Sisering. Mari Jungstedt

küsis Karin.

      „Erik oskab sellest täpsemalt rääkida.“

      Knutas pöördus kriminalistikaeksperdi poole.

      „Me näeme pilte hobusest. Vaata ette, Karin,“ ütles Sohlman, „need on üsna jubedad.“ Ta ei öelnud seda Karinile mitte sellepärast, et ta olnuks tundlikum kui teised, kui asi puudutas verd, vaid et Karin oli pühendunud loomasõber.

      Ta otsis arvutil välja pildid hobusekorjusest.

      „Nagu näha võite, on kael puruks rebitud, õieti öeldes, saetud või raiutud. Veterinaar Åke Tornsjö jõudis hobust vaadata. Ta teeb hiljem põhjalikuma uuringu, kuid ta ütles ka praegu juba oma arvamuse, kuidas tema meelest kõik toimus. Tema arvates on kurjategija – kui see nüüd ikka on ühe inimese töö – arvatavasti hobuse tugeva hoobiga pähe kõigepealt teadvusetuks löönud, arvatavasti haamriga, sepavasara või kirvega. Kui hobune teadvuse kaotas, lõikas ta suurema noaga, näiteks lihunikunoa abil läbi hobuse kõri ja see ta ka tappis, see tähendab, tal tekkis verekaotus. Et pea selgroost eraldada, on ta kaelalülid katki löönud. Leidsime katkisi luutükke ja ma oletan, et seda tehti kirvega. Jäljed maapinnal näitavad, et hobune elas veel mõnda aega pärast esimest lööki. Ta on lebanud surmakrampides, rohi on üles kistud ja maapind segi kraabitud. Kael on puruks nüsitud, mis näitab, et kurjategijal kulus üksjagu aega – ta oli mõelnud läbi, mida ja kuidas teha, kuid tal polnud teadmisi hobuse anatoomiast.“

      „Väga hea, siis võime veterinaarid välistada,“ pomises Wittberg.

      „Üks asi, millest ma aru ei saa,“ jätkas Sohlman kõigutamatult. „Kui kaelaarter läbi lõigata, peaks hobune kaotama tohutult verd. Ja ilmselt võiks arvata, et see on kaelast ja kehast välja jooksnud, kuid maapinnal on ainult väike loik. Peaaegu eimidagi. Isegi kui veri oleks maasse imbunud, oleks seda pidanud olema rohkem.“

      Kõik vaatasid küsivalt kriminalisti poole.

      „Kuidas seda seletada?“ küsis Karin.

      „Ainus asi, mis ma oskan arvata, on see, et kurjategija kogus vere kokku.“

      „Miks ta, olgu ta mees või naine, pidi seda tegema?“ sekkus Wittberg.

      „Pole vähimatki aimu.“ Sohlman sügas mõtlikult lõuga. „Omanik nägi hobust viimast korda kella üheteistkümne paiku eile õhtul. Veterinaari hinnangul oli hobune surnud vähemalt viis või kuus tundi enne, kui tüdrukud ta leidsid, seega pidi kuritegu leidma aset arvatavasti kesköö paiku või mõni tund hiljem. Mis puutub karjamaasse ja ümbruskonda, siis see otsiti koertega läbi, et leida üles pea, kuid seni ei ole see mingit tulemust andnud. Me jätkame kaugemalt.“