Niiviisi on mulle jutustanud Mark Grigorjevitš. Kogu suguvõsast käis tema ainsana peale, et ema eest tuleb hoolitseda, ning võttis kõik kulud enda kanda. Ta helistab pidevalt ja pärib tema enesetunde järele, saadab raha esimese nõude peale, unustamata lisamast: „Verake, ainult mu naisele mitte sõnagi!” Loomulikult olen ma tumm kui kala.
Kui memm pole suremas ega saa öösel und, istun ma tugitooli ja loen valjusti ette. Mulle tundub, et ta kuulab huviga. Me oleme juba läbi lugenud „Surnud hinged”, Dickensi, Mark Twaini, Jules Verne’i, „Tuhat ja üks ööd”, nüüd ma loen talle Jack Londoni „Smoke Bellew’d”. Mu Pavlik armastas seda raamatut. Minagi armastan seda, meil olid kunagi kõik need raamatud olemas, ma ostsin lastele. Aga vaat Valerka ei armastanud lugeda, tema on vist kohe sünnist peale miskit meisterdanud. Ta tegeleb sellega praegugi: remondib autosid. Tema oskused teda toidavadki – teda ennast, tema naist Svetlanat ja tüdrukut, minu pojatütart, kes sündis siia ilma kaks kuud tagasi. Siis sain ma vanaemaks.
Minu memm aga kuulab, tõstab mõnikord käe, pigistab pikad kuivetunud sõrmed kokku ja laseb jälle lahti – see tähendab, et tal on hea. Vajub tasapisi unne. Siis lähen ka mina magama. Kunagi ammu oli ta päris hea pianist.
Lapsena ma muusikat ei kuulanud – kui, siis ainult seda, mis kõlas laulmistundides või reproduktorist. Mõnikord pühade ajal mängis kultuurimajas rahvapilliorkester. Algul oli mõnus kuulata, kuidas ööõhku sigineb maguslääge hääl. See justkui nutab ja naerab samal ajal, tõstes jõuga esile arusaamatuid sõnu, koob su ümber meloodiat, nagu viinamarjaväät väändub lehtlaposti ümber. Minuga koos õppinud tadžiki tüdrukute nägudele ilmus somnambuulne ilme nagu suslikutel, kes tarduvad päikeselõõsas oma uru juures kui postid. Pole mõtet küsida, millest laul räägib, vastus on alati sama: magusast transist totra küsimusega hetkeks välja kistud sõbratar rehmab käega ja viskab sulle näkku, huuled põlglikult kõverdatud: „Sa ei saa nagunii aru, see on armastusest!” Lausutud sõna kannab tüdruku võluväel unistustemaale tagasi, tema näole valgub naeratus, mida idamaa poeedid tavatsevad võrrelda roosiõiega. Aga hääl laulab muudkui vene keelde tõlkimatust armastusest, roosidest ja kohustuslikust kuust, mis ei ole siin selline nagu põhjalaiustel, kus taevaavarust valitsevad pilved, vaid ripub põhjatus tähises ookeanis ning kas naerab või siis nutab laulja sõnade üle, mis on juba muutunud monotoonseks retsitatiiviks. Ning korraga on selle kuulamine talumatu. Retsitatiiv kleepub keha külge nagu üleküpsenud virsiku mahl, tahaks jalamaid seda maha uhta, pesta nägu ja kõrvu, ajada minema see tüütu piripill, kes laval kerjab – parem käsi südamel, vasak sirutatud ette otsekui ootuses, et sellesse münte poetatakse.
Nüüd triikima asudes panen ma mõnikord televiisori mängima, kuid sealt kostvate laulude sõnad oleksid justkui tadžiki keelest tõlgitud. Siis ma sülitan kuuma raua peale, see turtsub, väljendades meie ühist nördimust äraleierdatud riimide ja andetute viiside üle. Ma vahetan kanalit või triigin täielikus vaikuses, mis on samuti tore: triikraua raskus, puhta auru soe lõhn, noolsirge voldijoon ja linal ära sulavad kortsud rahustavad mind.
Saanud idamaisest laulukunstist isu täis, jooksin ma kultuurimajast kaugemale, ronisin meie maja vastas olnud savimüürile ja vaatasin Linnuteed, tähemüriaade, paigale tardunud kuud, kellele usaldasin igasuguseid tobedusi.
Mitte kaugel meie tänavast, linna servas, Samarkandi tee ääres paiknes suure aia roheluses muuseum. Seal olid tallel arheoloogide välja kaevatud esemed: hiiglaslikud savipotid humad, vaskkatlad, mille sangadel seisid justkui kaljutipus püstsarvedega vasksokud, tahmunud potid ja paksu servaga savipannid, rohekaks tõmbunud pronksehted ja samasugused konnavärvi odad ja noad, kirved ja peitlid, niisamuti nende savist valuvormid.
Seal olime me suvel arheoloogiapraktikal. Meie kool oli teinud nii head tööd, et partei linnakomitee eriotsusel ei saadetud meid septembris mitte puuvilla korjama, vaid jäeti arheoloogidele abiks. See oli kahekordselt tore, sest maksti mingisugust raha ja see oli meile emaga lisasissetulek. Ma olin väga uhke, et toon neljateistaastasena koju juba enda teenitud kopika. Kuid peamine oli see, et seal oli lõpmata põnev.
Ekspeditsiooni juht Boriss Donatovitš ehk akó Borja, nagu teda tadžikipäraselt austavalt nimetati, paks lühike mees, käis alati ringi vanas lapitud vatijopes, peas iidvana sõduripanama (räägiti, et see olla tal talisman). Tal olid pisikesed silmad ja veider komme kogu aeg põski närida. Pärast tööd kutsus ako Borja meid kõiki kokku aivaanile, ekspeditsiooni peamaja terrassile, kostitas teega ja pajatas lugusid.
Ta jutustas prohvet Muhamedist, kuidas too oli hõimukaaslaste eest mägedesse põgenenud, langenud transsi ning poeetilises palavikus olid talle ilmunud koraani suurad. Muhamedil oli olnud, nagu ka Boriss Donatovitšil endal, nõder keha, kuid ta oli olnud vaimult tugev ning evinud kõneannet, mis suudab moslemite arvamist mööda mägesid paigast nihutada.
Kui Boriss Donatovitš pajatas, muutus ta teiseks inimeseks – pehmeks või kõvaks vastavalt sellele, nagu jutustus temalt nõudis. Temast õhkus niisugust energiat ja jõudu, et külmavärin tuli peale, olemine läks ühteaegu nii rõõmsaks kui ka kõhedaks. Tema enesekindel hääl kõlas elektriseeritud vaikuses, täpsed sõnad sobitusid üksteisega imehästi, kutsudes esile tumma imetlust. Tema sõnade nõiduslikku muusikat ei passinud segada, oli häbi isegi pissile joosta.
Pandžakendis on „Tuhandet ja üht ööd” alati armastatud. Me olime kooliteatris isegi mõnda stseeni esitanud, viskusime käsi murdes põlvili poisi ette, kes mängis padišahhi, anusime teda keeruliselt ja kaunilt, päriselus ei kõnelenud keegi meist selliste sõnadega. Kuid nende muinasjuttude tõeline ilu avanes minule alles siin. Boriss Donatovitš hakkas lugu pajatama ning tähise taeva all ilmus aivaanile meie ette eemaletõukav küürakas kääbus. Ta istus Sindbad Meresõitja kukil, õelutses, käsutas, mõnitas teda. Ühtäkki hakkasin ma tundma teda enda kukil: siin ta on, surub õlgadele, pigistab kõri kinni ning tundub, et väljapääsu pole ja tuleb seda vastikut peletist oma elupäevade lõpuni kanda nagu rasket tõbe, mille vastu pole vaktsiini veel välja mõeldud. Või siis kerkis silme ette idamaine külluslik basaar. Üle turuplatsi ratsutas teed valimata tulisel teldril Ali – prohveti lähim sugulane, keigar ja kaukamees, kes oli sepalt tellinud tapluseks sobimatu, kuid silma rõõmustava ja salapärase kaheteralise mõõga Zulfikari. Ali surma järel hakkas levima kumu, nagu omanuks see üle linna prassijale sepistatud mõõk maagilisi omadusi. Või siis ilmus aivaanile noor ja kaunis Iskander Kakssarv ehk Aleksander Suur ja tema väepealikud. Sündinud sõjameesteks, marssisid nad võitmatu faalanksina pool ilma läbi, kuid põrganud idamaisele küllusele ja luksusele, minetasid kiiresti võitlusvaimu; langedes kullamaagia ja kuunäoliste tantsijannade kättesaadavuse lummusse, raiskasid nad ära tolle imelise väe, mis puruvaestel, rikkust ihkavatel, seni kõigile tundmatutel makedoonlastel algul olemas oli.
Ta jutustas Odüsseusest ja tema rännakutest, Trooja piiramisest ja arheoloogidest, kes olid hulk sajandeid pärast lahinguid kaevanud välja maa alla kadunud linna. Ta jutustas ümber muinasjutte, mis olid kujutatud Pandžakendi vanalinna majaseintel. See linn oli kunagi asunud Suurel Siiditeel, siia voolasid kokku kaubad ja muinasjutud igast haritud maailma otsast, neid tõid erinevaid keeli kõnelenud inimesed. Suur