„Anna andeks, chérie, ja ehkki ma tean, et elu võib ootamatult anda ja võtta, on tekkinud olukord nii vähe aega pärast teie isa surma Ally jaoks eriti traagiline.”
„Kus ta praegu on?” küsisin.
„Londonis, Theo ema juures.”
„Kas ma peaksin minema teda vaatama?”
„Ma arvan, et kõige parem oleks see, kui sa saaksid matustele minna. Theo ema Celia sõnul toimuvad need järgmisel kolmapäeval kell kaks Chelseas Püha Kolmainu kirikus.”
„Hästi, Ma, olen kohal. Ma luban. Kas sa oled teistele õdedele juba helistanud?”
„Jah, aga kellelgi neist ei õnnestu matustele minna.”
„Aga sina ise? Kas sina saaksid tulla?”
„Ma … Star, ma ei saa. Aga ma olen kindel, et sina ja CeCe esindate meid kõiki. Öelge Allyle, et me oleme mõttes temaga.”
„Muidugi ütleme.”
„Ma jätan CeCele teatamise sinu hooleks. Ja kuidas sul endal läheb, Star?”
„Kõik on hästi. Ma lihtsalt … ei suuda ettegi kujutada, mida Ally praegu tunneb.”
„Chérie, mina samuti mitte. Ära oota oma sõnumile vastust – praegu ei vasta ta kellelegi.”
„Ei oota. Aitäh, et ütlesid. Head aega, Ma.”
Kui CeCe koju jõudis, rääkisin talle võimalikult rahulikult, mis oli juhtunud. Ja ütlesin talle matuste kuupäeva.
„Arvatavasti teatasid sa juba Ma’le, et me ei saa minna? Kolimisest on siis nii vähe aega möödas, et me oleme põlvini pappkastide keskel.”
„CeCe, me peame minema. Me peame seal olema ja Allyt toetama.”
„Aga kuidas on lugu meie ülejäänud õdedega? Kus nemad on? Miks meie peame oma plaanid segi paiskama? Taevas hoidku, me isegi ei tundnud seda meest.”
„Kuidas sa saad niimoodi öelda?” Tõusin, tundes, et kogu allasurutud viha ähvardab välja paiskuda. „Asi pole Ally kihlatus, asi on temas endas, meie ões! Tema on meie mõlema jaoks terve elu olemas olnud ja nüüd, järgmisel kolmapäeval, vajab tema meid! Ja me oleme kohal!” Marssisin toast välja ja läksin vannituppa, mille uks käis vähemalt lukku.
Raevust värisedes ei soovinud ma CeCed praegu näha ning otsustasin, et võin samahästi sinna jääda ja vanni minna. Mind ümbritsevas tsemendist džunglis, mis tekitas minus klaustrofoobiat, oli kollakaks tõmbunud vann sageli pakkunud mulle varjupaika, kuhu põgeneda.
Vee alla sukeldudes mõtlesin Theole ja tõsiasjale, et temal ei õnnestunudki veest välja pääseda. Ajasin end sedamaid istukile, ja kui ma vaatasin veepinnale tekkinud väikesi laineid, mis odava linoleumpõranda märjaks kastsid, oli mu hingamine paanikast katkendlik.
Uksele koputati.
„Sia? Kas kõik on korras?”
Neelatasin tugevalt, püüdes kopsudesse ahmida õhku – õhku, mida Theo polnud leidnud ja mida ta enam kunagi ei saa hingata.
„Jah.”
„Sul on õigus.” Järgnes pikk paus. „Anna andeks. Muidugi peame olema Ally kõrval.”
„Jah.” Tõmbasin äravooluava eest punni ja sirutasin käe üle vanniserva kuivatuslina järele. „Peame küll.”
Järgmisel hommikul peatus meie korteri ees CeCe tellitud kolimiskaubik koos juhiga. Kui auto peale oli laaditud meie vähene varandus – see koosnes peamiselt CeCe kolast uue kunstiprojekti jaoks –, võtsime kaasa ka mööblitükid, mis ta oli ostnud erinevatest Lõuna-Londoni poodidest.
Kolm tundi hiljem jõudsime Batterseasse. Ja kui CeCe oli allkorruse müügikontoris alla kirjutanud kõigile vajalikele dokumentidele, sai ta kätte meie uue kodu võtmed. Ta keeras ukse lukust lahti, misjärel astusime sisse ja tegime vastu kajavale ruumile tiiru peale.
„Ma ei suuda uskuda, et see kõik kuulub mulle. Ja loomulikult ka sulle,” lisas ta suuremeelselt. „Me oleme nüüd kindlustatud, Sia, alatiseks. Meil on oma kodu. Kas pole hämmastav?”
„On.”
Ta sirutas laiali aetud käed minu poole ja teades, et see on tema hetk, astusin tema embusse. Me seisime keset sopilist tühja ruumi ja kallistasime teineteist, itsitades nagu lapsed, kes me kunagi olime olnud, sest mõte, kui täiskasvanuks me oleme saanud, ajas naerma.
Kui olime sisse kolinud, hakkas CeCe hommikuti hästi vara tõusma, sest pidi koguma materjale, mida ta vajas oma septembri alguses kolledži esimesel semestril loodavate installatsioonide jaoks.
Mulle tähendas see terveks päevaks üksi korterisse jäämist. Olin pidevalt tegevuses CeCe tellitud voodipesu, käterätikute ja köögitarvete lahtipakkimisega. Surmavalt teravaid kokanuge hoidjasse libistades oli mul tunne nagu äsjaabiellunud noorikul, kes sisustab oma esimest kodu. Ainult et ma polnud seda. Kaugel sellest.
Kui kõik asjad olid lahti pakitud, asusin tööle, et pikk terrass õhus rippuvaks aiaks muuta. Kasutasin ära oma kasinad säästud ja peaaegu kogu igakuise toetusraha Pa Saltilt ning ostsin taimi, mille abil sai tekitada võimalikult palju rohelust ja värvi. Silmitsedes aianduskeskuses meest, kes sikutas terrassile suurt terrakotapotti – selle sees kasvasid tibatillukeste valgete õienuppudega imelised kameeliad –, olin kindel, et Pa Salt keeraks end niisugust ekstravagantsust nähes hauas ringi, aga tõrjusin selle mõtte kohe eemale ja kinnitasin endale, et praegusel juhul saaks ta minust aru.
Järgmisel kolmapäeval kaevasin meie mõlema jaoks välja matusteks sobivad rõivad – CeCe pidi hakkama saama tumedate teksapükstega, sest musti seelikuid või kleite tal polnud.
Kõik õed olid sõnumite või meili teel olnud meiega ühenduses ning palunud CeCel ja minul nende kaastunne Allyle edasi anda. Tiggy – õde, kes oli CeCe järel mulle ilmselt kõige lähedasem – helistas ja palus mul Allyt omalt poolt kõvasti kallistada.
„Ma tahaksin nii väga ise kohal olla,” ohkas ta. „Aga siin kandis on püssid palgel ja meil on praegu palju haavatud hirvi.”
Lubasin, et kallistan tema poolt Allyt, ning mõeldes oma leebele nooremale õele ja tema kirele loomade vastu, naeratasin. Ta töötas Šoti mägismaal hirvede varjupaigas, ja kui ta selle ameti vastu võttis, olin seda tema jaoks äärmiselt sobivaks pidanud. Tiggy hõljus ringi sama kergelt nagu hirved – mu vaimusilma ette kerkis elav pilt, kuidas ma ühes lapsepõlve koolilavastuses tema tantsu imetlesin ja ta graatsiast võlutud olin.
Sõitsime CeCega üle silla Chelseasse, kus pidid toimuma Theo matused.
„Oi, isegi telekaamerad ja pressifotograafid on kohal,” sosistas CeCe, kui me kirikusse pääsemiseks järjekorras seisime. „,Mis sa arvad, kas me peaksime Ally ära ootama ja teda tervitama?”
„Ei. Otsime endale lihtsalt kusagile tagaritta istekohad. Kindlasti saame temaga hiljem rääkida.”
Suur kirik oli juba pilgeni rahvast täis. Head inimesed tunglesid kiriku tagaosas vahekäigus ja meil õnnestus end hädavaevu viimaste hulgas sisse pressida. End küljele kallutades nägin altarit, mis oli meie kohtadest oma kahekümne sammu kaugusel. Mõistsin, et Theo pidi olema palavalt armastatud, sest sajad inimesed olid tulnud temaga hüvasti jätma, ning see mõte tegi meele härdaks ja tekitas minus aukartust.
Järsku vaikne jutupomin vaibus, koguduse liikmed pöörasid pead ja meist möödus kaheksa noormeest, kes Theo kirstu kandes mööda vahekäiku edasi liikusid. Nende järel astus minu õe käsivarrele toetuv tilluke blond naine.
Silmitsesin Ally kurnatud nägu ning märkasin sellele söövitatud pinget ja kurbust. Kui ta minust möödus, oleksin tahtnud tõusta ja teda sealsamas kallistada, öelda talle, kui uhke ma tema üle olen. Ja kui väga ma teda armastan.
Jumalateenistusel