Pärand. Yrsa Sigurðardóttir. Читать онлайн. Newlib. NEWLIB.NET

Автор: Yrsa Sigurðardóttir
Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU
Серия:
Жанр произведения: Современные детективы
Год издания: 0
isbn: 9789985342268
Скачать книгу

      1987

      Proloog

      Nad istusid otsekui suuruse järgi ritta seatuna pingil. Noorim oli tüdruk, kes istus ühes otsas, ja mõlemad vennad olid tema kõrval. Ühe-, kolme- ja nelja-aastane. Peenikesed jalad kõlkusid kõvalt istmelt alla, kuid erinevalt tavalistest lastest nad ei kõigutanud neid ega nihelnud ja nende uued kingad rippusid läikiva linoleumi kohal liikumatult. Nende nägudelt ei paistnud ei uudishimu, tüdimust ega kärsitust. Kõik kolm põrnitsesid tühja valget seina enda ees nii, nagu oleksid nad vaadanud Tomi ja Jerry multikat. Läbi klaasi vaadatuna meenutas see stseen fotot – etüüdi kolme lapsega pingil.

      Nad olid istunud seal peaaegu pool tundi. Varsti lubatakse neil tõusta, ent ükski neid jälginud täiskasvanu ei tundnud erilist tahtmist sinnamaani jõuda. Hiljutine põhjalik pööre laste elus näis tähtsusetu võrreldes sellega, mis pidi neid ees ootama. Pärast seda, kui nad siit välja astuvad, ei ole miski enam iial endine. Sedapuhku leiab küll tõenäoliselt aset muutus paremuse poole, aga sellel on ka varjatud puudusi, mis lõpptulemusena võivad hüvedest üle olla. Laua ümber kogunenud salgakese dilemma selles seisneski.

      „Ma kardan, et nii see on. Me kaalusime ka kõiki muid variante, kuid asjatundjad soovitavad seda siin. Lapsed tuleb võimalikult ruttu oma alalisse kodusse elama viia. Mida vanemad nad on, seda väiksema tõenäosusega nad kohanevad. Te lihtsalt vaadake, kuidas poistele oli palju raskem kodu leida kui tüdrukule. Tulevased vanemad teavad väga hästi, et mida nooremad on lapsed, seda edukamalt nad uue eluga kohanevad. Tüdruk on kahe aasta pärast sama vana kui noorem vend praegu ja siis me seisame seoses temaga silmitsi samasuguse probleemiga.” Mees ohkas sügavalt ja vehkis paberikimbuga, et oma sõnu kaalukamaks muuta. Need olid lapsi uurinud ekspertide aruanded ja psühhiaatrite hinnangud. Teised noogutasid tõsise näoga. See tähendab, et noogutasid kõik peale noorima kohal viibinud naisterahva, kes oli sellise ettepaneku vastu kõige valjemini häält tõstnud. Temal oli lastekaitsejuhtumitega kõige vähem kogemusi ja ta hellitas ikka veel teatavat lootusesädemekest, mille korduvad pettumused olid ülejäänutes juba ammu kustutanud.

      „Kas me ei peaks veel veidi ootama? Ei või ju iial teada – vahest meil õnnestub siiski leida mõni abielupaar, kes on valmis kõiki kolme vastu võtma.” Neiu vaatas korraks laste poole, kes istusid otsekui kivistunult pingil. Ta oli ristatud käed kõvasti rinnale surunud, just nagu oleks ta püüdnud oma headuse instinkte ja sünnipärast optimismi seal kinni hoida, et nad minema ei nõrguks. Talle meenus elavalt, kuidas nägid õde ja vennaksed välja siis, kui riigiasutused nende juhtumile esmakordselt tähelepanu pöörasid – nende tumedad juuksed olid pesemata ja sassis, rõivad räpased ja keha otsa jäänud. Ta mäletas määrdunud näos säranud silmi ja pisaravöödilisi põski. Neiu pöördus kurval ilmel teiste sotsiaaltöötajate poole. „Mingisugune võimalus peab ju olema.”

      „Ma võtsin selle just äsja läbi.” Dokumente hoidva mehe hääles kõlas ärritus. Ta vaatas kolmandat korda kella. Ta oli oma lastele lubanud, et viib nad kinno. „Tüdrukukese pärast paarid lausa tülitsevad, poiste vastu aga tunnevad huvi väga vähesed. Me peaksime hoopiski tänulikud olema, et leidsime sellegi lahenduse. Mingisuguse hüpoteetilise ideaalpaari otsinguid jätkata oleks tulutu. Kõik tõenäolised lapsendajad tulevad ju meie juurde ja me oleme nende nimestiku põhjalikult läbi võtnud. Olukorda arvestades on tegemist vaieldamatult parima võimaliku tulemusega.”

      Selle vastu ei olnud suurt midagi öelda ja kõik peale neiu noogutasid tõsiselt. Tema silmadest kiirgus meeleheidet. „Aga nad paistavad ju omavahel nii lähedased olevat. Ma muretsen seepärast, et kui me nad üksteisest lahutame, võib see neile eluks ajaks kahju teha.”

      Sedapuhku vehiti aruannetega nii ägedalt, et tuul kergitas kohalviibijate juukseid. „Kaks erinevat psühhiaatrit on selgesõnaliselt väitnud, et kahe noorema jaoks oleks kõige parem, et nad teineteisest lahku viiakse. Poiss on võtnud endale väikese õe kaitsja rolli. Ehkki ta on alles lapsuke, lämmatab ta õde kogu selle armastuse ja hoolitsusega, millest ta ise ilma jäi. Ta ei lase tüdrukul üksi olla. Teda painavad õega seotud stress ja ärevus. Jumala eest, poiss on ju kõigest kolmene.” Mees pidas vahet, et hinge tõmmata. „Siin pole meil vaja midagi ridade vahelt lugeda, sest aruanded on ühemõtteliselt selged. Lahus elamine oleks mõlema jaoks kõige parem. Poisi suhted õega ei ole olemuselt terved. Tegelikult avaldas see mõlemale poisile hullemat mõju kui õele. Lõppude lõpuks on nad temast vanemad.”

      Pingil liigutati. Noorem poiss oli ennast õele lähemale nihutanud. Ta võttis tüdrukul õlgade ümbert kinni ja tõmbas ta enda vastu. Oleks võinud arvata, et ta kuulis neid läbi klaasi.

      „Mina isiklikult arvan, et me ei tohiks nende kui erialaspetsialistide arvamust kahtluse alla seada.” Seda öelnud naine andis ühtlasi mõista, et tema aeg on piiratud. Ta kõneles kiiresti, võdistades läbematult jalga. „Nemad on eksperdid. Me ei oska endale ettegi kujutada, milline nende laste elu on olnud. Olgu sellega siis kuidas on, aga mina arvan, et … et me peaksime tegema kiiresti ja asjaga ühele poole saama. Oleks naiivne jätkata mi-mingisuguse muinasjutulahenduse otsimist. Seda ei olegi olemas.”

      „Aga mis juhtub siis, kui nad on juba vanemad ja saavad aru, et nende eemaldamist üksteisest oleks olnud võimalik vältida?” sekkus nüüd töörühma vanim liige. „Suurem osa siinviibijatest teavad, mis sünnib siis, kui inimesed on täis kibedust süsteemi vastu. Kibedus võib hakata nende elu üle valitsema.” Ta oli peagi pensioniikka jõudmas ja lootis – ehkki tõenäoliselt tulutult –, et see on viimane tema kirjutuslauale jõudnud raske juhtum. Seda pole ju liiga palju paluda? Tema juuksed olid juba ammu valgeks läinud, ta võttis vererõhurohtusid ja üle tema näo kulgesid sügavad kortsud.

      „Kasuvanemad hoiavad nende päritolu saladuses. See on nende endi ja iseäranis kahe noorema huvides. Ja liiga raske ei tohiks see olla, sest tõenäoliselt ei mäletagi nad midagi. Tüdruk on hädavaevu aastane. Oletatavasti on olemas oht, et vanemale poisile võivad jääda mingisugused mälestused, kuid kindlad ei saa me selles olla. Ja isegi kui jäävad, on need ähmased ja tuhmuvad ajapikku. Ma pean silmas seda, et kui palju mäletate teie ajast, mil te olite neljased?”

      „Palju.” Jäi mulje, et neiu on ainus, kellel on säilinud nii varased mälestused. Teistele meenusid üksnes ebamäärased unenäosarnased killukesed. Aga isegi neiu ei suutnud tuletada midagi meelde ajast, mil ta oli ühene. Too nii väga nõutud tüdrukuke pidi siit pääsema parimate tulemustega ja mitte üksnes seepärast, et ta oli hurmav. Poistele olid paari viimase aasta sündmused andnud rängema hoobi ja nad näitasid seda juba ka välja – noorem ülemäärase armastuse ja hoolega õe suhtes ning vanem ükskõiksusega maailma vastu. Nende ema telefonikõne peale sündmuspaigale läinud politseinike lühike ettekanne oli nii šokeeriv, et ükski kohalviibija ei tahtnud selle üksikasju meenutada.

      Oleks üksnes halastuseks, kui aeg kõik jäljed nendest sündmustest laste ajust kustutaks. Kurb küll, aga vaevalt et see nii juhtub, kahtles neiu. Trauma oli selleks liiga suur. „Minu mälestused on üldiselt seotud halbade elamustega – näiteks sellega, kuidas mul kolmeselt sõrm pagaripoe ukse vahele jäi või kuidas ma viieselt pealt nägin, kuidas mu sõber auto alla jäi. Aga see ei ole midagi võrreldes sellega, mida need lapsed on läbi elanud. Ma kardan, et poisid võivad olla suutelised üht-teist meelde tuletama. Ka õde, kuigi see ei ole tõenäoline.”

      „Kas nende sugulusvahekorra kohta on midagi kindlaks tehtud?” Too ajahädas naine vahetas kõneainet, et nad ei läheks veelgi kaugemale lapsepõlvemälestustesse uitama. „Kindlasti on kusagil mingi piir sellel, kui palju me peame vaeva nägema, et neid kokku jätta, kui nad ei ole tõenäoliselt isegi ühe isa lapsed?”

      Selles kohas emotsionaalse neiu arvamus aruannetega mehest viimaks paranes. „Minu meelest ei ole nende isaduse küsimus oluline. Nende enda jaoks on nad õde ja vennad, kuigi me võime üksnes aimata, kas ainult ema kaudu. Kahe noorema isa ei ole teada. Aga vanem poiss on teistsugune. Neid läbi vaadanud arsti arvates on noorem poiss ja tüdruk õde ja vend ning vanem poiss kõigest nende poolvend. Ehkki tuleb möönda, et see põhineb vanema poisi oletatava isa ütlusel. Ta vannub jumala nimel, et pärast poja sündimist ei olnud ta tolle emaga enam seksuaalsuhetes, sest naist sunniti oma isa juurde tagasi kolima.” Mees krimpsutas nägu ja neelatas ning jätkas siis. „Aga laste sugulusvahekorra tuvastamiseks läheb vaja DNA testi, mille jaoks ei ole meil ei aega ega raha. Ja kui päris aus olla, siis keegi ei tahagi tulemusi teada. Kõikide asjaomaste isikute jaoks oleks eelistatavam oletada, et neil on „normaalne” isa. Mitte ainult vanemal vennal, vaid kõigil.”

      Keegi