Lingvistiline mets
Juhatuseks
Selles raamatus on mõtteid võsast, tühermaast, umbrohust, jõgedest, mädaneva jalaga piimapukkidest ja nõnda ikka edasi, ühesõnaga – eestlase igatsusest. Eesti kultuur ja mõtteilm ei ole vist kunagi koosnenud massiivsetest suurvormidest. Pigem on see salkkond tühjusest ilmuvaid isevärki turgatusi, mis sööstavad siia-sinna nagu parv kärmeid pisikesi linde. Siiski püsib see parv koos. See moment ehk teebki eesti kultuuri nii köitvalt avastuslikuks. Niisugusest kaemuslikust tagapõhjast tuleneb ka käesoleva raamatu vorm.
Hea raamat on nagu lõpmatusse avanev kuur, mille tagasein on ära kukkunud. Seal ilma seinteta ruumis meeldiks mulle vaikides seista ja kuulatada, kuidas rooste närib jalgratta lenkstangi. Hea raamat võiks olla selline, mis esmalt rikub lugeja ning seejärel lunastab. Väga hea raamat jätab esiti küll mulje võimalikust lunastusest, kuid seejärel rikub lugeja kiiresti ja lõplikult. Väga hea raamat on näiteks piimaraamat. Selleski raamatus olen välisele korrale eelistanud sisemist suminat. Las sumiseb omatahtsi. Väike deviantsus lisab asjadele värvi. Aju peab olema loksutatud, kuid mitte segatud.
Enam kui seitsekümmend aastat tagasi hakkasid mehed Võrumaal kaevu kaevama ja sattusid karvase ninasarviku säilmetele – ainsale sellelaadsele leiule, mis Eestimaalt leitud on. Olen tahtnud seda paika üles otsida, kuid mälestus sellest nõiakaevust on nii pika aja tagant kustunud ja nüüd on seda juba võimatu leida. See tõestisündinud lugu võiks olla eestlaste ajakaevu sümbol, mille tähendus avaneb loodetavasti järgnevatel lehekülgedel.
Juba praegu on näha, kuidas maailm otsib palavikuliselt viimaseid riismeid kultuuri- või keelesaartest, metsiku looduse rohelistest täppidest, mis veel maamunal alles on. Eestisse on koondunud hämmastav kogus kõikvõimalikku perifeeriat. Eesti on omamoodi väikeste nähtamatute asjade kultuur. Just väikesed asjad loovad peamise osa maailma tõelisest variatiivsusest. Enamik väikevorme on maailmast viimase sajandiga kadunud. Kaovad varjud, hingused, sosinad, kaovad pooltoonid. Kultuurist ja mõtlemisest kipuvad kaduma aimdused ja salapära. Keskpunkt ahistab inimest. Maailmas tundub olevat liiga palju olulist. See ängistab.
Meie kõige vanem kultuurikiht on sündinud parasvöötme metsades. Baltika ürgmandri ja siberi rahvad on ehk need vähesed, kellel on veel sellele kihitusele ligipääs. Me kõik põgeneme teinekord kultuuri eest, mille ise sajandite vältel loonud oleme. Kuid väljapääs ei seisne mitte keskme põrmustamises, vaid perifeeria tagasitulekus. Perifeeria imeline omadus seisneb selles, et seda on võimatu täielikult kultuuristada, lõplikult välja juurida. See vahest ongi too ilma tagaseinata kuur, kus õitseb metsik mõtlemine.
Eestlase animismile vastuvõtlikku alateadvust tuleks pigem mõista kui à la teadvust, veel parem – kui lihtsalt la-teadvust. Fakt on see, et jookse nii kiiresti, kui jaksad, va la-teadvus saab sind viimaks Obinitsa taga metsas ikkagi kätte!
Loodan, et sellised mõtted tekitavad nälga ja kõhedust.
Mütogeograafiline Kaleva
Nimetust Kaleva on käeolevas raamatus kasutatud kahes erinevas tähenduses. Kitsamas mõttes viitab Kaleva läänemeresoome hõimude algkodule n-ö ühissoomelise ruumi tähenduses, avaramas mõttes hõlmab Kaleva aga kogu soome-ugri hõimude müüdilist algkodu tervel Baltika ürgmandri asualal.
Kalevast on lähitulevikus saamas võib-olla samasugune kõrgkultuuri areaal, nagu oli maiade, vana-hiina või hindu kultuur. See on praegu enam-vähem ainus tsivilisatsioonikübe, mis on suutnud kuidagiviisi säilitada nii loodusliku kui ka kultuurilise mitmekesisuse – üks põhjuseid on minu meelest sellesinase kultuuri levikualas tänapäevani säilinud maagiline mõtteviis. Katsun seda mõtet järgnevates peatükkides põhjendada. Kaleva-rahvast võib nimetada tänapäeval üheks väheseks jätkusuutlikuks hõimukoosluseks. Kuna see iidne soome-ugri asuala langeb üsna hästi kokku Baltika muinaskontinendiga, ongi Baltika ürgmandri kohta siin raamatus kasutatud lühemat ning omamaisemat nimetust Kaleva. Loodus ja kultuur on siin senini jäänud ikka veel armunud paariks, mujal maailmas on nad juba ammu lahku kolinud.
Kaleva on geograafilise asetuse poolest soome-ugri, vanavene ja muinaspõhja kultuuride iidne asuala. Piirkond, kus juba väga ammu toimus erinevate kultuuride kokkupuude ja süntees. Üks eesti kultuuri iseloomulikke jooni on igipõline asumine tõlkepiiril. Eesti kultuur on kuidagiviisi suutnud ära lahendada arengu ühe peamise paradoksi – võime lakkamatult muutuda, jäädes siiski iseendaks. Läänemeresoome tuum (mis on mõtteviisi aspektist küll vist pigem perifeeria), on põkkunud muinasgermaani, ürgbalti ja vanavene hingusega. Just siit võiks tuletada mõtte, et niikaua, kuni me suudame eesti kultuuris säilitada piisavalt rikka perifeerse kihistuse, võime julgelt võõraid nähtusi sisse laenata. Siis erinevus rikastab, mitte ei hävita.
Eestlaste asuala on sattunud suurte ida- ja läänekaare kultuuride puutejoonele. Muistne kultuurikontakt tähendas üpris sageli lihtsalt sõja- või rüüsteretke. Siin päästis meie esivanemaid puhtgeograafiline õnn – Eesti alad on olnud läbi aegade üpris metsarohked. Mets on puhverdanud kõiki kultuurimuutusi. Muutused on saanud toimuda piisavalt aeglaselt, et säilitada oma vana kultuur ja uskumused, ometi pidevalt ja sammhaaval uuega kohanedes. Sajandite vältel on Eesti alal olnud väga erinevaid valitsusi, kuid need on kõik olnud omamoodi vari- või nukuvalitsused. Tegelik võim on siin ikka kuulunud pigem metsade keskvalitsusele. Mets on meid päästnud nii vallutusretkede, taudide kui ka kogu maa kristianiseerimise eest. Metsast maad ja tema rahvast polnud lihtsalt võimalik nii hõlpsasti ristiusustada – inimeste mõttelaad jäi ikka kangekaelselt animistlikuks. Euroopa kultuurilugu on selle kummalise fakti kõige ilmekam näide. Rahvad, kellel nappis metsa, võtsid ristiusu omaks üsna kiiresti. Arhailine läänemeresoome mõttelaad säilis Eestis, Soomes ja Karjalas seetõttu, et siin oli piisavalt metsi ja soid, mis aitasid vanal uskumuste kihil ellu jääda. Lagedal väljal oleks kalevala-kood kärmesti olematusse kadunud.
Eesti kultuuri ja looduse vahel paistab silma üks isemoodi seos. Meri on mingis mõttes olnud meie jaoks muinasgermaani element, mis on sidunud Eestimaad aegade vältel Euroopaga, mets aga läänemeresoome komponent, mis on talletanud ugri mõttelaadi. Kui siluri ja devoni ajastu geoloogiline piir ei jookseks juhuslikult läbi Eesti, vaid kulgeks näiteks sadakond kilomeetrit lõuna pool, siis oleks üsnagi tõenäoline, et eesti rahvast ja riiki poleks kunagi tekkinudki. Õhukesed loopealsed olid esimesed, mille muistsed maaharijad põldudeks kündsid. Devoni rammusatel muldadel aga laius vägev põlismets, mille aletamine oli hoopis rängem ettevõtmine. Kui muistne merepõhi oleks ulatunud näiteks Läti piirini, oleksid ristirüütlid tõenäoliselt eest leidnud väikeste puudesaludega lageda ülesharitud maa ning ajalugu võinuks minna hoopis teisti. Nii võime öelda, et tänu Põhja- ja Lääne-Eestile oleme juba muinasajast saati eurooplased, tänu Lõuna-Eestile oleme aga jäänud soomeugrilasteks. Silur kuulub indoeuroopa, devon aga läänemeresoome hõimudele. See, et Kalevipoja mõõk puhkab just Kääpa jõe devoni punases liivas, on omamoodi ka mütoloogilise ajaloo sümbol.
Just see tähelepanuväärne seos liidab poeetilisel viisil kalevite kanget rahvast Baltika ürgmandri vägeva ajalooga. Siluri-devoni piir, ürgmere võitluse jälg meie maapinnas, aitas vahest ilmale ka eesti kultuuri. Nii on eesti kultuur ja Eesti loodus juba ennemuistsest ajast saati „kahetuumaline“, kahest eri poolusest kokku pandud. Võime oletada, et kui Läänemere-äärsed looduslikud tingimused oleksid olnud veidi teistsugused, oleksid kaleva-hõimud paratamatult varem või hiljem kokku sulanud viikingite või ida-slaavi rahvastega. Kuid lopsakas ja raskesti läbitav maastik hoidis erinevaid hõimukilde piisavalt omaette ning tänaseks on Läänemere ümbruse rahvaste asualast saanud keerulisele ajaloole vaatamata üks kestlikemaid piirkondi kogu maailmas. Läänemeri on mõnes mõttes üsna ebaharilik näide, kuidas erinevad hõimud võivad koos elada, ilma et mõni neist saavutaks ülemäära suurt mõjuvõimu. See on ühtlasi mudel, kuidas erinevad uskumuste süsteemid suudavad ilma suuremate konfliktideta koos eksisteerida. Ja viimaks – siin on ikka veel suhteliselt hästi säilinud põlisloodus.
Nii on see muistne Kaleva ürgsaar suutnud enam-vähem edukalt lahendada kolm vastuolu, mis maailma rahvaid kõige enam on hukutanud: rahvuskonflikti, usukonflikti ning lahkheli looduse ja tsivilisatsiooni vahel. Läänemere piirkond on suhteliselt ühtne, olles siiski suutnud alal hoida eripalgelisuse. Piirkond, mis on innovatiivne, säilitades siiski ka vana ja väärtuslikku. See ongi väike Läänemere ime, Põhjala mõistatus, mis teeb temast tänapäeval kõigile puudustele vaatamata ühe tugevamate juurtega tsivilisatsioonikillu.