norijaks tüübiks ning kelle õige nimigi kippus koolijütsidel ununema. See, et matemaatikatundides valitses kord kui Viiburi sõjakoolis, Maretit ei ahistanud. Talle meeldis, et oma ainet andis õpetaja suurepäraselt. Selle vastu ei saanud küll keegi vaielda. Uut tundi seletades tegi õpetaja asja puust ja poole suuremaks. Kui mõni tainapea veel aru ei saanud, oli nõus ka punaseks värvima. Aga tunnis pidid kõik temaga koos aktiivselt kaasa mõtlema ja tegutsema. Ta nõudis märkmete kirjutamist ega lugenud õpikumaterjali piisavaks. Lihtsalt niisama käed rüpes pingis istumine viis su õpetaja silmis kõige kiiremat teed pidi ebasoosingusse. Kord juba mustade lammaste nimekirja sattunud, katsu sealt välja rabeleda. Maret oli otsustanud enda pealaele tuliseid süsi mitte korjata, pani suu kärmelt lukku ja lasi pastakal innukalt mööda töövihikulehte libiseda.
