Hakatuseks ja meenutuseks läheme aga aastasse 1984.
Ma ei teadnud Virumaast suurt midagi, olin just tulnud Tallinnast ja Tartust oma armsa abikaasa Merikese juurde Virumaale, Kadrinasse ja Rakverre elama. Sest õnneks mõistsin – see säravsilmne inglise filoloog, mu naine, pole küll ära teeninud säärast karistust, et elada koos kolme ajakirjanikuga ühes Tallinna korteris, kus meil olnuks kasutada üks toake.
Mu ema ja isa – Milvi ja Rein – olid ju samuti, nagu nüüd minagi, ajakirjanikuameti pidajad. Ja see amet on teinekord üsnagi stressirohke.
Samas ei sündinud otsus Tallinna mitte minna sugugi mu ema ja isa pärast või nende olemasolu tõttu. Asi oli lihtsalt ruumis, lihtlabases korteriruumis, mida sovetiajal sugugi piisavalt ei jätkunud. Nii, et oma tuba oleks ka oma luba. Ja piisavalt suur.
Jah, mul oli tõesti võimalus Tallinna tööle minna.
Mind lausa oodati pealinnas.
Aga ma jätsin võimalikud ja paljudele ülimalt ihaldusväärsed töökohad Eesti Raadios ja Eesti Televisioonis.
Sest Virumaal ootas ju oma tuba ja oma luba. Oma naisest rääkimata.
Ma pidasin seda pealinnakarjäärist tähtsamaks.
Mind peeti selle otsuse peale iks üsnagi imelikuks.
Totakaks, luuseriks või muidu kiiksuga inimeseks.
Mõni peab senini.
Kõik lähevad ju Tallinna.
Kes pole Tallinnas, seda pole ju olemas. See on karm tõde.
Korduvalt Virumaal kogetud, muuseas.
Mina aga tulin tõesti puhtsüdamlikult pealinnast paistvate meepottide juurest Rakvere provintsilehte, mis kandis toona nime Punane Täht. Tulin veidi ka sellepärast, et Tallinn ja Tallinna meedia ei tundunud mulle sugugi ülimalt ihaldusväärne. Olin seda pealinna meediamaailma ema ja isa töö kõrvalt piisavalt ja ülipiisavalt proosaliselt näinud.
Aga provints paistis põnev.
Paistis metsik, natuke hirmutav paistis ka.
Pealegi oli provintsis, täpsemalt öeldes Rakvere rajoonis Kadrinas elamispinda saada umbes 100 korda hõlpsam kui toonases sovetlikus ja korterikriisist läbi imbunud Tallinnas.
Nii otsus langeski.
Pakkisin oma kohvri Virumaal lahti.
Eneselegi ootamatult selgus, et mul on siin, oma uues kodus oma asi ajada.
Mina veel ei teadnud seda, Ellen Niit aga, näe, juba teadis.
Oli suisa salmi sisse pannud, luuletuse loonud. „Viru vanne“ nimeks.
Ajalugu räägib, et „Viru vande“ nimega luuletus ilmus esimest korda 1980. aasta 5. aprilli Rakvere rajooni rajoonilehes nimega Punane Täht. Nii uurisid mulle välja tublid Rakvere raamatukogunaised Lea Lehtmets ja Marju Saluste. Tükk aega tuulasid lehekaustades.
Niisiis, luulekirjas seisab üks lugu:
Üks poiss tuli Rakvere linna,
et Viru vannet anda.
Kuhu veel oleks võinud ta minna,
et Viru vannet anda?
Tõesti, kui ma 1984. aastal virulaseks hakkasin, ei teadnud ma seda salmi veel. Praegu, kolmkümmend kolm aastat hiljem tean aga sedagi, kui tähtis on „Viru vande“ lõpp.
Üks poiss kõnnib Rakveret mööda,
kuumad tõotusesõnad suus.
Kas teab rahvas, kes kõnnib tast mööda –
iga päev Viru vanne on uus…
Aga läheme ikka riburada mööda luuletust edasi. Selles on suur uba ja vägev pauer sees.
Kaeme perra!
Ta mõtles: vale ja vargus.
Ta mõtles: viinaving.
Mugav ükskõiksus, hale argus.
Ja tal valutas, valutas hing.
Ta silmitses Linnamäe nõlva,
rahnränk oli süda ta sees.
Viru vannet andma ei kõlba
Linnamäele üksainuke mees.
On vähemalt kolme vaja,
kelle meel on nii vaeva all,
et veel kord üle halli aja
seista hallika taeva all –
ja vanduda: mina suudan!
Ja lausuda: mina pean!
Ja tõotada: mina muudan!
Ja peaasi – ma tean, ma tean!
Ja ütlen uuesti ümber, justkui regilaulus:
Üks poiss kõnnib Rakveret mööda…
On vähemalt kolme vaja…
Tõtt-öelda ei teadnud ma Virumaast Virumaale tulles tuhkagi. Olin tavaline enesekeskne pealinna vurle, kelle maailmapilt üsnagi pealinna poole kaldu.
Vast just seepärast oligi mu tulek nii vahva ja põnev.
Justkui maade avastamine, minu pisikene Kolumbuse retk, koos seiklustega, koos lahendamist vajavate pusledega alates Kadrinast, mu uuest kodupaigast. Näiteks selgus siin kohe esmatutvuse sobitamise ajal, et Rakvere ehitusfirma MEK (loe: mehhaniseeritud ehituskolonn) oli Kadrina kultuurimaja remontimas juba ei tea mitmendat aastat ja ikka mitte hakkama saamas.
Sovetlik songerdus.
Asja tegi eriti totraks veel see, et kadrinlased ise olid oma vägeva rahvamaja talgu korras 1930. aastal üheksa kuuga üles ehitanud, hoonet remontis riiklik firma aga ei tea juba mitmendat aastat.
Haarasin oma vastses tööpaigas, rajoonilehes Punane Täht kohe sule pihku ja valmis mitmeosaline MEKi ja selle toonast ülemust Lembit Kaljuveed kiruv lugudesari, tänu millele… oh imet küll… Kadrina kultuurimaja ka kiirelt ära remonditi.
Hiljem juba maavanemana tunnistas Kaljuvee mulle, et tegelikult olnud mu kurjast loost isegi kasu, sest see avanud mingite fondide uksed.
Edasi Virumaad avastama, Kadrinale järgnes Rakvere ja siis juba mõni aeg edasi ka sammhaaval Ida-Virumaa.
Salapärane, müstiline, hirmutav…
Mida kauem ma Virumaal olin, seda enam mõistsin, kui palju olen võitnud tänu sellele, et jätsin pealinna paleuse ja kolisin provintsi.
Hakkasin oma sees vurlest matsi kasvatama, saateks üks lugulaul ühest poisist, kes tuli Rakvere linna Viru vannet andma.
Mitmel-setmel moel, nagu edaspidisest selgub.
Üks praegune kogemus segatuna ühe eelmise sajandi lõpu mälestusega andis mulle aga hulga jõudu ja selgust just seda raamatut kirjutades. Andis terakese tarkust aru saamiseks, et vast polegi mu töömeheelu olnud pelgalt tühi tuuletallamine.
Kui olin Virumaal veel noor ajakirjanikutsura, sattusin nimelt Iisakusse Ida-Virumaale. Seal, kolme tee ristil seisvas bussijaama hoones oli ka puhvet. Astusin sisse, ju vist korraks kohvi nolpsama. Ja mida ma nägin!
Justkui pühamees istus külameeste puhvetilaua veeres legendaarne maa-ajakirjanik Olev Anton. Jah, just seesama Olev Anton, kelle ausad ja kirglikud külaelukirjeldused, hingekriipivad reportaažid olid rahvast nii Edasis kui ka Maalehes küll kuumalt vaidlema, küll pisarat poetama pannud. Jah, seesama Olev Anton, kelle vapustavalt realistlikule, lausa naturalistlikule näidendile „Laudalüürika“ pileti saamiseks murti uksi. Jah, just seesama Olev Anton, minu jaoks Ajakirjanik ülisuure algustähega, istus seal puhvetis külameeste seas