Maja kõiki aknaid tuli kinni hoida, ka kuumadel suvepäevadel. Isa kartis kärbseid ja tuuletõmbust. Vestlused isaga algasid tavaliselt nii:
„Ega sul tuul tõmba?”
„Ei.”
„Oled kindel?”
„Jah.”
„Ma ei taha, et sa külmetad.”
„Ma ei külmetagi.”
„Ma tean, aga ma ei taha, et sa külmetad.”
Aga enamasti võis tüdruk ujuda nii palju, kui süda lustis. Isa istus kabinetis ja töötas, Ingrid tegi koduseid toimetusi, Daniel tegeles oma toas asjadega, millega teismelised poisid tegelevad – tüdrukut see eriti ei huvitanud. Ja kui ta sai ujumisega valmis, puges ta kuivatuskappi. Kõige parem oli siis, kui see ei olnud täis, sest kui kõigi varraste otsas rippus pesu, ei jäänud tüdruku jaoks ruumi, ja mida enam seal pesu rippus, seda soojem seal oli, ja vähe sellest et soe, vaid lämbe nagu džunglis; kui kuivatuskapp oli täis, pidi ta roomama, jah, end sisse pressima, ja kui pesu oli veel märg, laksasid varrukad, püksisääred ja kleidisabad talle näkku ja vastu keha, just nagu lakutaks teda üle kere suurte loomakeeltega.
Ühel päeva tegi Ingrid ukse lahti ja tiris ta välja. Ta ütles, et kuivatuskapis on ohtlik istuda. Ingridil olid ilusad juuksed. Need olid peaaegu alati patsis, aga kui tulid külalised, keeras ta hommikul rullid sisse, et saaks õhtul juuksed lahti teha. Siis ulatusid tal voogavad kiharad poolde selga.
Paljud asjad olid ohtlikud. Loomulikult kõik tavapärased asjad, nagu kilekoti pähe tõmbamine (lämbumissurm), märgade aluspükste, trikoo või ujumispükstega käimine (põiepõletikusurm), puuki välja tõmmates valepidi keerutamine (veremürgitussurm), ujumine vähem kui tund aega pärast õhtusööki (krambisurm), võõrasse autosse istumine (lapseröövi-, vägistamis- või mõrvasurm), võõrastelt maiustuste vastuvõtmine (mürgitussurm, aga võib-olla ka lapseröövi-, vägistamis- või mõrvasurm) – kuid leidus ka ohte, mis olid iseloomulikud ainuüksi Hammarsile: ei tohtinud maja juurde randa uhutud haakrikku puutuda; ei tohtinud puutuda, nuusutada ega jumala eest mitte maitsta võõrkeelsete etikettide ja võõraste tähtedega viinapudeleid, sigaretipakke, šampoonipudeleid, konservikarpe (mürgitussurm), ei tohtinud istuda tuuletõmbuses (külmetussurm), ei tohtinud külma saada (Hammarsist pagendamise surm), ei tohtinud istuda kuivatuskapis (lämbumis- või elektrisurm), ei tohtinud hiljaks jääda (hilinejale on surm tõeline lohutus ja ainumõeldav hilinemise õigustus). Andke tüdrukule kaart kätte ja ta astub seda mööda – ega riku ühtki reeglit, välja arvatud see, mis keelas kuivatuskapis konutamise. Ingrid oli talle mitu korda märkuse teinud, aga tüdruk lipsas ikkagi kappi ja puges sooja kätte. Kuni päevani, mil kuivatuskapi uksele ilmus kollane jooneline paber, kuhu isa oli suurte trükitähtedega kirjutanud: HOIATUS! UJUVATEL LASTEL KUIVATUSKAPIS VIIBIMINE KEELATUD!
Isa rääkis ilusat rootsi keelt, mistõttu ta pöördus tihti tüdruku poole rootsi kombe kohaselt kolmandas isikus. Kuidas mu tütar ennast täna tunneb? Ta ei pikkinud oma juttu ingliskeelsete sõnadega, välja arvatud siis, kui ta rääkis oma basseinist, mille üle ta oli sõnulseletamatult uhke. Swimmingpool. See külitas ristseliti rohul nagu mõni hiiglasuur kalliskive täis riputatud sinkjasrohelise maani kleidiga vanaproua. Swimmingpool oli kuue meetri pikkune ja kõige sügavamas kohas kolme meetri sügavune, kandiline, sinkjasroheline ja kloorilõhnane, ning öösiti potsas sinna herilasi – kes vajusid põhja või jäid pinnale rübelema – ja ämblikke ja mardikaid ja lepatriinusid ja puude otsast käbisid ja vahel ka linde. Igal hommikul tuli kõik, mis sisse oli pudenenud, kahvaga välja õngitseda. Daniel sai ka selle töö eest kümme krooni. Varavalgel pikutas vanaproua aias ja tegi silma, üleni kaetud satikatega, kes tema peal, pinnal ja põhjas ukerdasid ning ronisid, ümberringi kõrge rohi ja kõrged männid – sinkjasroheline helendav laik maakaardil.
Olen kuulnud, kuidas isa Briti ja Ameerika ajakirjanike ja filmitudengitega inglise keelt räägib – tugeva aktsendiga, rootsi-, saksa-, vene- ja ameerikapärase hääldusega, džässi-sound’iga, milletaolist ma ei ole varem kuulnud ja mis ei ole üldse isa moodi – yes, yes, as Faulkner once said, the stories you tell, you never write. Ta pidas norra keelt ilusaks keeleks ja kordas tihti sõna buskedrasse, mida ta pidas sõnaks buksedrakt, pükskostüüm.
Iga päev käis ta – tüdruku isa – swimmingpool’is hommikusel suplusel. Tüdruk seisis roosipõõsa taga ja piilus. Tegelikult leidis ta, et isa on liiga vana, et alasti ujuda, ülepea liiga vana, et ujumas käia. No tõesõna! Pladistada vees nagu hiidmardikas! Isa ujus alati üksi. Varahommikul. Enne hommikusööki. Ning taandus seejärel kabinetti. Tüdruk ei teadnud, mis tööd ta seal teeb. Isa kirjutas kollasele joonelisele paberile – niipalju tüdruk teadis.
Suvel isa kirjutas, ülejäänud aastal tegi filmi või töötas teatris.
Vahel istus isa mõne naisega külalistemajas ja lõikas filmi, see oli tookord, kui tselluloiditükke tõepoolest lõigati ja liimiti, terve suve istus ja lõikas ta „Võluflööti”, ja siis voogas pärani akendest Emanuel Schikanederi libretot ja Mozarti muusikat, see oli ainuke suvi, kui aknad olid pärani ja kogu Hammars kikitas kõrvu. Tamino laulis oma armastatud Paminast ja küsis: Kas ma näen teda veel? ning koor vastas: Varsti … varsti … või ei iial.
Aga kui isa parajasti ei lõiganud, siis ta kirjutas ja andis kollased joonelised poognad pärastlõunal Ingridile. Erinevalt teistest sai tema isa käekirjast aru ja lõi kõik masinal ümber. Kui isa kirjutas, ei tohtinud teda mingil juhul segada, nagu tüdruk väga hästi teadis, sest isa on käreda loomuga, ütles ema enne seda, kui saatis tütre majja, mis ehitati kord selleks, et tema seal elaks, mis see käreda loomuga on, küsis tüdruk, ta võib vihastada, ütles ema, kas see on ohtlik, küsis tüdruk, ei, ütles ema ja muutus pisut ebalevaks, või siiski, kui teistele haiget teha, aga kui inimene oma viha või kurbust või ärevust kunagi välja ei näita, siis võib talle kramp kõhtu lüüa ja see on ka ohtlik, kas issil on kramp kõhus, küsis tüdruk, ei, ütles ema, tal ei ole kõhus krampi, vahel ta vihastab ja ütleb asju, mida ta ei mõtle … ja kärgib ja paugub … ja siis võib teistel lüüa kramp kõhtu … seda ma mõtlengi, kui ütlen, et ta on käreda loomuga … nagu kadakapõõsas. Kadakapõõsas? küsis tüdruk, mis mõttes? Ema ohkas, see tähendab, et sa … tõmbad tikku, ja korraga on põõsas üleni leekides … Ahaa, ütles tüdruk, kes teadis väga hästi, et ta ei tohi isa segada, aga vahel segas ta teda siiski. Ta koputas kabineti uksele ja ütles, et isa tuleks – tüdruku toas oli ämblik, mille isa pidi ära võtma. Ta ei julge seal olla, kui isa kohe ei tule ja ämblikku ära ei võta. Või mardikat. Või herilast. Isa ei hakanud kärkima. Ta ei lahvatanud põlema. Ta ohkas ainult, tõusis ja läks tüdruku kannul läbi elutoa ja köögi tolle tuppa. Tüdruk oli õbluke. Nagu oleksid putukad tema sugulased. Ja isale meeldisid norra sõnad, mida tüdruk kiljatas. Øyenstikker. Tüdrukule meeldisid rootsi sõnad. Trollslända. Ja ta ei kartnud isa. Ta kartis parme. Broms. Ja sääriksääski. Harkrank.
Kui tüdruk sai suureks ja rääkis soravalt rootsi keelt, palus isa, et ta räägiks hoopis norra keelt. Vähemalt temaga. Ta ütles, et kui tütar räägib rootsi keelt, läheb tema hääl kõrgeks ja kiledaks nagu väiksena, aga nüüd, kus ta on suur, peaks ta püsima madalamal tämbril. Siivsamal. Ja madalama tämbri saavutas ta vaid norra keeles.
Aga oli aeg, kus ta oli üks meeter ja kolmteist sentimeetrit pikk ja võis peita end roosipõõsa taha, nii et teda ei nähtud, ja võis isa segada, kui tema toas oli sajajalgne, kellele tuli säru teha. Tusenfoting. Kyrkmack. Lockespindel1.
Peaksin tüdrukule vist nime panema. Võin ka panemata jätta. Kui isa sai kuuekümneaastaseks, kutsus ta kõik oma üheksa last Hammarsi sünnipäevale. See oli 1978. aasta suvel – samal suvel, kui tüdruk sai kaheteistaastaseks. Ma ei mäleta, kuidas talle seda suurt pidu – esimest paljude seas – serveeriti, ta vist ei teadnudki, et tal on nii palju õdesid ja vendi, või vahest teadis, aga umbes nagu seda, et Norras on palju maakondi. Ta oli just lõpetanud viienda