Põhjala müüdid. Нил Гейман

juures vormivad nad meie saatust.

      MIMIRI PEA JA ODINI SILM

      Jötunheimis, hiiglaste kodus, asub Mimiri kaev. Selle vesi kerkib pinnale sügavalt maa seest ja see toidab ilmapuud Yggdrasili. Mimir, tark hiiglane, mälu valvur, teab palju. Tema kaevus on tarkus, ja kui maailm oli alles noor, jõi Mimir kaevust igal hommikul, kastis Gjallarhornina tuntud sarve vette ja jõi tühjaks.

      Kaua-kaua aega tagasi, kui maailmad olid noored, tõmbas Odin pika kuue selga, pani kübara pähe, sammus rändurina läbi hiiglaste maa ja pani tarkust otsides elu kaalule, et jõuda Mimiri juurde.

      „Palun luba mul oma kaevust juua, onu Mimir,” sõnas Odin. „Muud ma ei palu.”

      Mimir raputas pead. Kaevust ei joonud keegi peale Mimiri enda. Ta ei öelnud midagi – need, kes vaikivad, eksivad harva.

      „Ma olen sinu õepoeg,” jätkas Odin. „Minu ema Bestla oli sinu õde.”

      „Sellest ei piisa,” lausus Mimir.

      „Luba mul juua üksainus kord. Kui ma saan sinu kaevust juua, Mimir, saan ma targaks. Ütle oma hind.”

      „Minu hind on sinu silm,” vastas Mimir. „Pane oma silm minu vette.”

      Odin ei küsinud, kas Mimir teeb nalja. Rännak läbi hiiglaste maa Mimiri kaevu juurde jõudmiseks oli olnud pikk ja ohtlik. Kohalejõudmiseks oli Odin olnud valmis oma eluga riskima. Tarkuse saamiseks oli ta valmis tegema veel enamat.

      Odini ilme oli kindel.

      „Anna mulle nuga,” oli ainus, mis ta ütles.

      Kui ta oli teinud, mida vaja, asetas ta oma silma ettevaatlikult kaevu. See jäi teda läbi vee ainiti vaatama. Odin täitis Gjallarhorni veega Mimiri kaevust ja tõstis huultele. Vesi oli külm. Ta jõi sarve tühjaks. Temasse voolas tarkus. Nüüd nägi ta ühe silmaga kaugemale ja selgemalt, kui oli varem eales näinud kahega.

      Pärast seda anti Odinile uued nimed – teda hakati kutsuma nimega Blindr, pime jumal, ja Hoarr, ühesilmne, ja Baleyg, leegitsevasilmne.

      Odini silm on siiani Mimiri kaevus, nägemata midagi ja nähes kõike, ilmapuud toitev vesi hoiab seda.

      Aeg möödus. Kui sõda aaside ja vaanide vahel oli lõppemas ning nad vahetasid sõjamehi ja pealikke, saatis Odin Mimiri vaanide juurde, nõuandjaks aasist jumalale Hoenirile, kellest pidi saama vaanide uus pealik.

      Hoenir oli pikka kasvu ja kena, ta nägi välja nagu kuningas. Kui Mimir oli talle nõu andmas, ta ka kõneles nagu kuningas ning langetas tarku otsuseid. Aga kui Mimirit tema juures ei olnud, paistis Hoeniril olevat raske otsusele jõuda ja vaanid tüdinesid sellest peagi. Nad maksid kätte, kuid mitte Hoenirile, vaid Mimirile – nad raiusid Mimiril pea otsast ja saatsid Odinile.

      Odin ei saanud pahaseks. Ta võidis Mimiri pead maarohtudega, et see mädanema ei läheks, ning luges võlu- ja loitsusõnu, sest ta ei tahtnud, et Mimiri teadmised kaotsi läheksid. Üsna varsti avas Mimir silmad ja hakkas kõnelema. Mimiri nõuanded olid head, nii nagu need alati head olid.

      Odin viis Mimiri pea tagasi kaevu juurde maailmapuu all ning asetas sinna, oma silma kõrvale vette, kus on peidus tarkused tuleviku ja mineviku kohta.

      Gjallarhorni andis Odin Heimdallile, jumalate vahimehele. Sel päeval, kui Gjallarhorni puhutakse, äratab see jumalad, kus nad ka poleks ja kui sügavalt nad ka ei magaks.

      Gjallarhorni puhub Heimdall ainult korra, kõigi asjade lõpus, kui tuleb Ragnarök.

      JUMALATE AARDED

I

      Thori naine oli kaunis Sif. Sif oli pärit aaside hulgast. Thor armastas teda tema enda pärast ja tema siniste silmade ja heleda naha pärast, tema punaste huulte ja naeratuse pärast, ja ta armastas tema pikki, pikki juukseid, mis olid odrapõllu värvi suvelõpul.

      Thor ärkas ja jäi magavat Sifi vaatama. Ta sügas habet. Siis koputas ta tohutu käega naise õlale. „Mis sinuga juhtunud on?” päris ta.

      Sif avas silmad, mis olid suvetaeva karva. „Mida sa mõtled?” küsis ta, siis aga liigutas ta pead ning tema ilme muutus hämmeldunuks. Tema sõrmed puudutasid paljast roosat peanahka ja kompasid seda kartlikult. Ta jäi Thorile õudusega otsa vaatama.

      „Minu juuksed …” oli kõik, mis ta ütles.

      Thor noogutas. „Neid pole enam,” ütles ta. „Ta tegi su täiesti kiilaks.”

      „Tema?” küsis Sif.

      Thor ei lausunud enam sõnagi. Ta tõmbas ümber kere oma väevöö, Megingjördi, mis tema niigi meeletu jõu kahekordistas. „Loki,” ütles ta. „Seda tegi Loki.”

      „Miks sa nii arvad?” küsis Sif, patsutades palavikuliselt oma paljast pead, justkui saaks sõrmede võbisev puudutus tema juuksed tagasi tuua.

      „Sellepärast,” vastas Thor, „et kui midagi on viltu, mõtlen ma esimese asjana alati, et süüdi on Loki. See hoiab hulga aega kokku.”

      Kui Thor Loki ukse taha jõudis, oli see lukus, niisiis tungis ta sellest läbi ja lõhkus selle tükkideks. Ta tõstis Loki üles ja küsis ainult: „Miks?”

      „Miks mida?” Loki oli täieliku süütuse kehastus.

      „Sifi juuksed. Minu naise kuldsed juuksed. Need olid nii ilusad! Miks sa need maha lõikasid?”

      Üle Loki näo vilksas üksteise järel sada ilmet – kavalus ja riukalisus, tigedus ja segadus. Thor raputas Lokit kõvasti. Loki lõi pilgu maha ja üritas kõigest väest teha nägu, et tal on häbi. „See oli naljakas. Ma olin purjus.”