„Samanta, kallis, räägi oma mure ära, mis sind vaevab. Nii on kergem,“ pakkus Synne ja embas naist. Samanta naeratas nukralt, vaatas korraks minu ja siis Synne otsa ja hakkas aegamisi seletama.
„Te olete mind nii palju aidanud ja ma ei taha teile enam tüli tekitada,“ pobises naine vaikselt, samas oma kleiti näppides, nagu oleks ta alles noor plika, mitte ema ja üle maailma kuulus pianist.
„Räägi ikka, armas Samanta,“ palus Synne.
Noor ja võrratult kaunis naine mõtles natukene. Ta vaatas loojuvat päikest ja neid ratsanikke, kes üle põllu meie juurde tulid. Loomulikult oli üks neist tema tütar, aga Sam usaldas meid nii palju, et teadis, tema tütrega ei juhtu midagi halba. Lapsed olid jälle ratsutama läinud ja küllap meeldis see neile väga. Kui meie muidugi siin oleme. Ja me olime ju…
Ma katkestasin jutu, sest lapsed tulid tuppa. Arvasin, et kõige targem oleks saun küdema panna. Rääkisin seda ka Priidule ja Vallile ja varsti ei läinudki palju aega, kui sauna korsten juba tossas.
„Priit, võtame õige pillid ja teeme seda head lugu, kus metsa ääres, kui õitseb sirel…“ ütlesin mehele. Tema polnud ka vastu ja nii me mängisime. Samanta ja Saina ja Pisu kuulasid meid teraselt. Peale laulu tunnistas Samanta: „Te olete palju paremad, kui arvata võis.“
Tänu sellegi eest. Oleme, nagu oleme, ja meid ei muuda miski. Vähemalt hea oli seda tunnustust meid naeratades silmitseva maailmakuulsa muusiku käest kuulda.
Istusime saunas ja seal olime kõik koos. Ärge imestage, kallis rahvas, aga ajal on olemas oma piirid, millest üle astuda ei saa. Muidugi on see võimalik, aga siis on suur süütunne ja häbi terveks eluks. Nagu Katrin ja Artur hakkasid koos elama. Kas nende vahel ei tekkinud Judithi ja Olevernese tunnet? Ma usun, et mitte. Nad on ja elavad. Ma hoolin neist.
Lajatasin sahmaka leili ja Pisu tormas saunast välja. Varsti järgnes talle ka Valli ja siis juba Kadakamari.
„Ma ütlesin sulle, igavene persevari, et täna teeme sauna, mitte grillahju!“ röökis Kadakamari mulle järele.
Ma naersin selle peale kõhinal ja Synne itsitas minuga kaasa. Ma kallistasin naist ja meil oli koos hea olla. Veidi hiljem läksime välja ja leidsime natukene üle praadinud külalised konnatiigist. Samanta oli sellega muidugi juba algust teinud, aga lapsed…
Bella Donna Mamma Mia, kui palju läks igasuguseid rohte, et neid üles turgutada. Mu klassikaaslane Maiu mässas terve öö, et neid jalule saada. Kui tõusidki, siis olid nagu zombid mingist viletsast ameerika filmist, kus ilased lõustad aina veritsevad. Jama ju!
Ma arvasin, et olen saunaga natukene üle pingutanud, ja otsustasin selle heaks teha. Aga kuidas? Küsisin Synne käest nõu ja naine arvas, et ainuke võimalus oli vastu võtta see kontsert Raplas, mida meile pakuti.
Okei. Sättisime oma asjad valmis ja läksime.
Raplas oli meie vastuvõtt fantastiline. Mulle pakuti konjakit ja ma ei keeldunud sellest.
„Nüüd sõidan mina koju tagasi,“ sisistas Synne. „Sina enam seda ei saa. Kas sa mängida ikka suudad?“
„Muidugi, kallikene, ikka suudan,“ vastasin reipalt ja jõin veel konjakit. Synne vaatas mind esialgu vihaselt, kuid siis juba naeratas natukene ja see oli ilus.
Me mängisime. Muusika oli nagu ulm, mis meid endasse haaras. Ma olin ja nagu ei olnud ka seal. Kõik see oli kaduv, aga meie jaoks jäi see igaveseks. Loomulikult andis Samanta meile oma vürtsi juurde ja see oli lausa müstiline. Kui ma oleksin veel Samantat näidanud… aga lõpuks tuli ta ise lavale ja… Rahvas oli pöördes. See oli fantastiline. Võrratu.
Oh jumal küll, kui palju igasuguseid kosilasi ma olen eemale peletanud, aga Samiga oli hoopis raskem. Nad aina tulid ja tulid ja viimaks ei jäänud mul midagi muud üle, kui ütlesin, et olen pollar ja kes tahab kuuli saada, astugu ette. Nii nad tõmbusid taamale ja meie saime oma eluga edasi minna.
Lõpuks saime kuidagi Kurrule tagasi. Olime ateljees pikali ja loomulikult täiesti kurnatud. Esimene asi, mis ma tegin, oli mõistagi minu kalli konnatiigi külastamine. Sukeldusin sinna ja lihtsalt mõnulesin. Kui ma uuesti pinnale tulin, vaatas mulle vastu Pisu õnnis nägu ja Saina säras tema kõrval.
„Onu Hinno, pole paremat lahendust murede lahendamiseks, kui on olemas internet ja kohalik kommipood,“ kinnitas Pisu mulle.
„Synne, appi,“ röökisin. Plika oli oma kommidega sama, mis Riina oma õllega. Vaata, et hullem veel.
Synne tuligi jooksujalu. Kuuldes, mis probleem mul on, hakkas ta naerma: „Olgu siis, sina moluta oma mudaaugus ja meie läheme kultuursetele inimestele provianti ostma.“
„Mis kuradi provianti?“ vihastasin. „Ma olen siin koolemas ja sina kullerdad nendega ringi. Mis pagana proviant see on?“ plärtsusin pahaselt.
Synne keeras ennast minu poole ja vaatas mulle naerulsui otsa.
„Kui mõned mõtlevad, et proviant on ainult see, millest eskimod elavad, siis tegelikult see nii ei ole. Proviant – see on Toit ja selle suure algustähega. Saad sa sellest aru, va igavene mudaorikas,“ latsutas Synne ja patsutas mind õlale.
„Eks ma püüan siis saada,“ nohistasin ja sukeldusin taas konnatiiki.
Synne, Samanta ja lapsed tulid alevist tagasi. Nad olid igasugust jama kokku ostnud ja mugisid seda nüüd õndsate nägudega. Kui mina tuppa tulin, vaatas Synne mind ja küsis: „Onu Hinno, kas sina tahad ka natukene kooki ja jooki?“
Ma kurisesin pahaselt. Samantaga jäi meil jutt pooleli ja ma tahtsin teada, mida kenal naisel öelda on, aga ma ei saanud seda teha, sest laua taga oli ometi nii palju igasuguseid kooginägusid. Kõik vaatasid õndsa ilmega ringi ja Saina mätserdas ennast koogiga kokku. See tähendab muidugi, et enda näo.
„Ma olen koogikoll,“ tänitas ta õnnelikult.
Samanta oigas ja läks last pesema. Varsti olid nad tagasi ja Sam istus minu kõrvale.
„Vaata, Hinno, ma tahtsin sulle rääkida sellest, et mul on vanemad ja õde. Muidugi on nad toredad inimesed. Isal on hulgimüügifirma ja ema on seal pearaamatupidaja. Neil on alati nii kiire ja aega ei ole. Vaevalt saavad nad minugi kontserdile tulla, kui ma neid kutsun. Asi pole aga selles. Nimelt sai mu õemees õnnetult surma. Ma ei teagi, kuidas seda õnnetust kutsuda, kui inimene kukub kaine pea ja erksa meelega Lillekülas rongi alla. Aga nii see juhtus. Nüüd on Signe üksinda. Tegelikult aga mitte. Talle tekkis üks mees, kellega ta koos elama hakkas. Ma ei tea, kas ta armastab seda meest, aga ta ei taha lihtsalt oma suures majas üksinda olla. Nii nad siis elavadki. Aga üks asi on imelik – Signel lapsi pole ja kui ma Sainaga tema juures käin, siis mulle tundub, et see mees lausa vihkab lapsi. Ta on Saina vastu nii karm ja isegi rõve. Ma ei tea, miks see nii on. Signe keelab teda, aga mees ei kuula ja ülbitseb edasi. Egar elab ju ometi Signe majas ja temal pole seal mingit sõnaõigust, aga selline ta on. Nüüd ongi mul mure, kuhu ma Saina jätan, sest mu vanemad on liiga hõivatud, Signe juurde Saina minna ei taha ja üks sõbranna, kelle juurde ma võiks tüdruku jätta, on lesbi ja seda ma ei taha. Tal käib igasuguseid naiskülalisi ja nad amelevad seal koos ja pole vaja, et laps seda näeb.“
Synne kuulis samuti meie juttu ja vaatas suurte silmadega meile otsa.
„Miks mitte,“ pahvatas ta. „Saina võib vabalt ju meie juures olla seni, kui sa kontserdituuril oled.“
„Seda küll,“ olin ka mina nõus. „Meil on ennegi lapsi siin olnud ja Sainale meeldib siin väga.“
Meenutasin Ketterit ja seda, kuidas ta siin elas.
Samanta kohmetus. Ta koputas käega lauale ja korraks tundus mulle, nagu tahaks ta klaverit mängida. Siis aga kostis naine: „Ma olen teile juba niigi palju tüli teinud ja nüüd siis veel…“
„Jäta, Sam,“ keelasin. „See pole mingi tüli. Meile meeldivad lapsed ja me armastame neid. Vaata või Pisut ja Oliveri.