Kaleva-eeposeid („Kalevalat“ ja „Kalevipoega“) võib nõnda käsitleda kui ühe vägeva seppade suguseltsi iidset pärimust. Nende legendide vanem kihistus sündis tõenäoliselt juba kusagil kivi- ja metalliaja piiril: Kalevipoeg on tõenäoliselt pronkssepa, mitte raudsepa poeg. Pronkssepp oli hoopis midagi muud kui raudsepp – see oli pigem valutehnika ja täppistöö. Kiviajast pronksiaega üleminek oli kindlasti suurem kultuurimuutus kui pronksiajast rauaaega. Hämmastav on seegi, kuidas meie esivanemad suutsid leida oma niši vase ja tina leiukohtadest kaugel vanametalli ümbertöötajatena. Pronkssepad kogusid pronksivalu abil ilmselt üsnagi mainimisväärse jõukuse ja soetasid endale sõjariistad, mille abil võisid hõimud end kaitsta röövvallutajate eest, edendada kaubavahetust ja lõppkokkuvõttes ellu jääda. Pronks arendas nii põllundust, jahindust, ehitust kui ka teisi eluvaldkondi ning tõi kaasa hulgaliselt uusi kultuurikontakte. Nõnda kehastavad Kaleva-eeposed mõnes mõttes hoopiski iidset metallipärimust. Seda kultuurimuutust on praegu õige aeg meenutada, sest toonased inimesed ületasid samuti kahe maailma piiri, nagu praegu teeme meie. Nad jäid küll osaliselt endiselt metsarahvaks, teiselt poolt aga leidsid endale väärika koha ka uues maailmas põllupidajate ja metallisulatajatena. Nüüd on lihtsalt pronksseppade kohale asunud digi- ja geenisepad.
Kui lähipiirkonna rahvaste hulgas olid Läänemere-äärsed balti ja läänemeresoome hõimud tuntud oma nõid-seppade ja metallitöö poolest (sepistamine oli nõidumise sünonüüm juba vanas keelepõhjas), siis antiiki mõjutas ilmselt kõige rohkem Läänemere maagiline ilu: merevaik ning siinsete asukate sinised silmad ja blondid juuksed. Tõenäoliselt mõjutas just see ebamaine välimus tugevasti ka Hüperborea-legendide teket. Ehk kui võtta see müütiline kuju kokku ühte nägemusse, siis on meie esivanemaks kivi- ja metalliaja piiril toimetav nõid-sepp, kelle kõrval seisab ebamaiselt kaunis siniste silmadega naine. Nemad olidki meie müütilise maailma esimesed asukad.
Käesolev raamat üritab meie identiteediloomes tähtsat rolli mänginud erinevad mütogeograafilised ruumid omavahel kokku liita. Lähemalt kaugemasse minevikku liikudes võiksid nendeks olla meie tänane puutumatu looduse müüt, Kaleva-eeposte pronksiaja müüt, antiikse Hüperborea ehk eelkristliku põhjamaise paradiisi müüt ning Baltika ürgmandri kujunemise ja elu tekke müüt. Kaks ürgset loodusmüüti ja kaks iidset kultuurimüüti. Usun, et need müüdid peegeldavad üksteises ning ühtekokku väga kauneid ja ürgseid läänemeresoome motiive.
Eesti on hämmastav müüdiveski – ükskõik, kustkohast keegi ka ei hakkaks jälgi ajama, jõuab ta ikka välja mõne avastamata müüdini. Kuid isegi siis, kui katsume aeg-ajalt neid liigsena tunduvaid müüdikihte Eesti ümbert vähemaks koorida, ei saa me mööda mõttest, et Eesti võib täna olla tõepoolest üks väheseid paiku maailmas, kus keel, kultuur ja loodus on ühevanused ning sirgunud koos umbes 10 000 aasta vältel. Ja kõik see kestab samas geograafilises ruumis ikka edasi.
Homo silvaticus
Peaaegu igal rahval on oma unikaalne metsamälu. Eestlased on vist ühed vähestest, kellel see veel arvestataval kujul säilinud on. Eestis näib olevat märkimisväärne hulk inimesi, kes langevad metsas ekstaatiliste elamuste rüppe, ilma et nad sellest erilist numbrit teeksid. See on omamoodi fenomen – meil on igas suguvõsas ikka mõni veidi metsa poole.
Miks mets inimesele mõjub? Metsa paine võib olla väga kummaline ja isiklik. Eestlasi iseloomustab vahest see, et meil on hulganisti väga isiklikke metsakogemusi, mille juured on tegelikult üsna kummalised ja mida me ei oska enamasti kuigi hästi seletada. Mets pakub isevärki tasalülitusi, nagu vahel harva juhtub purjus inimesega. Ta vaatab oma varbaid ja mõtleb nagu laps, kes ei suuda veel selgelt arutleda: „Kas need seal on tõesti minu varbad? Kuidas need küll nii kaugel on? Mis imelik värk!“ Mets on teadvuse kiirendi.
Euroopast hakkasid metsad taanduma juba keskajal. Suur osa laantest põletati ära või tehti põlluks tegelikult ammu enne tööstusrevolutsiooni. Metsi hakkas tugevasti mõjutama juba rauatootmine. Soomaagist raua valmistamiseks vajati järjest enam puusütt ning söepõletamisega kaasnes paratamatult ulatuslik metsade maharaiumine. Näiteks Inglismaa metsad olid oluliselt kahanenud juba 17. sajandi alguseks, praegu on seal metsa vähem kui 1 % pindalast. Ka piiblis mainitud kuulsatest liibanoni seedri metsadest on järele jäänud vaid tibatilluke roheline laik Liibanoni lipul.
Põlismetsi on maailmas järel väga vähe. Enam kui pool maakera kunagi katnud metsast on kadunud vähem kui saja aastaga, ülejäänud poolest ei ole aga suurem osa enam ammugi põlismetsad. Puutumatutest metsaaladest kolm neljandikku asuvad kolmes riigis: Kanadas, Venemaal ja Brasiilias. Neist kahes viimases kahaneb metsade pindala hirmuäratava kiirusega. Linnastumine ja põllustumine on ühe ja sama nähtuse kaks tahku. Põldlinnadest on saanud inimese valdav elukeskkond. See on peamine tegur, mis on kaasa toonud looduse mitmekesisuse kao – neli viiendikku maismaa looduslikust mitmekesisusest on peidus metsades. Mets on selles mõttes luksuslik keskkond, et siin on kõik nišikaup – nii palju eri eluvorme ja – paiku kui on metsas, ei eksisteeri mitte üheski teises eluslooduse vormingus. Niipalju kui me ajaloost teame, on enam-vähem kõik tsivilisatsioonid viimaks metsa hävitanud. Kui me läheme metsa, ületame mingi hoopis suurema ja ähvardavama piiri.
Kui uurida ajaloolisi andmeid, siis on mets Euroopas sajandite vältel taganenud aiva põhja poole, jäädes enam-vähem pidama kusagil Baltikumi piiril. Mõnes mõttes meenutame siin Läänemere serval tõepoolest veidi keskaegset Euroopat. Tänapäeva Eestit ilmestavad loodusmaastikud on üsnagi tõetruu koopia umbes viiesaja aasta tagusest Euroopast, mil inimasustus oli hõre, maad katsid põlislaaned ja suured sood ning hundid-karud olid üsna tavalised loomad. Pühapaikade kultus ja hiiepärimus püsisid meil nii kaua ristiusuga paralleelselt seetõttu, et maastik säilis suhteliselt muutumatuna muinasajast nüüdisajani. Eestlased hakkasid ristiusule õigupärast lähenema alles 18. sajandil seoses vennastekoguduse liikumise levikuga Eesti külades.
Eestis tekkisid esimesed põllud rannikualadele. Vanimad põllumaad olid loopealsed –maa polnud siin kuigi rammus, kuid ka mets kasvas õhukesel mullal kiduralt ja seda sai hõlpsasti põlluks teha. Neoliitiline inimene ei hakanud esimeste põldude jaoks põlislaasi langetama. Vanimad muinaspõllud Saha-Lool on teadaolevalt umbes 3000 aastat vanad. Muinaskülade puuehitised pole küll säilinud, kuid surnute kivist külad põldude veerel on alles. Kivikirstkalmed on meie esivanemate vanimad säilinud ehitised. Nõnda võib poeetiliselt öelda, et meie muistne agraarkultuur sündis iidses merepõhjas. Meie vanal talupojakultuuril on natuke muinasmerelised juured.
Eesti oli muinasajal ilmselt üks põhjapoolsemaid maid, kus tegeleti maaviljelusega. Viikingiajal valitses Põhja-Eestis põllunduslik elulaad, metsarohkemas Lõuna-Eestis oli aga samavõrra tähtis korilus. Ehkki I aastatuhande lõpus võis olla umbes ¾ Eesti pindalast kaetud metsaga, oli kohati ilmselt ka üsna suuri ning lagedaid põllu- ja karjamaid. Suurem osa elatisest hangiti toona tõenäoliselt kariloomadest ja teraviljast. Eestlased ei olnud päris metsarahvas, kohasem oleks ehk öelda „metsa poole rahvas“ või metsaservarahvas. See küla ja metsa piir on sajandite vältel selgelt nähtav eesti kultuuris, see kerkib esile nii inimeste uskumustes kui ka eluviisis. Sellisena on metsa piir veel üks võluv saadik Eestile nii iseloomulikus piiririkkuses.
Metsade pindala