„Kohe, mu härra.” Tõstes klaasi tema suunas, sammus Barrows toast välja.
Lisada vürtsi oma elule. Jah, sinna peole minek võib seda pakkuda. Pärast seda, kui ta oli kogu elu olnud seltskonnast eemal, soovimatu laps, õpilane, kes vaheaegadeks kooli jäeti, ei oodanud ta Lucilla eksperimendist midagi enamat.
Kolmas peatükk
Kaks nädalat hiljem, aidates proua Bessborough’l seada värskelt pestud linu pressi alla, mõtles Allegra virilalt, et muutused, mida majapidajanna oli ennustanud, saabusid varem ja üldse mitte sellistena, nagu see hea naine oli ennustanud.
Kapten lord Lynton polnud ikka veel saabunud, kuigi kodakondsed ootasid teda iga hetk. Ilmselt teadmata, kuidas Lynton House’i uus omanik tema tegevusse suhtuda võib, oli Sapphira siiski päev pärast oma mehe matuseid kokku kutsunud terve trobikonna kaupmehi ja käsitöölisi, kes mõõtsid aknaid, põrandaid, kaminasimsse ja treppe. Ta kavatses, nagu Allegra kuulis teda oma sõpradele rääkimas, uuendada oma kadunud kaasa kopitanud vana linnamaja pööningust keldrini.
Ta eemaldas Chippendale’i mahagonmööbli ja brokaatdrapeeringud, asendades need jahmatavalt eredavärviliste kangastega, mida ta eelistas, ja muretsedes uue Egiptuse stiilis mööbli.
Kui Hobbs vabandust paludes vastu vaidles, et raamatukogu sellise muutmisega peaks ootama, kuni uus isand on otsustanud, mida ta soovib tema eravaldustes tehtavat, oli Sapphira ta lahti lasknud ja palganud ühe kitsanäolise noorema mehe. Koka oli ta määranud lihtsalt köögiabiliseks ja palganud prantslasest koka, kelle kogemused rahuldavad tema nõudlike külaliste maitset paremini, nagu ta teatas proua Bessborough’le.
„Ma külastasin oma poolenisti vabal päeval härra Hobbsi,” ütles proua Bessborough, kiskudes Allegra mõtisklustest välja. „Nii kurb oli teda näha, kohustustest eemale kistud, ja ta on ikka veel mees oma parimais aastais!” Naine raputas pead. „Oletan, et tema võib ka minu iga hetk vallandada.”
„Seda pole sul vaja karta,” rahustas Allegra. „Kõigile oma puudustele vaatamata on tädi Sapphira piisavalt tark mõistmaks, et kuna Stirling alles kohaneb oma ülemteenri ametiga, jääks majapidamine täiesti poolikuks, kui sina ohje peos ei hoiaks.”
Majapidajanna krimpsutas nina. „Tõepoolest, kes siluks koka sulgi või rahustaks tüdrukuid pärast prantslase raevuhoogusid? Tema peaks olema õnnelik ka selle üle, et sina siin oled, sest räägid seda prantslase keelt kui lõoke ja vaigistad tema saatanlikku loomust. Võin kindlalt väita, et vahel on lihtsalt ime, et tema saab oma hommikuse šokolaadi ja peened õhtusöögid õigeaegselt!”
Kui kostis klirin, vaatas proua Bessborough kellakarbi poole. „Esimene võõrastetuba – see on siis perenaine. Nii, aga kus on Lizzie?”
„Ma lähen ise.” Muiates lisas Allegra: „Ilmselt otsib tädi Sapphira niikuinii mind.”
Mõeldes, millist tüütut tööd tädi nüüd talle kaela määrida tahab, andis Allegra viimase lina majapidajannale ja suundus võõrastetoa juurde viiva trepi poole.
Allegra kahtlustas, et leedi Lyntoni kiire tegutsemine Hobbsi vallandamisel ja koka ametikoha alandamisel oli ajendatud soovist muuta teenijaskond ainult lojaalsetest inimestest koosnevaks ja jätta Allegra ilma kõigist, kes mäletasid teda kui hinnatud perekonnaliiget, mitte kui vaest sugulast, kes on Sapphira käsualune. See võitlus oli teretulnud, sest viis mõtted leinast eemale. Uue ülemteenri tulekust saadik oli Allegra pidevalt pidanud väikseid lahinguid, et nurjata Sapphira püüdeid taandada ta teenijaseisusesse.
Oma saabumise päeval oli Stirling, kindlasti Sapphira käsul, Allegra hallis kinni pidanud ja käskinud tal minna külalistetubade tuleasemeid korrastama. Kõrkusega, mis oleks leedi Grace’i uhkeks teinud, vaatas Allegra meest jäisel pilgul ja teatas talle, et lord Lyntoni nõona otsustab ta ise, millised ülesanded sobivad suursugusest perekonnast daamile. Piisavalt nutikas taipamaks, et Allegraga tülitsemine oleks ettevaatamatu – vähemalt seni, kuni uus isand on saabunud ja neiu positsiooni kindlaks määranud –, oli mees teda sestsaadik ignoreerinud.
Sapphiraga vastamisi olles keeldus Allegra kõigist töödest, mis ei sobinud tema arust daami kohustustega, mida lesk talle kaela määrida püüdis. Kuigi ta tädi oli korduvalt vandunud, et viskab „selle tänamatu välismaalasest jõmpsika” tänavale, polnud midagi nii kohutavat veel juhtunud. Allegra järeldas, et Sapphira kas ei uskunud, et uus ülemteener tõstab kätt daami vastu – või sai aru, et ükski teener ei aitaks Stirlingit käsu täideviimisel ja Sapphira mehe soovimatu sugulase väljatõstmisel.
Kui tal ei õnnestunud Allegrat sundida alandavatele töödele, leiutas Sapphira pidevalt peenemaid, kuid tüütuid töid. Allegra koputas võõrastetoa ukse ja mõtles, kas tal tuleb vastata kirjadele, sorteerida tikkimisniite Sapphira õmbuskorvis, valada teed või tuua salli, lehvikut, õmbluskääre või muid esemeid, mille asukohta Sapphira seletamatul kombel ei teadnud, eriti kui oli külalisi, kelle ees Allegrat käsutada.
Ta sisenes ja nägi, et Sapphira võõrustas leedi Ingramit ja proua Barton-Smythe’i, kaht oma sõpra, kes Allegrale kõige vähem meeldisid. Ta mõtles kergendusega, et vähemalt polnud seal ühtki Sapphira lipitsevat austajat, kes julgust saanuna naise abikaasa surmast teda peaaegu iga päev külastasid.
Heitnud Allegrale pilgu, kui too sisenes, pööras Sapphira pilgu eemale, ignoreerides teda tahtlikult ja pöörates tähelepanu oma sõpradele. Allegra hoidis suu kinni ja ootas.
„Sa polegi kuulnud?” rääkis leedi Ingram. „Vaimustav lord Tavener jättis Clorinda eelmisel kuul maha. Felicia Marlow on püüdnud ta tähelepanu köita – tulutult. Vaat tema on mees, kes suudaks leinas lohutada!”
„Milline olek,” ohkas proua Barton-Smythe. „Millised silmad! Milline kehaehitus!”
„Milline tehnika,” torkas leedi Ingram ja pani sellega naised naeru kihistama.
Milline vestlus värske lesega, mõtles Allegra, kannatusevaru katkemas. Ta kahtles, kas Robiga võrreldes see lord Tavener oleks nii „oivaline”.
Naeratust näole kleepides tegi ta graatsilise kummarduse. „Tädi Sapphira, kuidas ma saan sind aidata?”
Ilme etteheitev, ütles proua Barton-Smythe: „Igatahes sain ma aru, et Tavener plaanib viimaks abielluda. See peaks Londoni tuvila kihama ajama!”
„Muidugi!” vastas Sapphira. Suvatsedes viimaks Allegrat märgata, pöördus ta ja viipas kõrgilt käega, justkui ainuvalitseja, kes annab käsualusele loa lähemale tulla. „Mulle tundub, et võõrastetuba on jahe, Allegra. Too mu õlasall. Ja pane põll ette, kui aitad Stirlingil lauahõbedat puhastada, sest kui sa kleidi ära rikud, ei osta ma sulle uut!” Sõprade poole pöördudes ütles ta pearaputuse saatel: „Nii mõtlematu – aga mida oodatagi tema taustaga plikast?”
Küüsi peopessa surudes, et mitte välja öelda esimesena pähe tulevat vastust, naeris Allegra kergelt. „Vaene tädi Sapphira, lein on su mälule mõjunud. Lauahõbeda poleerimine on teenrite töö, nagu sa väga hästi tead. Ehkki,” lisas ta mõtlikul toonil, „unustamine öeldakse olevat vananemise tunnus. Muide, kallis tädi, kas sa ei võiks päikesevalgusest eemale istuda? See on küpsele jumele ohtlik.”
Sapphira oli avanud suu, kavatsedes ilmselt Allegrale vastata, aga viimane märkus tõi tema silmi ärevuse. Suud kinni surudes hüppas ta diivanilt püsti ja kiirustas peegli juurde.
Just siis kosts eesukse koputi hääl. „Mine enne uksele, siis too mu õlasall,” käskis Sapphira ja piilus peeglisse, uurides oma peegelpilti.
Itsitust alla surudes lahkus Allegra toast ja sammus eeskotta. Möödudes murelikult õlgu kehitavast teenrist, kes oli valmis ise seda ülesannet täitma, lükkas ta ukse lahti.
Allegra hing jäi kinni ja ta käsi pigistas ukselinki, pilk kinnitunud pikale ohvitserile punases mundris. „Rob!” ahmis ta õhku.
Vasaku kulmu