Rosas. Ta tahtis teada, et ega sa viimaks tagasi tule, kui see kõik läbi saab. Ta ütles, et kui midagi vaja on…”
“Tõsiselt?” küsis naine.
“Väga siiras. Ta ei meeldi mulle eriti, aga ta pakkus tuge.”
Emma ei vastanud midagi. Muidugi ta teadis, et nad on mõlemad siin, nii Riley kui Jock. Kunagi ammu oli üks neist tema parim sõber ja teine kallim. Pärast seda, kui ta oli kunagi ammu kodulinnast lahkunud, oli ta teinud sinna mõned põgusad külaskäigud ega olnud nendega rääkinud, kuid ta teadis, et nad on endiselt olemas. Otsustanud siia jäädavalt tagasi pöörduda, teadis ta, et satub varem või hiljem neist ühe või mõlemaga kokku.
“Võib-olla on aeg eluga edasi minna, Emma,” ütles Lyle.
“Ma olengi edasi läinud,” vastas naine. “Ma olen paljude asjade juurest edasi läinud. Ja ma ei astu sammugi tagasi.”
Teine peatükk
Kui Emma Catherine Shay oli üheksa aastat vana ja käis Santa Rosas St. Pascali algkoolis, tuli nende kooli kaks uut õpilast. Need olid Riley ja Adam Kerrigan. Riley tuli Emma klassi ja õpetaja palus tal aidata uut õpilast teistega tuttavaks saada ja kohaneda.
Emma, kes oli teadupärast sõbralik laps ja tahtis meeldida, oli nördinud. Esiteks tal juba oli kaks parimat sõpra – Susanna ja Paula – ja Rileyga tegelemine lõi tema igapäevarutiini sassi. Teiseks, Riley ei osanud silmanähtavalt rääkida. Ta tuli kaasa või istus lõunalauas, ise vaikiv ja närviline. Kui ta rääkis, siis oli teda vaevu kuulda. Kolmandaks, ja Emma teadis, et nii mõelda on väär, aga see tüdruk oli kaltsukubu. Ta kandis riideid, mis ei olnud talle isegi parajad.
Riley vanem vend Adam, kes oli nii tõsine ja vaikne, ootas pärast tunde, et koos õega koju minna, vabastades Emma vähemalt sellest kohustusest. Lisaks kõigele oli Rileyga koos aja veetmine monotoonne. Aga et õde Judith võiks tema üle uhke olla, tegi Emma oma parima, et olla toeks õnnetu iseloomuga veidrale väikesele olevusele. Teise päeva õhtuks üllatas Riley Emmat sellega, et ütles vaikselt: “Nüüd ma tean, kuhu minna ja mida teha. Sa võid oma sõprade juurde minna.”
Emma tundis end väga kehvasti. “Me oleme kõik koos,” vastas ta, vihates oma liialt agarat südametunnistust.
Järgmiste päevade jooksul sai Emma teada, et Riley, Adam ja nende ema tulid elama Santa Rosasse oma vanavanemate juurde nende väikesesse majja, sest Riley isa oli jäänud väga haigeks ja surnud. Seega ei olnud Riley mitte üksnes arg ja vaene, vaid ka meeleheitel. Ta oli Emmale koormaks.
Ent Emma ei saanud eitada, et tundis talle väga kaasa – ta oli kaotanud oma ema, kuigi oli liiga noor, et seda mäletada. Tema isa oli uuesti abiellunud, kui ta alles mudilane oli, paljuski selle pärast, et lapse kasvatamisel abi saada. Ta abiellus Rosemaryga, kes oli hakkaja ja töökas lesknaine ning kellel oli kolmeaastane tütar Anna. Kolm aastat hiljem said nad ühise lapse, veel ühe tütre. Beebi Laureni. Ainus ema, keda ta kunagi tundnud oli, oli tema kasuema Rosemary ja kolmest lapsest meeldis Emma Rosemaryle kõige vähem. Kümneaastaseks saades mõistis Emma, et tegemist oli olnud mugavusabieluga.
Emma kavatses Rileyst lahti saada, kuid kui tüdruk uue keskkonnaga kohanes, asjad muutusid. Esiteks oli ta lõbus ja kui nad naerma hakkasid, siis ei suutnudki nad lõpetada. Kui Emma tundis end hirmunud ja üksildasena, oli Riley hääl tugev ja enesekindel. Ta oli koolis väga tubli ja tõusis peagi klassi priimuseks. Ta sai aidata Emmat ja mitte vastupidi. Ja Riley ema June osutus kõige imelisemaks, armastavamaks, heatujulisemaks ja positiivsemaks naiseks maailmas, kes hellitas Emmat ja andis talle tunde, et teda hinnatakse. Riley vanavanemad käitusid nii, nagu oleks Kerriganide sisse kolimine puhas õnn, kuigi nende pisike maja oli nüüd elanikest pungil. Ruumi oli vähe ja raha nappis, kuid seal kostis rohkem naeru kui kunagi Emma kodus. Riley ja Adam kandsid pruugitud riideid, nende vanavanemad olid elatanud ning June Kerrigan koristas maju ja töötas ettekandjana, et ots otsaga kokku saada, kuid Emma oli alati teretulnud ja võis end tunda perekonnaliikmena.
Emma enda kodu ei olnud kaugeltki nii õnnelik. Rosemary ei olnud silmanähtavalt vägivaldne, kuid Emma suhtes oli ta emotsionaalselt mahategev.
Rosemary kaebas, kui raske on tal töö juures DMV-s, kui palju on tema elus stressi, kui räpane ja laisk oli Emma isa, kurtis oma kaalu pärast, oma sõprade üle ja paljude muude asjade pärast. Peale Anna ja Laureni ei paistnud miski talle rõõmu valmistavat. Kuigi Rosemary nimetas Emmat ja Laurenit oma tütardeks, ei olnud kahtlust, et tema lemmik oli Anna. Peagi tundis Emma end Riley pool õnnelikumana kui enda kodus. Selles ei olnud midagi üllatavat, et Rosemary ei teinud tema äraolekust suuremat numbrit.
Me hakkame üksteise pruutneitsiteks. Me saame samal ajal lapsed, et ka nemad võiksid olla parimad sõbrad.
Alates sellest päevast, kui õde Judith nad kokku kamandas, kuni keskkooli lõpetamiseni olid Emma ja Riley lahutamatud. Riley vanaisa kutsus neid Siiami kaksikuteks. Nad käisid koos läbi paksust ja vedelast, said üle Emma isa surmast, kui tüdruk oli kuusteist, Rosemary abiellumisest Vince Kingstoniga ja kõikidest teistest muredest, mis teismelisi kimbutasid. Nende sõprus oli kivisse raiutud ja nad tülitsesid väga harva. Kuni tekkisid erimeelsused ühe poisi pärast. See oli Jock Curry. Jah, see oli tema õige nimi. Ta oli saanud oma nime vanaisa järgi.
Nad mõlemad olid keskkoolis temast sisse võetud. Nende arvates oli ta tark, seksikas, sportlik ja vaimukas. Kõik tüdrukud tahtsid teda ja nähtavast tahtis ka tema kõiki tüdrukuid, aga kui ta viimasel keskkooliaastal Emma leidis, oli asi tema jaoks otsustatud. Ta ütles, et tema seiklemised on seigeldud. Tõsi, ta oli siis seitseteist. Ta püüdis veenda Emmat tulema samasse kohalikku kolledžisse, mille ta ise oli valinud, või jääma kodu lähedale, kuid neiu oli saanud stipendiumi ja asus õppima Seattle Pacific Universitysse, mis oli tuntud oma sisekujunduse õppekavade poolest. Kahest tüdrukust oli tema vähetõenäoline stipendiumikandidaat, aga isegi kui Riley oleks saanud stipendiumi, ei oleks tema perekond suutnud katta väljaspool kodu elamise või väljaspool osariiki õppimise kulusid. Emma sai hakkama osalise tööajaga töötades, laenu võttes ja Rosemary saatis veidi raha – aeg-ajalt viiskümmend dollarit. Tal oli suur unistus: ta tahtis disainida interjööre viietärnihotellidele ja luksuslikele majadele!
Riley asus õppima samasse kohalikku kolledžisse kui Jock, elas kodus ja käis koristamas, nagu tema ema alati teinud oli.
Jockil ei olnud mingeid plaane peale miinimumhariduse hankimise, osaajaga töötamise, pesapalli mängimise ja lõbusa ajaveetmise.
Emma ei osanud arvatagi, et tema äraolekul midagi toimub, kuid tõde tuli päevavalgele just enne jõuluvaheaega. Riley käitus kummaliselt. Jock ja Riley veetsid koos palju aega, aga kas ei olnud see siis ootuspärane? Tema kallim ja tema parim sõber, kes käisid koos koolis ja igal pool mujal? Lõppude lõpuks ta ju usaldas neid. Tal tekkis näriv tunne, et asi ei olnud õige, et see oli reetmine. Riley oli tema vastu teistsugune; Jock oli natuke liiga palju tema ise – joviaalne, enesekindel ja lõõgastunud. Algul oli ta torisenud, et Emma ei leidnud rohkem aega temaga telefoniga rääkida, kuid peagi ei märganudki ta enam, kui palju aega oli möödunud nende viimasest pikast sosinal peetud hilisõhtusest vestlusest.
Ta kahtlustas, et tema parim sõbranna oli tema kallimaga liiga lähedane. Kui Emma aru päris, purskas Riley nutma, tunnistas üles, vandus, et see ei olnud päriselt tema süü, et Jock oli kasutanud ära seda, et oli talle alati väga meeldinud, et ta tundis end ilma oma parima sõbrannata nii üksi.
Jock oli öelnud: “Kuule, mida sa põed. See ei tähendanud midagi. Pealegi, mida sa siis ootasid? Sul ei olnud ju meist kummagi jaoks aega.”
Emma ei saanud kunagi päriselt aru, et kuidas midagi sellist saab lihtsalt juhtuda, eriti kui Riley ja Jock kinnitasid, et nad ei olnud seda niiviisi mõelnud, et see kõik oli olnud kohutav viga. Seejärel pöörasid nad mõlemad talle selja, justkui oleks kooliminek