„Võib-olla ei aita see sind palju. Aga pea ikkagi meeles. Hailshamis on vähemalt üks inimene, kes usub midagi muud. Vähemalt üks inimene, kes usub, et sa oled väga hea õpilane, nii hea kui üldse keegi, keda ta on kohanud, hoolimata sellest, kui loov sa oled.”
„Ega ta sind ei narritanud?” küsisin Tommylt. „Ega see ei olnud mõni uus noomimisnipp?”
„Kindlasti mitte. Pealegi…” Esimest korda tundis ta muret, kas keegi pealt ei kuula ja vaatas üle õla maja poole. Enne aknal passinud juuniorid olid huvi kaotanud ja ära läinud; paar meie aastakäigu tüdrukut jalutas paviljoni poole, kuid nad olid üsna kaugel. Tommy pöördus minu poole tagasi ja sõnas peaaegu sosinal:
„Pealegi värises ta, kui seda kõike mulle rääkis.”
„Värises? Mida sa sellega mõtled?”
„Värises. Vihast. Ma nägin seda. Ta oli maruvihane. Aga see viha möllas ta sees.”
„Kelle peale?”
„Ma ei saanud aru. Igatahes mitte minu peale, see oli kõige tähtsam.” Ta turtsatas naerda ja tõsines uuesti. „Ma ei tea, kelle peale ta vihane oli. Kuid kindlasti oli ta viha täis.”
Tõusin püsti, sest mu sääremarjad jäid valusaks. „Väga imelik lugu, Tommy.”
„Veider on, et see jutuajamine temaga aitas mind. Väga palju. Nagu sa enne ütlesid, näivad mul asjad nüüd paremini minevat. Põhjus on selles. Sest kui ma ta sõnade üle pärast järele mõtlesin, sain aru, et tal on õigus, et mina ei ole süüdi. Olgu, ma ei tulnud olukorraga toime. Aga südamepõhjas teadsin, et see pole minu süü. Vahe on suur. Ja alati, kui tundsin end sandisti, siis vaatasin teda kõndimas, või olin mõnes tema tunnis ja ta ei öelnud meie jutuajamise kohta midagi, aga ma vaatasin teda ja mõnikord märkas ta seda ning noogutas kergelt. Rohkem ei olnud mul vajagi. Sa küsisid enne, kas juhtus midagi. See oligi see, mis juhtus. Aga kuule, Kath, ära hinga sellest kellelegi sõnakestki, eks ole?”
Ma noogutasin, kuid küsisin: „Kas ta võttis sinult tõotuse?”
„Ei, ta ei võtnud minult millegi kohta tõotust. Aga sina ei tohi sõnakestki hingata. Sa pead tõesti ausõna andma.”
„Olgu.” Paviljoni poole minevad tüdrukud olid mind märganud, nad lehvitasid ja kutsusid. Lehvitasin vastu ja ütlesin Tommyle: „Ma lähen nüüd. Varsti räägime sellest veel.”
Kuid Tommy ei teinud sellest välja. „Üks asi oli veel,” jätkas ta. „Ta ütles midagi muud, millest ma hästi aru ei saa. Tahtsin sinu käest küsida. Ta ütles, et meile ei jagata küllalt õpetusi, midagi niisugust.”
„Ei jagata küllalt õpetusi? Sinu arust arvab ta, et me peaksime veel kõvemini õppima, kui praegu teeme?”
„Ei, ma ei usu, et ta seda mõtles. Ta rääkis, tead, meist endist. Mis meiega edaspidi juhtub. Elundiloovutused ja see kõik.”
„Aga meile on seda kõike õpetatud,” vastasin ma. „Ma ei saa aru, mida ta mõtles. Kas tema arvates pole meile mõnest asjast veel räägitud?”
Tommy jäi korraks mõttesse, kuid raputas siis pead. „Ma ei usu, et ta mõtles seda nõnda. Ta lihtsalt arvab, et meile ei ole seda küllalt õpetatud. Sest ta ütles, et kavatseb kindlasti meile sellest ise rääkida.”
„Millest täpsemini?”
„Ma ei tea täpselt. Võib-olla sain kõigest valesti aru, Kath, ma ei tea. Võib-olla mõtles ta täiesti midagi muud, midagi, mis on põhjuseks, et mul puudub loovus. Ma ei saa sellest tegelikult aru.”
Tommy vaatas mulle otsa, nagu ootaks minult vastust. Mõtlesin veel mõni sekund ja sõnasin siis:
„Tommy, tuleta hästi meelde. Sa ütlesid, et ta vihastas…”
„See nägi nõnda välja. Ta oli rahulik, aga värises…”
„Olgu peale. Ütleme, et ta vihastas. Kas ta hakkas seda teist juttu rääkima siis, kui oli vihane? Et meile ei jagata küllalt õpetusi loovutuste ja muu kohta?”
„Minu meelest küll.”
„Mõtle järele, Tommy. Miks ta sellest rääkima hakkas? Ta räägib sinust ja et sul puudub loovus. Siis hakkab ta äkki hoopis muust rääkima. Mis seos siin on? Miks ta viis jutu loovutustele? Mis on sellel tegemist su loovuse puudumisega?”
„Ma ei tea. Kindlasti oli mingi põhjus. Võib-olla meenutas üks asi talle teist. Kath, sa oled end ka juba üsna üles keeranud.”
Hakkasin naerma, sest tal oli õigus: mu nägu oli murelik ja mõttesse vajunud. Tegelikult liikusid mu mõtted korraga mitmes suunas. Ja see, kuidas Tommy kirjeldas oma jutuajamist preili Lucyga, oli mulle midagi meenutanud, tervet hulka varasemaid preili Lucyga seotud väikesi vahejuhtumeid, mis olid mind kunagi hämmastanud.
„Asi on lihtsalt…” Katkestasin jutu ja ohkasin. „Ma ei oska seda õigesti väljendada, isegi endale. Aga kõik, mida sa räägid, klapib kokku paljude muude hämmastavate asjadega. Ma mõtlen neile kõigile. Näiteks miks käib Madame siin ja võtab ära meie parimad pildid? Miks ta seda õieti teeb?”
„Need lähevad galeriisse.”
„Aga mis on tema galerii? Ta käib siin järjest ja võtab meie parimad teosed ära. Neid on kogunenud juba virnade viisi. Ma küsisin kord preili Geraldine’ilt, kui kaua on Madame siin käinud ja tema vastas, et niisama kaua, kui Hailsham on siin olnud. Mida see galerii endast kujutab? Miks peab tal olema galerii meie tehtud asjadest?”
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.