Kahe nädala pärast võitis Putin edukalt valimised ja määras oma valitsuse ja presidendi administratsiooni. Administratsiooni ülem jäi endiseks – Aleksandr Vološin. Olles edukalt teostanud võimu üleandmise Jeltsinilt Putinile, sai temast esimese ametiaja ideoloog ja kõikide Putini valitsemisaja alguse reformide läbiviija.
Putin alustas oma presidendiaega täies veendumuses, et Läänega, sealhulgas Ameerikaga, võib head suhted sisse viia. Ta arvas, et need lihtsalt ei mõista Venemaa eripära. Tarvis on kohtuda, veenda, selgitada: kus me oleme, millised probleemid meil on. Putin võttis vastu iga Lääne liidri, iga välisministri ja istus nendega märgatavalt kauem, kui nägi ette protokoll ja terve mõistus.
Näib, et Blairiga tuli Putinil kõik välja. Briti peaminister ei paistnud ka varem silma erilise kriitikaga sõjategevuse vastu Tšetšeenias ning Putini selgitused nähtavasti rahuldasid teda. Putin rääkis hoolikalt ja kaua inglise sõbrale, et teine Tšetšeenia sõda algas bojevike4 tungimisega Dagestani, et vahhabiitide loosung on: „Allah on meie kohal, kitsed meie all“. „Aga kitsed oleme me kõik!“ ägestus Putin. Blair ei saanud aru, kuna inglise keeles ei ole ’kits’ sõimusõna ning Putin selgitas, et vene keeles on see üliväga solvav.
2000. aastal kohtusid Putin ja Blair viis korda. Aprillis, pärast valimisi, kuid veel enne ametisse astumist tegi Putin esimese välisvisiidi ja lendas sõbra poole Londonisse. Inglise press võttis ta vastu tõredalt. „Ainus 48aastase presidendi teadaolev omand Moskva piiride taga on väike maamaja … välitualetiga. Hotell Royal Garden, kust härra Putin eile välja ei tulnudki, on kahtlemata luksuslikum. Tema numbritoas on taevakanalid, ööpäevane filmikanal, massaažidušš, lõputu hulk seebisorte, šampoone, käterätte, salve, häälvalimisega telefon, faksiside, internetiühendus ja väga suur töökabinet, mis on ühendatud luksusliku magamistoaga „külalisele, kel on tarvis lisaavarust“… Loodame, et ta paneb vastu kiusatusele võtta oma numbritoast kaasa hotelli Royal Garden hommikumantel,“ kirjutas Daily Mail. Putin luges, solvus, kuid kannatas ära.
Londonis, muide, andis ta oma esimese pressikonverentsi pärast presidendiks valimist, ühise koos Blairiga. Nad kutsusid teineteist Vladimiriks ja Tonyks.
Juba novembris saabus Briti peaminister Venemaale, sel korral Moskvasse. Putin viis ta restorani Pivnuška. Seal jõid nad viina (Putin oli juba välja selgitanud, et Blair armastab kangeid jooke), sõid suupisteks kartulit, heeringat ja marineeritud seeni ning arutasid, kuidas rajada suhteid USA uue administratsiooniga. Kaks nädalat enne nende kohtumist olid Ameerikas toimunud presidendivalimised, kuid nende tulemus oli endiselt teadmata. Jätkus häälte ülelugemine Florida osariigis ning ei olnud selge, kas uue presidendi nimi saab uueks aastaks teatavaks. Putin ja Blair, populaarsed poliitikud, kes võitsid ülekaalukalt oma valimised, heitsid selle olukorra üle nalja.
Alumiiniumristike
Ameerika valimiskampaania „Gore Bushi vastu“ käigus oli Venemaal eriline roll. Vabariiklased kasutasid seda kui relva võitluses demokraatidega – nad süüdistasid Bill Clintonit ja Albert Gore’i selles, et nood „kaotasid Venemaa“. Just valimiste eel avaldati kongressis Venemaa ekspertgrupi eriettekanne nimetusega „Venemaa tee korruptsioonile“. See süüdistas Clintoni administratsiooni kohutavas läbikukkumises Venemaa suunal. Ettekande autorid võrdlesid 1945. ja 1991. aastat – Teise maailmasõja ja külma sõja lõpuaastaid. USA võitis mõlemad sõjad, kuid kui esimesel juhul suutis Trumani administratsioon teha kõik, et vältida revanšistlikke meeleolusid Euroopas, tegi teoks Marshalli plaani, suutis tõsta jalule Euroopa ja sealhulgas ka Saksamaa majanduse, tuua Euroopa tagasi normaalse elu juurde ning enamgi veel, teha oma liitlaseks, siis pärast 1991. aastat sai Clintoni administratsioon hakkama täiesti vastupidisega. Kõik raha, mis oli suunatud Venemaa majanduse taastamiseks, oli Ameerika valitsuse läbi sõrmede vaatamise tagajärjel varastatud, mingit desovetiseerimist (Saksa denatsifitseerimise sarnast) Venemaal ei toimunud, lõpuks, nullindate alguseks osutus Ameerika-vastasuse tase Venemaal maksimaalseks – hämmastav kontrast sellega, mis oli üheksakümnendate algul. Nõukogude Liidu kokkuvarisemise momendil oli USA väga populaarne – kümne aasta jooksul oli kõik tühja jooksnud. Nüüd süüdistab vene rahvas just ameeriklasi selles vaesuses ja korruptsioonis, mis oli riiki haaranud – konstateerisid ettekande autorid. Clintoni administratsioon kaotas ajaloolise võimaluse aidata Venemaal saada demokraatlikuks riigiks seetõttu, et usaldas liiga palju Venemaa juhte: Jeltsinit, Tšernomõrdinit ja Tšubaisi. Ning süüdi selles olid ettekande kohaselt kolm inimest, kes tegelesid ainuisikuliselt Venemaaga: asepresident Albert Gore, ministri asetäitja, hiljem rahandusminister Lawrence Summers ja riigisekretäri asetäitja Strobe Talbott. Ettekanne oli muidugi klassikaline valimiseelne võte, mis oli suunatud Gore’i diskrediteerimisele. Ning muide, selle lõpuosas oli kirjas, et on veel üks võimalus – Venemaa uus president Vladimir Putin püüab läbi viia hädavajalikke reforme ja väga tähtis on teda aidata. Ja just see saab viimaseks võimaluseks nii Venemaale kui ka Ameerikale. Ettekandes ei kirjutatud, kuid peeti silmas, et seda väga tähtsat missiooni ei tohi usaldada Gore’i administratsioonile, sellega saab hakkama vaid Bushi administratsioon.
Ameerika-vastasuse tase tõusis 1990. aastate lõpul tõepoolest järsult. Sellega, muide, oli osaliselt seotud vana külma sõja veterani Jevgeni Primakovi populaarsus. Tema kõrval näisid Putin ning eriti tema parem käsi Vološin (suurepärase inglise keelega) ameeriklastele märksa ihaldatumate partneritena. „Putinil on esmaklassiline meeskond ning ma usun, et ta on valmis läbi viima hädavajalikke reforme,“ rääkis Bill Clinton veel enne Venemaa presidendivalimisi.
Aleksandr Vološin tundis tõepoolest hästi nii Strobe Talbotti kui ka Larry Summersit ja teadis väga hästi, kuidas luua suhteid Gore’i meeskonnaga, kui see võidab. Bushi kohta oli teada märksa vähem. Seepärast otsustas ta 2000. aasta augustis saata suure Ühtsuse delegatsiooni Ameerikasse Vabariikliku partei kongressile, mis pidi esitama Bushi presidendikandidaadiks. Vološin selgitas, et vabariiklased on palju pragmaatilisemad ja konstruktiivsemad poliitikud, vähem ideologiseeritud ega pööra nii palju tähelepanu inimõigustele, suhted Venemaa ja USA vahel olid alati olnud märksa lihtsamad vabariiklastest presidentide valitsemisajal. Tutvumine toimus: nii Bush kui ka tema välispoliitika nõuandja Condoleezza Rice meeldisid Putini ja Vološini saadikutele väga.
Tulevasele administratsioonile rajas Kreml suured lootused, sest lahkuvaga isiklikud kontaktid ei sujunud. 2000. aasta septembris lendas Putin New Yorki, niinimetatud „Millenniumi tippkohtumisele“ – ÜRO Peaassamblee istungile, millele lahkuv president Bill Clinton püüdis kokku koguda vaat et kõik maailma liidrid. Putin oli veel uustulnuk: tollest hetkest, kui Davosis esitati kuulus küsimus: „Who is Mr. Putin?“, oli möödunud vaevalt pool aastat. Seepärast võeti tippkohtumist kui uue Venemaa presidendi vastutusrikast demonstratsiooni. Tema jaoks oli väga oluline muljet avaldada.
Kuid asi läks algusest peale viltu. Loosi alusel tuli Venemaa delegatsioonil esineda 31na, samas kui esimesena esines tippkohtumise peremees Bill Clinton. Venemaa delegatsioon jooksis jalad rakku ja tegi kõik võimaliku – ning viimaks kauples välja Putinile võimaluse vahetada kohad Küprose presidendi Glafkos Kleridesega, kes pidi minema viiendana.
Clintoni kõne oli triumfaalne. Ta rääkis, et inimelu on tänapäeva maailmas tähtsam kui piirid, riikide suveräänsus ja iseseisvus. Mõne kuu pärast pidi Clinton minema erru ning see oli tema etendus. Kõik ülejäänud külalised andsid talle au.
Lõpetanud kõne, istus Clinton üleüldise aplausi saatel oma kohale. Putin istus kogu selle aja oma kohal – ning ajakirjanike nähes – kordas oma kõnet. Ent kui tuli tema kord esineda, ringutas Bill Clinton end hajameelselt, tõusis ja läks väljapääsu suunas. Minuti pärast suundus väljapääsu poole tubli pool kõrgetest külalistest. Oma viieminutilise kõne lõpetas Vladimir Putin pooltühja saali ees.
Järgmisel päeval, tõsi, ta maksis solvajale kätte. Vastuvõtul Metropolitani muuseumis seisis Bill Clinton külalisi vastu võttes ja koos nendega mälestuseks pildistades sissepääsu juures. Kui Ameerika president hakkas rääkima Vladimir Putiniga ja tegi ettepaneku