See raamat jutustab Venemaa ajaloost kogu Vladimir Putini valitsusaja vältel, 2000. kuni 2015. aastani. Raamatu aluseks on dokumendid, avalikud allikad ja kümned unikaalsed personaalintervjuud, mille autor võttis Vladimir Putini lähikondlastelt. Kokku kogutult moodustavad faktid, sündmused, intriigid ja kangelaste arvamused täieliku pildi Kremli elust, milles saab esmakordselt mõistetavaks Vladimir Putini metamorfoosi loogika: kuidas ja miks muutus ta 2000. aastate alguse liberaalsest läänemeelsest poliitikust autoritaarseks valitsejaks ja üheks kõige raevukamaks Lääne vastaseks.
SISSEJUHATUS
Alustades tööd raamatuga, arvasin ma, et tuleb lugu sellest, mis on toimunud Venemaaga viimase 15 aasta jooksul, kuidas muutus Vladimir Putini ja tema lähikonna maailmatunnetus ja maailmavaade, kuidas kõik algas ja milleni see meid viis. Kuid selgus, et sündmuste osalised ei mäleta kunagi, mis tegelikult juhtus. Igaüks konstrueerib mälestusi nii, et näha neis välja väärikalt, kangelaslikult ning peamine, et tal oleks alati õigus. Raamatu kallal töötades intervjueerisin ma paarikümmet inimest Vladimir Putini lähikonnast: presidendi administratsiooni töötajaid, valitsuse liikmeid, Riigiduuma saadikuid, ettevõtjaid Forbesi edetabelist ja välismaa poliitikuid. Peaaegu igaüks neist jutustas oma loo, mis vahel ei lõikunud teiste persoonide lugudega. Kangelased unustasid sageli fakte, ajasid segi aega ning ei suutnud isegi oma sõnu ja tegusid meelde tuletada. Üldiselt palusid nad endale mitte viidata. Ent mul õnnestus küsitleda nii palju asjaosalisi, et pilt sai küllaltki selgeks.
Lõppude lõpuks tuli lugu sellest, kuidas inimene sai juhuslikult kuningaks. Alguses tahtis ta lihtsalt püsima jääda. Tal läks kõik õnneks ning ta otsustas, et võib saada edukaks võitlejaks ja reformaatoriks – kuningas Lõvisüdameks. Ta tahtis minna ajalukku. Ent pärast tahtis head elu. Ning sai kuningas Toredaks. Pärast väsis ja tahtis puhata. Kuid mõistis, et ei saa enam puhkust lubada, kuna on osa ajaloost. Sest ta on juba tsaar Julm.
Kuidas temas kõik need muutused toimusid? Paljuski tänu tema ümbruskonnale, kirevale kaaskonnale, kes kõik need aastad usinalt kuningat mängis. Lähiring haaras ta kaasa ning kandis edasi, manipuleerides tema hirmude ja soovidega. Sinna, kuhu ta ise ei unistanudki sattuda.
Kui sündmusi taastades teada, millega need lõppesid, tundub ajalugu väga loogiline. Võib tekkida isegi tunne, et kõik on läinud algusest peale just selle poole, milleni on välja jõutud, mingi algne plaan paistab selgesti. Kangelased mõtlevad takkajärgi oma tegevustele põhjendused. Leiavad põhjusi, mida tegelikult ei olnud, ning loogika, mille olemasolu nad ei osanud isegi aimata.
Siiski ei ole neil Venemaa ajaloo pisut rohkem kui 15 aastal selget loogikat. Sündmuste ahel, mida mul õnnestus taastada, toob ilmsiks, et Putinil ja tema lähikonnal ei olnudki mingit plaani ega selget strateegiat. Kõik, mis toimub, on vaid taktikalised sammud, kiirreageerimine välisärritajatele, mis ei vii mingile lõppeesmärgile.
Vene poliitikute viimase 15 aasta jooksul tehtud tegude ja motiivide tähelepanelik uurimine tõestab, et vandenõuteooria on ekslik. Kui on vähimatki kahtlust selles, kas ühe või teise sündmuse põhjuseks oli kuri kavatsus või viga, siis tuleb alati valida viimane.
Kas Venemaa juhid teadsid 2000. aastal, milleni nad jõuavad 15 valitsusaastaga? Ei. Kas nad teadsid 2014. aastal, kuidas võtavad vastu 2015. aastat? Samuti mitte.
Kui ma kirjutan „juhid“ mitmuses, pole see sugugi viga. On kombeks arvata, et kõik otsused Venemaal võtab vastu üks inimene – Vladimir Putin. See vastab tõele vaid osaliselt. Kõik otsused võtab tõepoolest vastu Putin, kuid Putin ei ole üks inimene. See on tohutu kollektiivne aju. Kümned, isegi sajad inimesed mõistatavad iga päev, milliseid otsuseid peab vastu võtma Vladimir Putin. Vladimir Putin ise mõistatab kogu aeg, milliseid otsuseid ta peab vastu võtma, et olla populaarne, et olla mõistetav ja heaks kiidetud tohutu kollektiivse Vladimir Putini poolt.
See kollektiivne Vladimir Putin on kõik need aastad oma mälestusi konstrueerinud, et endale tõestada, et tal on õigus. Et veenda end, et tema teod on loogilised ning tal on plaan ja strateegia, et ta ei ole teinud vigu, vaid oli sunnitud nii käituma, kuna võitles vaenlastega, pidas rasket ja lakkamatut sõda.
Seepärast on ka minu raamat kujuteldava sõja lugu. Sõja, mida ei saa lõpetada, sest vastasel korral tuleks tunnistada, et seda pole kunagi olnud.
I OSA PUTIN I LÕVISÜDA
1. PEATÜKK,
Aleksandr Vološin on eeskujulik kapitalist. Tema välimuses on midagi Ameerika Onu Samist, millisena teda kujutati Nõukogude karikatuuridel: väike hall habe, jahe läbitungiv pilk (täielikust kujundist on puudu vaid kõvakübar, dollarikott ja pommid selja taga).
Vološini kontor Moskva kesklinnas, Poljankal, kümne minuti tee kaugusel Kremlist on väga askeetlik, siin on kõik vajalik, kuid pole mingit luksust – salajasele maailmavalitsejale pole see vajalik.
Vološin pole ilmselgelt kõnemees – räägib vaikselt ja isegi kokutab kergelt, kui vihastab. Veel armastab kuritarvitada ingliskeelseid sõnu. Mitte anglitsisme, vaid just võõrkeelseid sõnu, millega opereerib ärielus. „Ukraina olukord ei ole enam kuigi manageable“, „Tarvis, et tipus oleks alati agenda“, „Käes on täielik deadlock“, „Tähtsad on peamiste shareholders arvamused“. Ta ei tee seda meelega – tal on nii lihtsam, ta pole ju poliitik, vaid ärimees.
Oma peamist ajaloolist missiooni peab Vološin nähtavasti täidetuks: ta on kindlustanud poliitilise stabiilsuse ja kapitalismi – ning nüüd puhkama. Ta räägib, et ei kahetse oma praegust suutmatust mõjutada poliitikat.
Poliitikast eelistab ta rääkida puhtalt äriterminites: „Ameeriklased lõid enda juures tohutu, diversifitseeritud, innovatsioonide suhtes vastuvõtliku majanduse tänu väga karmile konkurentsile. Samasugune pingeline konkurents on märgatav Ameerika poliitikas, sealhulgas peamiste parteide sees. Tänu sellele formeerisid nad püsikindla poliitilise süsteemi, mis hülgab äärmused. Aga rahvusvahelises poliitikas said Ühendriigid pärast Nõukogude Liidu kadumist de facto monopolistideks. Konkurentsi puudumise tõttu muutusid enesekindlateks, ebaefektiivseteks ja ebamõistlikeks. Tegid hunniku väga raskeid vigu, tekitasid tohutut kahju rahvusvahelisele julgeolekule ja iseendale.“ Muide, ta suhtub Ameerikasse kaunikesti kriitiliselt, kuid siiski armastusega, ootamatute pisiasjadega: seal tutvus ta juhuslikult Jeb Bushiga ning siin nägi vana tuttavat Condoleezza Rice’i, kuid otsustas mitte tervitada.
Tõelist raevu kutsub temas esile Ukraina küsimus: siin läheb ta inglise keelelt üle vene keelele. Ukraina võimude poliitika venekeelse elanikkonna suhtes paneb ta nördima: „Prooviks kanadalased niimoodi käituda prantsuse keelt rääkivate Quebeci elanikega. Neile alles näidataks.“
Lenin maha matta
1999. aastal töötati Kremlis välja kindel plaan Lenini matmise kohta. Tema keha taheti Punase väljaku mausoleumist välja tuua ja viia hilisöös karmi saladuskatte all Sankt-Peterburgi. Hommikul oleks kõik ärganud, aga Leninit enam Punasel väljakul pole.
Täpselt samamoodi toodi 38 aastat varem, hilisel sügisõhtul, mausoleumist välja Stalini keha – tõsi küll, teda ei viidud kaugele, vaid maeti naabrusse, Kremli müüri äärde. Tollase Nõukogude liidri Nikita Hruštšovi jaoks oli see destaliniseerimise ja isikukultuselt aupaiste äravõtmise sümbol.
Lenini ümbermatmine pidi toimuma „väärikalt ja ilma matsluseta“, meenutavad Kremli administratsiooni töötajad. Pärast seda oli lihtsalt tarvis paar kuud hoida valvet Volkovskoje kalmistu ümber Sankt-Peterburgis (koht, kuhu on maetud Lenini ema ja õde ning legendi järgi soovis saada maetud Nõukogude riigi juht). Ning kannatada ära paar kuud kommunistide partei proteste. Pärast seda oleks kired vaibunud: mausoleum oli plaanis demonteerida ja rajada sellele kohale mälestusmärk totalitarismi ohvritele, et kellelgi poleks himu seda lammutada. See pidanuks saama otsustavaks löögiks kommunistlikule ideoloogiale. Tol hetkel oli see Kremlile ülimalt tähtis ülesanne: mitte lubada nõukogude revanši ja võita kommuniste.
Kremli administratsiooni ülema Aleksandr Vološini kabinet asus Lenini sarkofaagist mausoleumis umbes 10–15 meetri kaugusel. Räägitakse, et Vološin armastas nalja heita: „Minust laibani on otsejoones mitte enam kui 15 meetrit. Tema lamab seal, mina töötan siin. Me ei sega teineteist.“
Tegelikult