Möödus kolm nädalat, ent maad ei nähtud. Möödus neljas. Meeskonnas tekkis ärevus, sest kardeti, et Kolumbus on hullumeelne, kes neid hukatusse juhib. Kuid oktoobri keskel nähti maad. Hõigete ja hõisete saatel heisati Hispaania kuninglik lipp, nagu ka spetsiaalselt selle reisi jaoks valmistatud rohelised lipud, millele olid tikitud kuninga ja kuninganna nimetähed. Kolumbuse arvates pidi saar, kus nad maabusid, olema Ida-India rannikusaar ja Aasia manner ei saanud enam kaugel olla. Tegelikult oli ta jõudnud väikesele saarele Bahama saarestikus. Järgmistel nädalatel jõudis ta Kuubale ja Hispaniolale ehk Haitile, kus neid kas tervitasid või jälgisid sõbralikud kohalikud, keda ta otse loomulikult nimetas indiaanlasteks; lõpuks võeti see nimetus kasutusele kõigi Ameerika põlisrahvaste tähistamiseks, hiljem hakati neid ka punanahkadeks nimetama.
Kolumbus pöördus tagasi Hispaaniasse, olles kaotanud ühe laeva ning sunnitud osa mehi maha jätma. Teda tervitati kui kangelast ja talle anti uued laevad ja varustus uueks merereisiks. See viis ta tagasi Antillidele ehk Lääne-Indiasse, nagu neid hiljem nimetama hakati, mida ta endiselt pidas Aasia osaks, ning hakkas seda maad hoolikalt läbi uurima. 1494. aasta aprillis asus ta oma Isabellal paiknevast baasist teele kolme laevaga, et leida viimaks Hiina mandriosa, mis tema arvates pidi lähedal asuma. Hiinast polnud jälgegi, seepärast veenis ta end, et Kuuba on tegelikult Jaapan – uskumatu möödapanek! – ning peale selle uskus ta ka seda, et teatav tõde peitub lõpututes kuulujuttudes, nagu oleks lähedal saari, mis on imepäraselt kullarikkad. Indiaanlased olid nüüd külalistest tüdinud, sest paljud käitusid nendega halvasti, röövides nende vara ja naisi. Nad andsid oma tunnetest märku, kuid see hispaanlasi eriti ei morjendanud, sest neil mõlkusid meeles kasumlikud vallutused. Kolumbus purjetas 1496. aastal Hispaaniasse tagasi.
Ta avastas, et usk temasse ja ta teadetesse on hakanud raugema. Ta oli kulutanud mitmeid aastaid ja kuningliku varakambri tühjaks teinud, jahtides ikka leidmata jäänud Aasia kontinenti. Tal lubati 1498. aastal minna tagasi väikesesse Hispaania asundusse, mille ta oli oma „Indias“ sisse seadnud, aga see oli halvasti korraldatud ja üsna kaootiline. Ta purjetas otsima Hiinat või mõnd sarnast maad ja avastas ranniku piki tänapäeva Venezuelat, mis oli tõepoolest kontinent, aga mitte see, mis sarnaneks mingilgi määral otsitud Hiina või India mandriga. Hispaanlased otsisid nüüd rikkusi ja võimalikke kolooniaid, mitte geograafilist kuulsust, ent haldurina oli Kolumbus vägagi võimetu. 1499. aastal Hispaaniasse tagasi pöördudes avastas ta, et teda ei kuulata enam. 1502. aastal suundus ta oma viimasele reisile, mis viis ta piki Kesk-Ameerika rannikut, aga koju tagasi pöördununa oli ta sunnitud viimased eluaastad veetma oma hävitatud nime taastades. Tema püüded olid asjatud. 1506. aastal surres oli tema maine rusudes. Tema matusel polnud ainsatki kuningakoja esindajat. Suur kontinent, mille ta oli avastanud, otsides mereteed Aasiasse, ei saanud nime mitte tema, vaid hoopis ühe hilisema meresõitja Amerigo Vespucci järgi. Kolumbus oli segadusse ajanud nii geograafid kui ka kartograafid ning Martin Waldseemüller, kes oli Vespucci lugusid lugenud, jäädvustas oma 1507. aasta suurel maailmakaardil hoopis tema nime. Kolumbus pidanuks rahulduma sellega, et pärast tema surma jäädvustati ta nimi ühe Lõuna-Ameerika riigi, nimelt Colombia nimes ja ka paaris põhjapoolses linnas.
Maadeuurijad ja -avastajad lõpetavad oma elu väga harva kuulsusesäras. Vasco Nuñez de Balboal ei vedanud sugugi rohkem kui Kolumbusel. 1500. aastal reisis ta Uude Maailma. Elas mõnda aega Hispaniola saarel ning suundus siis otsima Darieni asulat alal, kus tänapäeval asub Panama riik. Olles kuulnud jutte, et päike, mis tõuseb idas Atlandi ookeanist, langeb igal õhtul läänes asuvasse ookeani, otsustas ta asja uurida. Ta juhtis Hispaania väeosa mägisesse džunglisse, sundides kohalikke pealikke ehk cacique'id rohkem või vähem brutaalsete vahenditega laskma neid oma territooriumi läbida või isegi kaasa tulema, kuni nad jõudsid mäetippu, kust oli näha kauge ookean. Oli 1513. aasta september. Balboa jõudis rannikule, astus vette, torkas mõõga lainetesse ja kuulutas selle Hispaania omaks. Geograafiliste iseärasuste tõttu – ta oli juhuslikult Panama lahes – nimetas ta ookeani Lõunamereks.
Tal oli aega rannikul veidi ringi vaadata. Hispaanlased asusid teele väikeses kanuus, mida juhtis keegi Alonso Marin, kellest sai seega esimene eurooplane, kes iial Lõunamerel seilanud. Balboa ja tema mehed olid aga rohkem huvitatud varandusest. Nad rüüstasid paari kohalikku hõimu, ja nimetasid ühe väikese saare Ricaks ehk „Rikkaks“ (tänapäeval on see Isla del Rey) ning ühe väikese saarestiku Pärlisaarteks. Balboa kibeles oma avastustest ja Lõunamere rikkustest maailmale ning eriti Hispaania kuningale teada andma ning alustas tagasiteed Darieni. Järgmised aastad olid täis rivaalitsemist, võitlusi ja pidevaid rahvarahutusi – ahnuse ja kadeduse tagajärg – ning lõpuks süüdistati Balboad riigireetmises ja ta mõisteti surma. Oskamatu timukas lõi tal üsna saamatult 1519. aastal pea maha. Vaenlased püüdsid tema avastusi pisendada ja tema nime ajaloost kustutada, aga aja jooksul on tema maine taastatud ja tema panus Vaikse ookeani avastamisse pälvinud tunnustuse. Aga see võttis aega ning kirjandus andis tema mälestusele raske hoobi 1817. aastal, kui inglise luuletaja John Keats jättis Balboa täiesti tähelepanuta, kirjutades surematuks saanud read:
…nagu vapper Cortez, kes kotkasilmil
vaatles Vaikset ookeani – ja kõik ta mehed
vaatasid üksteist metsikuis kõhklusis –
vaikides seal Darieni tipul. 3
1519. aasta sai saatuslikuks Balboale, aga samal aastal tõusis esile Fernão de Magalhães, Portugali kodakondne. Ta oli kõrgest soost, tal oli häid kontakte õukonnas ning tal oli selja taga edukas sõjaväeline karjäär Ida-Indias ja Marokos. Ta leidis, et kui Vasco da Gama avastas meretee itta ümber Lõuna-Aafrika, siis peaks leiduma ka sarnane marsruut ümber Lõuna-Ameerika, kuid Portugali kuningas ei teinud tema ettepanekutest välja. Portugali marsruut käis ikka ümber Aafrika, see oli lühem ja üsna rahuldav, ja polnud mingit mõtet raisata raha ekspeditsioonile üle Atlandi ookeani. Seega pöördus ta, nagu Kolumbus oli seda juba varem teinud, Hispaania kuninga poole, loobudes isegi Portugali kodakondsusest. Hispaania kuningas Carlos V suhtus tema plaanidesse hästi ning andis talle idee läbiproovimiseks viis laeva.
Magalhães alustas sellest, et uuris Patagoonia seni tundmatut rannikut, otsides uue kontinendi lõunapoolset otsa, mis viiks ta Balboa ookeanile. Ta leidis selle, kuid see juhtis ta mäslevasse ja vägagi ohtlikku väina, mis oli peaaegu 600 km pikkune. Väin kannab nüüd tema nime, ja see on tema energia ja otsusekindluse eest hästi välja teenitud austusavaldus. 28. novembril 1520 jõudsid tema kolm laeva hiiglaslikule uuele merele. See polnud kindlasti mingi Lõunameri, sest ulatus kaugele põhja ning võimaldas tal kolm ja pool kuud järjest kirdesse purjetada, Mariaanide ja suure saarestikuni, kus ta maabus 1521. aasta aprillis ja mis sai hiljem Hispaania kuninga Felipe II järgi nimeks Filipiinid. Ookeani enda nimetas ta Vaikseks, sest tema meelest oli see vähem tormine kui Atlandi ookean. Nimetust „Lõunameri“ kasutati veel veidi aega, kuid hiljem heitsid kartograafid selle kõrvale. See on siiski mingis osas säilinud ja eeskätt eelistavad seda turismiedendajad ja kruiisilaevnikud, samuti kirjanikud. Nimetus „Lõunameri“ kannab endas soojade ja päikeseliste saarte kuvandit, rääkides kuldsetest liivadest ja maalilistest laguunidest; Vaikne ookean seda edasi ei anna.
Niisiis, otsides Aafrika Hea Lootuse neeme analoogi, oli Magalhães avastanud pika ja käänulise veetee koos mitmesuguste lahtede ja hoovustega, kuid see oli sissepääs lõunapoolsele ookeanile, mis mõneks ajaks jäi ka ainsaks. Tema teooria oli leidnud tõestust, Balboa Lõunamerele oli võimalik pääseda ka meritsi. Kuid ta ei saanud kunagi võimalust oma saavutusi nautida ega võidukalt Madridi naasta. Vähem kui kuu aega pärast Filipiinidele jõudmist tapeti ta kohalike rahutuste käigus. üks tema laevadest, mille kapten oli Juan Elcano, jõudis siiski ümber Hea Lootuse neeme koju ja temast sai esimene inimene, kes ümbermaailmareisi lõpule viis. Algsest 234 teelasunust jõudis tagasi 18 ellujäänut.
Koos avasid Kolumbus, Balboa ja Magalhães Vaikse ookeani läänemaailmale, ametnike ja valitsejate kahtlustest hoolimata. Ning kuna ainus võim, kes nõustus neid toetama, oli Hispaania, kuulutas see kuningriik selle hiiglasliku mere koos kõigi tundmatute saarte ja loodetavasti ka suurte rikkustega enda omaks. Nad hoidsid teisi riike eemal nii kaua kui said ning Vaikset ookeani