Lornale ja Naomile
ESIMENE OSA
ESIMENE PEATÜKK
Mu nimi on Kathy H. Ma olen kolmekümne ühe aastane ja töötanud hooldajana nüüd juba üle üheteistkümne aasta. See tundub olevat päris kaua, ma tean küll, kuid tegelikult tahetakse, et ma jätkaksin veel kaheksa kuud, käesoleva aasta lõpuni. Siis on seda aega peaaegu täpselt kaksteist aastat. Muidugi, ma tean, et ma pole nii kaua hooldaja tingimata sellepärast, et mu tööd peetakse suurepäraseks. Mõnel tõesti heal hooldajal on kästud lõpetada pärast paari-kolme aastat. Ja mul on meeles vähemalt üks hooldaja, kes püsis tööl koguni neliteist aastat, muutumata pelgalt kohatäitjaks. Seepärast ei püüa ma kiidelda. Aga ma tean ka kindlalt, et minu tööga ollakse rahul ja ma ise olen üldiselt ka. Minu doonorid on alati tulnud toime paremini, kui oodati. Nad on paranenud märkimisväärselt lühikese ajaga ja peaaegu mitte ühtki neist pole liigitatud „ärevate” hulka isegi enne neljandat elundiloovutust. Olgu, võib-olla ma nüüd tõesti kiitlen. Aga mulle on väga tähtis, et suudan oma tööd teha hästi, eriti seda, mis puutub mu doonorite „rahulikuks” jäämisse. Mul on arenenud doonorite suhtes sisemine vaist. Ma tean, millal olla rohkem nende läheduses ja neid lohutada, millal jätta nad omaette; millal kuulata kõike, mida neil öelda on ja millal kehitada õlgu ning kästa see neil peast visata.
Igatahes ei pea ma end millekski eriliseks. Ma tunnen praegu töötavaid hooldajaid, kes on sama head, kuid keda ei tunnustata pooltki nii palju. Kui olete üks nendest, siis mõistan, kui nördinud võite olla – mu toakese, mu auto ja eeskätt selle pärast, kuidas mul on võimalik hooldatavaid valida. Ning ma õppisin Hailshamis – juba see ajab inimesi mõnikord turri. Kathy H., ütlevad nad, tema tohib inimesi valida ja ta valib alati omasuguseid: Hailshamis või mõnes teises privilegeeritud õppeasutuses kasvanuid. Pole ime, et tal on head tulemused. Ma olen sageli kuulnud nõnda öeldavat, sellepärast olen kindel, et teie olete seda kuulnud veel sagedamini ja võib-olla on selles ka tõetera. Aga ma ei ole esimene, kellel lubatakse valida ja ma kahtlen, et jään viimaseks. Ning niikuinii olen ma tublisti hoolt kandnud ka igal pool mujal kasvatatud doonorite eest. Pidage meeles, et töö lõpetamise ajaks koguneb mul kaksteist tööaastat ja mul on lubatud valida ainult kuuel viimasel.
Ja miks ei peaks seda lubama? Hooldajad ei ole masinad. Sa püüad teha oma parima iga doonoriga, kuid lõpuks kurnab see su ära. Sul ei jätku piiramatult kannatust ega energiat. Seepärast valid sa võimaluse korral omasuguseid. See on loomulik. Ma ei oleks mingil juhul suutnud jätkata nii kaua, nagu olen teinud, kui ma poleks oma doonoreile igal nende sammul kaasa tundnud. Ja igal juhul, kui ma poleks hakanud valima, kuidas ma oleksin saanud pärast nii paljusid aastaid uuesti lähedaseks Ruthi ja Tommyga?
Aga viimasel ajal on muidugi jäänud järele aina vähem doonoreid, keda ma mäletan, ja sellepärast ei olegi ma tegelikult nii palju valinud. Nagu ma ütlen, läheb töö palju vaevalisemalt, kui sul ei ole doonoriga sügavamat sidet ja kuigi ma hakkan hooldajatööst puudust tundma, tundub olevat õige, et ma aasta lõpul sellest loobun.
Ruth oli muide alles kolmas või neljas doonor, kelle sain valida. Talle oli sel ajal hooldaja juba määratud ja ma mäletan, et see nõudis minu poolt kenakesti julgust. Aga lõpuks tulin sellega toime ja samal hetkel, kui nägin teda jälle, selles Doveri taastuskeskuses, tundusid kõik meie lahkarvamused – kuigi need ei kadunud täiesti – märksa tähtsusetumana kõigist muudest asjadest, näiteks sellest, et me olime Hailshamis koos üles kasvanud. Sellest peale hakkasingi vist otsima oma doonoreiks inimesi minevikust ja võimaluse korral Hailshami inimesi.
Aastate jooksul on olnud aegu, mil ma olen püüdnud jätta Hailshami seljataha, mil olen endale öelnud, et ma ei peaks nii palju tagasi vaatama. Aga siis jõudsin punkti, kus mu vastupanu lakkas. See oli seotud ühe doonoriga, kes mul kolmandal hooldajatöö aastal oli; põhjuseks tema reageering sellele, kui ma nimetasin, et õppisin Hailshamis. Mees oli just teinud läbi kolmanda elundiloovutuse, see ei läinud hästi ja ta kindlasti teadis, et ei parane enam. Ta hingas vaevu, kuid vaatas mulle otsa ja ütles: „Hailsham. Vean kihla, et see oli ilus koht.” Kui vestlesin temaga järgmisel hommikul, et ta mõtteid mujale juhtida, ja küsisin, kus tema üles kasvas, nimetas ta mingit kohta Dorsetis ja ta nägu tõmbus laikude all täiesti teistsugusesse grimassi. Siis mõistsin, kui pööraselt ta ei tahtnud, et talle seda meenutatakse. Selle asemel tahtis ta kuulda Hailshamist.
Nii rääkisin talle järgmise viie või kuue päeva kestel kõike, mida ta teada tahtis ja ta lamas seal kaasakistult, leebe naeratus näol. Ta küsis suurte ja väikeste asjade kohta. Meie valvurite kohta, selle kohta, kuidas igaühel olid voodi all oma kollektsioonikastid, jalgpalli ja kurikamängu, jalgraja kohta, mis kulges ümber peamaja ning selle nurkade ja soppide, parditiigi, toidu, kunstiklassist udusel hommikul üle väljade avaneva vaate kohta. Mõnikord laskis ta mul samu asju ikka ja jälle korrata; alles eile jutustatud asjade kohta esitas ta niisuguseid küsimusi, nagu poleks ma neist kunagi rääkinud. „Kas teil oli spordipaviljon?” „Milline kasvataja oli teie lemmik?” Algul arvasin ma, et ta on valuvaigistite mõju all, kuid siis taipasin, et ta mõistus oli selge. Tema soov oli mitte ainult kuulata lugusid Hailshamist, vaid Hailshami mäletada, nagu oleks ka tema lapsepõlv seal kulgenud. Ta teadis, et ta elu jõuab varsti lõpule ja seepärast laskis ta mul kirjeldada asju nõnda, et need sööbiksid talle meelde, nii et unetutel öödel ähmastuks minu ja tema mälestuste piir rohtude, valu ja kurnatuse tõttu. Siis saingi ma esimest korda aru, päriselt aru, kui väga meil oli vedanud – Tommyl, Ruthil, minul, meil kõigil.
Nüüd autoga mööda maad ringi sõites näen ma ikka veel asju, mis meenutavad mulle Hailshami. Ma sõidan mööda uduse niidu nurgast või näen orgu pöörates eemal osa mingist suurest majast, isegi tuttavaid mäenõlvale istutatud papleid ja ma mõtlen: „Võib-olla siin ongi õige koht! Ma leidsin selle! See ongi päris Hailsham!” Siis mõistan, et see on võimatu ja sõidan edasi, mõtted mujale suundunud. Eriti köidavad mu tähelepanu paviljonid. Ma näen neid kõikjal kogu maal, spordiväljakute kaugemas servas, väikesi valgeid paneelmaju, mille aknarida on ebaloomulikult kõrgel, peaaegu katuseserva all. Ma arvan, et neid ehitati viiekümnendail ja kuuekümnendail aastail palju, samal ajal püstitati ilmselt ka meie kooli oma. Kui ma sõidan mõnest mööda, siis vaatan seda nii kaua kui võimalik, riskides nii võimalusega teha ühel päeval avarii, kuid ma ei loobu sellest. Võrdlemisi hiljuti sõitsin Worcestershire’is tühjal teelõigul ja nägin kriketiväljaku kõrval hoonet, mis oli nii väga meie Hailshami spordipaviljoni moodi, et pöörasin auto ümber ja sõitsin tagasi veel kord vaatama.
Me armastasime oma spordipaviljoni, võib-olla sellepärast, et see meenutas meile neid armsaid väikesi majakesi, kus elasid alati pildiraamatute tegelased, kui olime väikesed. Ma mäletan, kuidas palusime kasvatajat, kui olime alles juuniorid, et järgmine tund peetaks paviljonis, mitte harilikus klassitoas. Ajaks, mil olime juba seenior 2 astmes – kui olime kaheteistkümnesed ja käisime kolmeteistkümnendat eluaastat –, oli paviljonist saanud koht, kuhu peituda lähemate sõpradega, kui taheti ülejäänud Hailshamist kuhugi omaette pääseda.
Paviljon oli nii suur, et sinna mahtus kaks seltskonda teineteist segamata – suvel võis veel kolmaski verandale koguneda. Aga ideaaljuhul tahtsime koos oma sõpradega tervet maja ainult endale, nii et sageli tuli ette õiendamist ja vaidlemist. Kasvatajad rääkisid meile alati, et lepiksime viisakalt kokku, aga tegelikult läks rühmas vaja mõningaid tugevaid isiksusi, et saada paviljon kas vahetunniks või pikemaks vabaks ajaks enda kätte. Mina ise ei olnud teisi araks lööv tüüp, aga ma arvan, et Ruthi tõttu pääsesime sinna alati, kui seal käisime.
Harilikult seadsime end sisse toolidel ja pinkidel – olime viiekesi, vahel kui Jenny B. tuli kaasa, ka kuuekesi – ja lõksutasime keelt. Teatud jutte räägiti ainult siis, kui sai paviljoni peituda, vahel arutasime midagi, mis meile muret tegi või kiljusime lõpuks naerda või läksime kohutavalt riidu. Enamasti tähendas see võimalust lähimate sõprade seltsis veidi lõõgastuda.
Pärastlõunal, millele ma praegu mõtlen, seisime taburettidel ja pinkidel püsti, et vaadata kõrgeist aknaist välja. Nii avanes meile hea vaade põhjastaadionile, kus tosin poissi meie ja seenior 3 aastakäigust jalgpalli mängis. Päike paistis heledasti, aga samal päeval oli ilmselt ka sadanud, sest ma mäletan, kuidas päike peegeldus muruplatsil olevates lompides.
Keegi ütles, et me ei tohiks nii silmatorkavalt piiluda, kuid me ei tõmbunud akende