„Jacob, sulle on teisel liinil kõne. Jacob, mine teisele liinile.”
Naine põrnitses kurjalt mulle järele, kui tegin sääred ja jätsin ta näost tumepunasena keset tornijäänuseid seisma.
Töötajate puhketuba oli hämar akendeta kamber. Leidsin sealt farmatseudi abi Linda joogiautomaadi tulukeste hädises valguses koorukeseta võileiba söömas. Ta osutas peaga seinal rippuva telefoni poole.
„Sulle on kõne teisel liinil. Mingi eriti veider tüüp.”
Võtsin rippuma jäetud telefonitoru kätte.
„Jacob? Sina kuuled?”
„Tere, vanaisa Portman.”
„Jumal tänatud, Jacob. Mul on võtit vaja. Kus mu võti on?” Vanaisa hingeldas ja oli väga endast väljas.
„Mis võti?”
„Ära mängi lolli,” nähvas ta. „Sa tead küll, mis võti.”
„Sa panid selle kindlasti hajameelselt kuhugi mujale.”
„Su isa käskis sul nii öelda,” teatas taat. „Lihtsalt ütle mulle. Ta ei pea teada saama, et sa ütlesid.”
„Keegi pole mul midagi käskinud,” katsusin jututeemat pöörata. „Kas sa hommikul rohtu võtsid?”
„Nad on mul sabas, mõistad? Ma ei tea, kuidas nad mu nii paljude aastate järel üles leidsid, aga igatahes leidsid. Millega ma pean neile vastu minema, paganama võinoaga või?”
Ta ei rääkinud minuga niiviisi esimest korda. Vanaisa hakkas raugastuma ega saanud ilmselt enam maailma asjadest aru. Alguses ei paistnud ta vaimse allakäigu märgid eriti silma. Ta unustas süüa osta või kutsus mu ema tädi nimega. Suve lõpuks aga oli lähenev dementsus hirmsa hoo sisse saanud. Sõja ajal välja mõeldud lood võlusaarest ja koletistest olid muutunud taadi elu reaalseks osaks. Paaril viimasel nädalal oli vanaisa eriti närviline olnud ja mu vanemad kaalusid tõsiselt ta vanadekodusse panekut, kartes, et ta võib iseendale ohtlikuks muutuda. Mingil seletamatul põhjusel olin mina ainus, kes temalt maailmalõpu kõlaga kõnesid sai.
Tegin nagu tavaliselt oma parima, et vanaisa maha rahustada. „Sind ei ohusta miski. Kõik on hästi. Mis sa arvad, kui võtan pärast mõne filmi kaasa, mida koos vaadata saame?”
„Ei! Püsi seal! Siin on ohtlik!”
„Vanaisa, koletised ei jahi sind. Mäletad, sõja ajal sa ju tapsid nad kõik ära.” Pöörasin näo seina poole, et veider vestlus Linda kõrvu ei jõuaks. Too tegi näo, et loeb moeajakirja, kuid pommitas mind sellegipoolest aeg-ajalt uudishimulike pilkudega.
„Mitte kõik,” vastas vanaisa. „Ei-ei. Ma lõin neid küll hea hulga maha, aga mõni jääb alati järele.” Kuulsin, kuidas ta mööda maja ringi tuiab, sahtleid lahti tõmbab ja kolistab. Taat oli täiesti pöörane. „Sina hoia minust eemale, selge? Ma saan hakkama küll. Lõikan nende keeled ära ja torkan silmad välja – sellest peaks piisama. Kui ma ainult selle neetud VÕTME üles leiaksin!”
Kõnealune võti avas vanaisa Portmani garaaži ees rippuva suure tabaluku. Garaažis oli selline hulk tulirelvi ja nuge, et oleks vabalt saanud väikese sõjaväeüksuse ära relvastada. Vanaisa oli pool elu tegelnud relvade kogumisega. Ta käis remonti vajavate relvade oksjonitel, tegi pikki jahiretki ja vedas päikeselistel pühapäevahommikutel oma tõrksa perekonna lasketiiru, et nad ometi kord püssi laskma õpiksid. Ta armastas oma relvi nii väga, et teinekord isegi võttis mõne kaissu. Mu isal on selle tõestuseks isegi üks vana foto olemas. Vanaisa Portman magas tõesti, püstol käes.
Kui isalt uurisin, miks vanaisa selline relvahull on, vastas ta, et mõnikord juhtub niiviisi inimestega, kes on olnud sõdurid või traumeerivaid kogemusi saanud. Mulle tundub, et pärast kõike läbielatut ei tundnud vanaisa end enam kusagil turvaliselt, isegi mitte kodus. Olukorra iroonilisus seisneski selles, et nüüd, mil viirastused ja paranoia hakkasid taati endale allutama, saigi hirm tõeks – kodus selle relvalao juures polnud tal tõesti enam turvaline. Seepärast näppaski mu isa võtme ära.
Valetasin uuesti, et ei tea võtme asukohta. Vanaisa Portman trampis seda otsides ringi ning vandus ja kolistas veel hullemini.
„Päh!” ütles ta lõpuks. „Olgu siis see võti su isa käes, kui ta seda nii väga tahab. Las ta siis saab mu laiba kah!”
Lõpetasin võimalikult viisakalt kõne ja helistasin siis isale. „Taat ajab segast,” ütlesin talle.
„Kas ta täna rohtu võttis?“
„Ta ei öelnud mulle. Aga jutu järgi otsustades ilmselt ei võtnud.”
Kuulsin, kuidas isa ohkas. „Kas sa võiksid tema juurest läbi minna ja vaadata, et seal kõik korras oleks? Ma ei saa praegu töölt ära tulla.” Isa käis osalise tööajaga vabatahtlikuna linnupäästekliinikus abiks, turgutas seal auto ette jäänud haigruid ja õngekonkse neelanud pelikane. Ta oli asjaarmastajast ornitoloog ja püüdis saada looduskirjanikuks – seda tõestas avaldamata käsikirjade virn. Need olid tõsiselt tähtsad tööd mehe jaoks, kelle abikaasa perekonnale kuulus sada viisteist apteeki.
Muidugi polnud ka minu töö midagi üliolulist, nii et sealt oli üsna kerge minema lipsata. Ütlesin, et eks ma siis lähen.
„Aitäh, Jake. Ma luban, et peagi saame vanaisaga asjad korda.”
Saame vanaisaga asjad korda. „Sa mõtled, et kolid ta vanadekodusse,” nentisin. „Seal oleks ta kellegi teise kaelas.”
„Ema ja mina pole seda veel otsustanud.”
„Loomulikult olete.”
„Jacob…”
„Ma saan temaga hakkama. Päris tõesti.”
„Praegu ehk saadki. Aga tal läheb kogu aeg hullemaks.”
„Tore. Ikkagi saan hakkama.”
Lõpetasin kõne ja helistasin oma sõbrale Rickyle, et ta mind kohale viiks. Kümne minuti pärast kuulsin parkimisplatsilt ta igivana Crown Victoria eksimatult äratuntavat kähedat tuututamist. Möödaminnes teatasin Shelleyle halba uudist: tema Stay-Tite’i torn peab homseni ootama.
„Perekondlik hädaolukord,” seletasin.
„Oh muidugi,” vastas tema.
Astusin lämmatavasse õhtukuumusse ja nägin Rickyt mõlkis auto kapotil istudes suitsu tõmbamas. Ta mudakoorikuga kaetud saapad, viis, kuidas ta suitsurõngaid puhus ja rohelistele juustele kumav loojanguvalgus meenutasid millegipärast mässumeelset maakat James Deani. Ta oli ainult Lõuna-Floridas võimaliku veidrate kultuuriilmingute ühtepõimumise värvikas esindaja. Mind nähes hüppas ta kapotilt maha. „Sind vallandati?” hõikas ta üle kogu parkimisplatsi.
„Kuss!” keelasin tema poole joostes. „Nad ei tea mu plaanist!”
Ricky müksas mind vastu õlga. See oli mõeldud julgustava patsutusena, kuid lõi peaaegu hinge kinni. „Ära muretse, Tuuker, ehk homme veab paremini.”
Ta kutsus mind Tuukriks, sest ma osalesin paaris süvaõppeklassis. Rickyle tegi see sõnamäng kohutavalt nalja. Meie sõprus koosnes suuresti teineteise kallal norimisest ja teineteise toetamisest. Koostöö osa moodustus sõnatust kokkuleppest, mille põhjal mina aitasin tal inglise keele tundides vee peal püsida ja tema jälgis, et mõni kooli koridorides uitav steroide täis psühhopaat mind maha ei lööks. Mulle meeldis ka see, et mu vanemad tundsid end Ricky seltsis üpris ebamugavalt. Küllap ta oligi mu parim sõber. See kõlas vähem haledalt kui ülestunnistus, et ta oli mu ainus sõber.
Ricky virutas oma Crown Vic’i ukse pihta. See lihtsalt avanes niiviisi. Ronisin autosse. Vic oli vapustav masin, see väärinuks kohta muuseumis kui tahtmatult tekitatud asjaarmastuslik kunstiteos. Ricky oli masina ostnud linna prügimäelt