„Pöördekoht: Flintwick,” kostis auto.
„Ei! Paduloll!” kisas Shazzer.
„Pöördekoht: Studely Wallop,” kostis auto.
„Ära karju mu auto peale.”
„Mida värki, nüüd hakkad oma kuramuse autot nunnutama?”
„Pange aluspüksid jalga. Pange need kohe JALGA,” kaikus autos korraga Magda hääl. „Ristimispeole ilma aluspüksteta EI TULDA!”
„Meil on jalas!” vastasin nördinult.
„Räägi ainult enda eest,” pomises Shaz.
„Bridget! Kuhu sa jääd? Sa oled ristiema! Emme annab laksu, annab laksu, annab laksu!”
„Kõik korras! Linnast saime juba välja! Kohe jõuame kohale!” kinnitasin mõtlematult ja kiikasin Shazzeri poole.
„Tore, aga tee siis kähku, kõigepealt on meil vaja end napsiga turgutada. Tegelikult ma tahtsin sulle ka ühest asjast rääkida.”
„Mis asjast siis?” küsisin suure kergendusega, et Magda ei saanudki maruvihaseks. Äkki tuleb veel kogunisti tore päev.
„Ee … asi on selles teises ristivanemas.”
„Jaaah?”
„Kuule, ma palun tõesti väga vabandust! Meil on nii mitu last, et kõik vähegi kõlbulikud ristiisad on juba loosi läinud. Jeremy kutsus siis tema, ilma et oleks minuga nõu pidanud.”
„Kutsus kelle?”
Paus, taustaks lapse kisa. Seejärel lõikas üksainuke sõna mu ihust läbi otsekui prantsuse kokanuga kitsejuustust.
„Marki.”
„Nalja teed?” küsis Shazzer.
Vaikus.
„Ei, tõega, Magda, sa tegid ju nalja?” küsis Shazzer üle. „Persse, no mida kuradi paganat sa teed, masohhistlik maniakk? Sa ei taha ometi öelda, et ta peab seisma Mark Darcy kõrval seal kuramuse ristimisvaagna ääres, kuradi ennasttäis abielurahva ja ülbete perselakkujate …”
„Constance! Pane see kohe tagasi. VETSUPOTTI TAGASI! Andeks, ma pean lõpetama!”
Telefon jäi tummaks.
„Pea auto kinni,” kamandas Shaz. „Me ei lähe. Pööra ringi.”
„Valige. Järgmine. Ettenähtud. Tagasipöördekoht,” ütles auto.
„Ega sellepärast, et Magda hullusti oma Jeremy küljes ripub ja vanas eas „kogemata” veel ühe lapse sai, nii et ristivanemaid ei jätku, ei pea sina oma vaimse kõhukinnisuse all kannatava ekspeikaga altari ees emmet-issit mängima.”
„Aga ma ju pean. See on mu kohus. Olen ristiema. Isegi Afganistani minnakse, kui tarvis.”
„Bridget, see pole Afganistan, vaid naeruväärne ja äratrööbatud seltskondlik pralle. Tõmba tee äärde.”
Üritasin tee äärde tõmmata, aga kõik teised autod hakkasid hüsteeriliselt tuututama. Viimaks avastasin ühe Sainsbury kaupluse küljest bensuka.
„Bridge,” Shazzer vaatas mulle otsa ja pühkis mu näolt juuksesalgukese. Turgatas pähe, et äkki ta on lesbi.
Tähendab, ega tänapäeva noored nähtavasti ei mõtlegi endast kui homost või heterost, lihtsalt OLLAKSE, ja eks naistega ole muidugi palju kergem suhestuda kui meestega. Teisalt aga meeldib mulle seksida just meestega ja ma pole iial …
„Bridget!” lausus Shazzer rangelt. „Jälle läksid transsi. Kogu aeg tantsid teiste pilli järgi. Mõtle iseenda vajaduste peale ka. Otsi seksi. Kui sa tahad iga hinna eest selle kuramuse jubepralle läbi teha, otsi kas või JUBEPRALLELT seksi. Mina kavatsen just seda teha, mitte küll jubeprallel, vaid oma korteris. Sinul võib ju olla kange tahtmine TÄIESTI VASTUVÕETAMATUSSE olukorda söösta, et kõik rahule jääksid, aga mina otsin nüüd küll takso. Ristin täna kogu pärastlõuna hoopis oma noort armukest.”
Aga Magda on ju mu sõbranna ja minu vastu alati nii hea. Hinges kahjutunne, mis kõik oleks võinud olla, sõitsin niisiis ikkagi ristsetele, kusjuures jumala üksi, välja arvatud mu uus auto, mis oli õnneks parajas jutuhoos.
Endiselt ei suuda uskuda, et nii läks. Ma ei tahtnud ju midagi valesti teha. Püüdsin vaid kena olla. Shazzeril on õigus. Pean seniseid seisukohti revideerima ja veel mõne raamatu läbi lugema, näiteks „Miks meestele meeldivad mõrrad”.
Marki ja minu kihluspidu peeti Claridge’i ballisaalis. Mina oleksin eelistanud mõnd boheemlaslikumat paika, värvilisi tulukesi, lambivarjudeks korvid, väljas siseruumidesse mõeldud diivaneid. Claridge’i ballisaal aga on Marki arvates kihluspeoks õige paik, ja suhtes olemise mõte seisneb ju kohastumises. Ning Mark, kes ei oska üldse laulda, laulis. Ta oli laulule „Mu naljakas kallim” uued sõnad teinud.
Mu kallim naljakas, mu kallim armas,
mu jäise südame sa pannud sulama.
Ei räägi sinus eriline erudiit,
su lemmikteemad kalorid ja tselluliit,
kuid iga uue veaga veelgi armsam mulle tundud sa.
Kehakaal on pinnuks silmas
ja sa kõikjale jääd hiljaks.
Korralagedus lööb vääramatu jõuga.
Ent ära vaeva ennast Prousti ega Poe’ga,
kui lõbusam on OK! ja Hello! – ga.
Su soojus ja su ausus, muud ei vaja ma,
sind palun: ära muutu, vaid mu naiseks saa.
Ta ei pidanud eriti hästi viisi, aga kuna harilikult on ta nii reserveeritud, otsekui kinni nööbitud, siis nüüd läksid kõik päris tundeliseks kätte ning Mark kaotas kontrolli ja suudles mind kogu rahva ees otse suule. Ausalt, mõtlesin, et enam õnnelikum olla pole lihtsalt võimalik.
Pärastpoole aga kihutasid asjad dramaatilise hooga allamäge.
Kui kunagi peaks veel millestki asja saama, siis ei tee ma vähimatki tegemist kummagagi järgmistest:
a) karaoke;
b) Daniel Cleaver (minu ekspeika, Mark Darcy peamine rivaal ja vana sõber Cambridge’i tudengipõlve päevilt, ühtlasi isik, kes ajas lõhki Marki esimese abielu, viibides Marki kodus ja seksides köögilaual tema esimese naisega, kui Mark ootamatult koju tuli).
Ronisin parajasti koperdamisi laualt alla, esitanud omaenda variandi laulust „I Will Always Love You”, kui märkasin, et Daniel Cleaver vaatab mind painatud pilguga, näol traagiline ilme.
Asi selles, et Daniel on tõesti väga manipuleeriv ning seksuaalselt pidurdamatu ja truudusetu, ja selge see, et Mark teda vihkab, sest vaat mis tal tema pärast kõik juhtus, aga ikkagi on temas minu arust midagi väga armsat.
„Jones,” lausus Daniel. „Tuled appi? Mind piinab kahetsus. Sina oled ainuke elav olevus, kes oleks ehk suutnud mu päästa, aga nüüd abiellud hoopis teisega. Tunnen, et pudenen laiali, lagunen sõna otseses mõttes tükkideks. Paar lahket sõna nelja silma all, Jones, palun?”
„Jhhmmdugi, Dannell, mmdugi,” lällutasin segadusse sattunult. „Mmniitahan, et kõik olkšamaõnnelkud ku’ ma.” Nüüd tagasi vaadates on tunne, et võib-olla olin toona hästi tsipake purjakil.
Daniel võttis mul käe alt kinni ja hakkas mind kuhugi tüürima.
„Jones, ma piinlen. Olen piinatud.”
„Ei. Kuuletša. No ma tõeštitõešti arvan’t õnn on niiii …”
„Palun tule, Jones, lähme siia. Mul on tõesti vaja sinuga rääkida, omavahel …” seletas Daniel, juhtides mind ebakindlalt mingisse kõrvalruumi. „Ons