Ta keeras rooli paremale ja pööras kõrvale nii aeglaselt kui sai. Kui ta autot vennastest pikkamisi mööda juhtis, seisid nood paigal ja vahtisid ammuli sui. Väiksema poisi uskmatus oli nii suur, et ta tegi oma halamisse pausi. Nad olid veel piisavalt noored, et elada pettekujutelmas, et kõik täiskasvanud on head. Muidugi peale pahade poiste, kuid pahad poisid ei näe ju tavalise inimese moodi välja nagu nende naaber. Neil oli veel nii mõndagi õppida.
Olles poistest õnnelikult mööda saanud, vajutas Helgi gaasi jalamaid põhja ja helistas samal ajal naisele.
See politseinik ei elanud ilmselt läbi üht oma elu parimatest päevadest. Ta muudkui ohkas raskelt, kuigi ta ei olnud enam noor ning oli aastate jooksul olnud ilmselt üksjagu paljude süngete vaatepiltide tunnistajaks. Laia vöödina nina juurest põskedele levivate lõhkenud veresoonte tõttu näis, nagu ta punastaks. Ta oli jõudnud koos oma kaaslasega esimesena sündmuskohale pärast ühe naisterahva teadet, et ta on hädas naabri lastega ja vajab abi, et neid vanemate juurde tagasi viia. See ei paistnud olevat töö, mille tegemiseks läheb vaja rohkem kui paari politseinikku. Neil oli igati alust uskuda, et vanemad on sisse maganud ja nood õnnetukesed on välja minnes ukse enda järel lukku tõmmanud. Aga nagu politseinik nüüd uurijatele selgitada püüdis, jäi see tõest väga kaugele. Tema esimest kuud politseis töötanud kollanokast paarimees oli jaoskonda tagasi saadetud. Jalgrada aias haises senimaani tema okse järele.
„See naine viis poisid nende õue tagasi ning helistas seejärel mitu korda kella ja koputas uksele. Ta kuulis küll seest kella helisemist, kuid oletas, et see on liiga nõrk, et nende vanemaid üles ajada. Ta oli kindel, et nad magavad, sest nende autod olid pargitud maja ette.” Politseinik tõstis käed oma tursketele puusadele ja vangutas pead. „Kurval kombel ei olnud see nii. Poisid ei teadnud midagi. Nad ütlesid, et leidsid ärgates ennast lukustatud toast. Kui nad said aru, et keegi ei kavatsegi ust lahti teha, ronisid nad aknast välja.”
„Rääkige edasi.” Uurija Huldar hoidus kitsas koridoris seistes vanemast mehest nii kaugele kui sai, ilma et oleks seda siiski liigselt välja näidanud. Tolle pideva ähkimise ja puhkimise tagajärjel sündivad kuuma õhu puhangud tekitasid mulje, et ta pole söönud hommikueineks suurt midagi peale küüslaugu. Kui sündmuspaiga isoleerimine poleks olnud hädavajalik, oleks Huldar akna lahti teinud. Aga ega seegi oleks kuigi palju aidanud – otse akna taga oli oma au täis teinud see noorem politseinik.
Huldar jälgis läbi aknaklaasi, kuidas tema paarimees ja lähim ametivend Ríkhardur korduvalt kätt nina juurde tõstab, otsekui tahaks seda kinni pigistada, kuigi teab, et see on kirjutamata reeglite vastu. Ta oli piisavalt tark, et kiusatusele mitte järele anda. Tema halvustajatel korrakaitsejõududes polnud tarvis tema vastu veel rohkem laskemoona saada. Huldar vaatas, kuidas ta hoolikalt ja pikkamisi närbunud heki kõrval kõnnib ning asitõendeid otsides seda kepiga sorgib, ning pani järjekordselt imeks, miks see mees üldse politseisse tööle tuli.
Ríkharduri õige koht ei olnud mitte kuriteopaigal poole kereni mõne põõsa all, vaid kusagil ministeeriumis. Tema elegantne ülikond ja ülearu pikk mantel olid siin täiesti kohatud. Jaoskonda võis ta oma rätseparõivastega veel läbi häda sobida, kuid ainult läbi häda. Seesama kehtis ka tema laitmatu soengu – juustel ei lastud liiga pikaks kasvada – ja laitmatult hooldatud käte kohta. Muidugi julgustati jaoskonnas järgima teatavat korralikkuse standardit ehk näiteks ei tohtinud nad juukseid ega habet ereoranžiks värvida, aga Ríkhardur astus nõutavast veel ühe sammu kaugemale. Kahtlemata oli selles süüdi tema kasvatus. Tema mõlemad vanemad olid kohtunikud ja tal endal oli juristidiplomist kõigest üks kursus puudu jäänud, sest ta muutis meelt ja asus õppima hoopis politseikoolis. Ta selgitas, et vajab hingetõmbeaega, kuid kavatseb juuraõpingud siiski igal juhul lõpule viia. Ehkki lähitulevikus ei paistnud see tõenäoliselt sündivat. Hoolimata lõpututest kõõrdpilkudest, mida ta oli sunnitud taluma, ja raskustest kõikide selle töö juurde käivate vastikute asjade seedimisega, ei ilmutanud Ríkhardur mingeid märke soovist ametist lahkuda.
Sedalaadi olukordades nagu see praegune eelistas ta ikka ja alati täita niisuguseid ülesandeid, mis viisid ta igasugustest võigastest vaatepiltidest võimalikult kaugele, ja just nimelt seepärast kammiski ta säärase külma puhuks sobimatult rõivastatuna aeda läbi. Huldar poleks imestanud, kui ta oleks näinud, et ta tõmbab äkitselt kusagilt välja niisutatud puhastusrätiku, et riietelt pori pühkida.
Viimasel ajal oli Ríkharduril siiski oma mõõdupuude järgimisel ette tulnud libastumisi. Täna hommikul oli ta näiteks saabunud tööle tillukese tualettpaberiribakesega kaelal. Huldar oli paratamatult sunnitud kulme kergitama, ehkki ta poleks teinud teist nägugi, kui keegi teine oleks endale habet ajades sisse lõiganud.
Ilmselt nõudis lõivu sasipundar Ríkharduri eraelus. Naine läks varsti pärast kolmandat enneaegselt katkenud rasedust tema juurest minema ja nende ideaalne abielu purunes kildudeks. Säherdune hoop avaldab muidugi mõju igaühele. Võib-olla oli Ríkharduril lõõg lõppemas ja veatule pealispinnale hakkasid tekkima mõrad. Aga see ei olnud tõenäoline. Ta oli teinud isiklikus elus läbi palju torme, ilma et need oleksid teda murdnud, ja arvatavasti ei oleks ka sedapuhku midagi teisiti. Ta oli kolmel korral ametivendadele uhkelt kuulutanud, et saab isaks. Kolmel korral oli ta seejärel Huldarile sosistanud, et naine jäi lapsest ilma. Kahel korral oli Huldaril temast kahju olnud, kolmandal korral tundis ta purupuhast kergendust.
Huldar vaatas, kuidas Ríkhardur vahet peab, et pühkida kepiga kingadelt mõned puulehed. Huldari mõtetesse kerkis tahtmatult pilt Ríkharduri sama laitmatust endisest abikaasast, ja uuesti tolle halva hingeõhuga vormikandja poole pöördudes ta punastas kergelt.
„Pärast naabrinaisega rääkimist me läksime nende aeda ja püüdsime elanikke üles ajada. Kellale ei vastanud keegi ja me ei kuulnud seest ainsatki heli. Dóri jäi ukse juurde ootama ning mina tegin majale ringi peale, et vaadata akendest sisse seal, kus kardinad lahti olid. Ma ei näinud midagi kohatut ega näinud ka ainsatki inimest. Pererahva magamistoas olid kardinad ette tõmmatud, mistõttu ma ei saanud välistada võimalust, et nad on toas ja magavad raskelt. Aga kui klaasile kloppimine mingeid tulemusi ei andnud, hakkasid minus tekkima kahtlused. Ma nägin seda kohta, kus poisid olid oma toast välja roninud. Nende aken oli veel lahti, kuid ei Dóri ega mina oleks mitte mingil juhul suutnud ennast sealt sisse pressida.”
„Saan aru.” Huldar ei tõstnud pilku märkmikult. „Mis siis juhtus?”
Vanem mees kortsutas otsaesist, püüdes olla ikka kindel, et mäletab sündmuste järjestust õigesti. „Me helistasime kahele sellele aadressile registreeritud mobiiltelefonile, sest lauatelefoni ei paista siin olevat. Üks oli kirjas Elísa Bjarnadóttiri ja teine tema abikaasa Sigvaldi Freysteinssoni nimel. Kumbki ei vastanud. Sigvaldile võetud kõne ühendati otsekohe kõnepostiga, kuid Elísa telefon muudkui lihtsalt helises. Ma püüdsin talle uuesti helistada, kuid ei kuulnud magamistoa aknast kutsetoone. Selle koha peal hakkasin ma muretsema, sest tavaliselt võib eeldada, et inimene ise on sealsamas, kus on tema telefon – on ju nii?” Huldar ei pidanud seda vastamise vääriliseks, nii et mees jätkas: „Minu põhiline arvamus oli selline, et üks auto läks rikki, mistõttu kas mees või naine sõitis taksoga tööle ning tema abikaasa jäi koju ja magas sisse. Mulle tuli pähe üksnes võimalus, et sellel, kes koju jäi, sai telefonis aku tühjaks, nii et tema äratuskell ei hakanud helisema. See kas oli nii või siis juhtus temaga ja võib-olla ka telefoniga midagi. Ta libastus duši all telefoni käes hoides või midagi sellesarnast.”
„Saan aru.” Huldar valetas – kes võtaks telefoni duši alla kaasa? Ja miks ei lülitunud sisse naise kõnepost, kui tema telefon oli tühjaks saanud või katki läinud?
„Naaber