Ükskõik, kellel oli õigus, see vandenõu viib meid meie ajaarvamise eelse 1. sajandi Rooma poliitikaelu keskmesse, selle konventsioonide, vaidluste ja konfliktide keskele. Seejuures lubab ta meil näha tegutsemas senatit ja Rooma rahvast – kaht institutsiooni, kelle nimed sisalduvad selle raamatu pealkirjas, SPQR (Senatus Populusque Romanus). Omaette võetuna ja mõnikord vihases vastuseisus olid need kaks 1. sajandi Rooma peamised poliitilise võimu allikad. Üheskoos moodustavad nad Rooma riigi legitiimset võimu kokkuvõtva lühendi, loosungi, mis jäi kestma kogu Rooma ajaloo jooksul ning on kasutusel ka 21. sajandi Itaalias. Senati nime aga on omaks võtnud paljud tänapäeva seadusandlikud kogud üle kogu maailma Ameerika Ühendriikidest kuni Rwandani.
Selle kriisi tegelaste hulka kuuluvad mõned Rooma ajaloo kõige kuulsamad isikud. Tollal kolmekümnendates eluaastates Gaius Julius Caesar andis radikaalse panuse debatti selle kohta, kuidas vandenõulasi karistada. Rooma plutokraat Marcus Licinius Crassus, kes sai kurikuulsaks märkusega, et rikkaks ei saa pidada mitte kedagi, kui tal pole piisavalt sularaha oma eraarmee loomiseks, etendas salapärast rolli kulisside taga. Kuid lava keskelt, Catilina peamise vastasena, leiame isiku, keda on võimalik paremini tundma õppida kui kedagi teist antiikmaailmas. Cicero kõned, esseed, kirjad, naljad ja poeesia täidavad ikka veel kümnete köidete kaupa tänapäevalgi trükitud raamatuid. Antiikajal ei ole kedagi teist kuni 450 aastat hiljem elanud kristliku pühaku, viljaka teoloogi ja usina enesesse süüvija Augustinuseni, kelle avalik ja eraviisiline elu oleks piisavalt dokumenteeritud, et me saaksime tänapäeva mõttes usutava eluloo rekonstrueerida. Ja suuresti just Cicero kirjutiste, tema silmade ja eelarvamuste kaudu näeme meie ajaarvamise eelse 1. sajandi Rooma maailma ja suurt osa linna ajaloost kuni tänase päevani. 63. aasta oli tema karjääri pöördepunkt: pärast seda ei läinud Cicerol enam kunagi niisama hästi. Tema karjäär lõppes kakskümmend aastat hiljem läbikukkumisega. Ikka veel oma tähtsuses kindlana, nimega, mida vahel ikka veel nimetati, aga mis ei kuulunud enam olulisemate hulka, mõrvati ta Julius Caesari tapmisele 44. aastal järgnenud kodusõdades; tema pea ja parem käsi naelutati keset Roomat kõnelava külge, kus kõik võisid neid vaadata ja mõnitada.
Cicero koletu surm kuulutas ette üht veel suuremat 1. sajandil toimunud revolutsiooni, mis algas omamoodi rahvavõimuga, ehkki mitte päris demokraatiaga, ning lõppes autokraadi võimuletulekuga ja Rooma impeeriumi allutamisega ühe mehe valitsusele. Kui Cicero ka „päästis riigi” 63. aastal e.m.a, siis tegelikult ei kestnud Rooma riik talle tuntud kujul enam kuigi kaua. Silmapiiril oli uus revolutsioon, mis osutus edukamaks kui Catilina oma. Rooma senatile ja rahvale lisandus peagi imperaatori võimukas kuju, mida kehastas sajandite jooksul terve rida autokraate, kes said osaks lääne ajaloost, keda meelitati ja sõimati, kellele kuuletuti ja keda eirati. Aga seda lugu räägime „SPQR-is” hiljem. Esialgu astume aga ühte Rooma ajaloo kõige meeldejäävamasse, sisukamasse ja kõnekamasse hetke.
Cicero ja Catilina vaheline konflikt oli osalt poliitilise ideoloogia ja ambitsioonide kokkupõrge, aga ka kahe väga erineva taustaga mehe vastasseis. Nad mõlemad asetsesid Rooma poliitika päris tipus või selle lähedal; aga sellega nende sarnasused ka piirduvad. Õigupoolest illustreerivad nende vastandlikud karjäärid väga ilmekalt seda, kui mitmekesine võis olla poliitiline elu meie ajaarvamise eelse 1. sajandi Roomas.
Tulevase revolutsionääri Catilina esimesed sammud elus ja poliitikas olid privilegeeritumad ja nähtavasti ka turvalisemad. Ta pärines auväärsest vanast perekonnast, mis luges oma põlvnemist Rooma müütilistest asutajatest mitmed sajad aastat tagasi. Tema esiisa Sergestus olevat põgenenud koos Aeneasega idast Itaaliasse pärast Trooja sõda, kui Rooma linna veel olemaski polnud. Tema sinivereliste esivanemate seas oli vanavanaisa, kes oli kangelaslikult võidelnud sõjas Hannibali vastu ja pälvinud veel lisakuulsust sellega, et teadaolevalt oli ta esimene proteeskäega mees, kes vahetult lahingus osales – tõenäoliselt oli tegemist lihtsalt metallist konksuga, mis asendas tema ühes varasemas lahingus kaotatud paremat kätt. Catilina ise alustas oma karjääri edukalt ja teda valiti mitmetesse vähem tähtsatesse poliitilistesse ametitesse, aga 63. aastal e.m.a oli ta peaaegu pankrotis. Tema nimega seostati tervet rida kuritegusid alates tema esimese naise ja oma poja mõrvamisest kuni sugulise läbikäimiseni neitsiliku preestritariga. Aga millised ka polnud tema rohked pahed, johtusid tema rahalised raskused osalt tema korduvatest püüetest saada valitud üheks kahest Rooma konsulist, mis oli linna kõige võimsam poliitiline positsioon.
Valimiskampaania korraldamine võis Roomas olla päris kulukas ettevõtmine. Meie ajaarvamise eelseks 1. sajandiks oli see omandanud omamoodi pillava helduse, mida pole alati kerge eristada altkäemaksude andmisest. Panused olid kõrged. Meestel, kes edu saavutasid, oli võimalus oma kulutused ametisoodustustega tagasi saada, olgu seaduslikult või mitte. Läbipõrujad – ja sarnaselt sõjas lüüasaamistega oli neid Roomas palju rohkem, kui tavaliselt tunnistatakse – langesid üha enam võlgadesse.
Selline oli Catilina positsioon pärast seda, kui ta oli igal aastal toimuvatel konsuli valimistel lüüa saanud nii 64. kui ka 63. aastal e.m.a. Ehkki tavaliselt on väidetud, et ta kaldus selles suunas juba varem, polnud tal nüüd enam eriti muud valikut, kui pöörduda „revolutsiooni”, „vahetu tegevuse” või „terrorismi” poole, kuidas iganeks me seda ka ei nimetaks. Ühendanud jõud teiste samasuguses kitsikuses olevate ülemklassi uljaspeadega, otsis ta toetust linna rahulolematutelt vaestelt, koondades samal ajal väljaspool linna oma kiiruga kokkupandud sõjaväge. Ja ta jagas lõputult tormakaid võlgade kergendamise lubadusi (mis oli Rooma maaomanike klassi silmis üks kõige põlastusväärsemaid radikalismi vorme) või esitas söakaid ähvardusi teha juhtivatele poliitikutele lõpp peale ja panna kogu linn põlema.
Või vähemalt sellise kokkuvõtte tegi Cicero – üks neist, kes arvatavalt olid hävitamiseks välja valitud – oma vastase motiividest ja sihtidest. Võrreldes Catilinaga oli Cicero hoopis teisest puust. Ta pärines jõukate maaomanike seast nagu kõik Rooma kõrgema taseme poliitikud. Aga algselt oli ta pärit väljastpoolt pealinna, Roomast umbes 110 kilomeetri kaugusel või siis antiikaja reisikiiruse järgi vähemalt päevateekonna kaugusel asuvast Arpiniumi linnakesest. Ehkki kohalikul tasandil olid nad kindlasti väljapaistvad isikud, ei olnud keegi Cicero suguvõsast enne teda Rooma poliitilisel areenil silma paistnud. Cicero, kellel Catilina eeliseid polnud, pidi tippujõudmisel toetuma oma loomupärastele annetele, kõrgetasemelistele sidemetele, mida ta nii usinasti lõi, ja kõnemeheoskustele. See tähendab, et eeskätt pälvis ta kuulsust Rooma kohtutes särava advokaadina; ning kuulsus ja väljapaistvad toetajad, mida see talle tõi, tähendasid seda, et ta saavutas hõlpsasti valimise kõigisse nõutavatesse madalamatesse ametitesse nii nagu ka Catilina. Aga 64. aastal e.m.a, kui Catilina põrus, õnnestus Cicerol võita järgmise aasta konsuliks valimise võidujooks.
See ülim kordaminek polnud sugugi ette otsustatud. Kogu oma kuulsusest hoolimata oli Cicero puuduseks olnud see, et ta oli „uus inimene”, nagu roomlased nimetasid neid, kellel puudusid poliitikutest esivanemad, ja mingil hetkel näib ta isegi olevat kaalunud valimiskokkulepet Catilinaga, ükskõik kui kahtlane polnud tema reputatsioon. Lõpuks aga otsustasid mõjukad hääletajad asja. Rooma valimissüsteem andis avalikult ja häbenematult rikaste häältele suurema kaalu; ja küllap jõudsid paljud neist järeldusele, et Cicero oli parem valik kui Catilina, ükskõik kui palju nad snooblikult tema „tõusiklikkust” ei põlanud. Mõned tema võistlejad nimetasid teda lihtsalt „väljaspool Roomat sündinud kodanikuks”, „osaliseks kodanikuks”, aga valimishääletusel sai ta parima tulemuse. Teisel kohal oli ja teiseks konsuliks valiti Gaius Antonius Hybrida, temast kuulsama Antoniuse (Marcus Antoniuse) onu, kelle maine ei olnud lõpuks palju parem kui Catilinal.
63. aasta suvel näib Cicero olevat saanud haisu ninna, et teda ohustab Catilina, kes üritab taas kandidaadiks saada. Oma konsulivõimu kasutades lükkas Cicero järgmise valimisvooru edasi ja kui ta lõpuks lubas sel edasi minna, ilmus ta valimistahvlite juurde relvastatud valvurite ja sõjaväelise rinnaturvisega, mida oli