23.06
Leivajärjekord, poes kakeldakse.
Ma tõin sipelga. Ta elab klaaspurgis: selles on mulda. Ma olen raamatust lugenud, et sipelgad ehitavad ilusaid linnu ja tahtsin vaadata, kuidas. Las ta siis ehitab purki!
28.06
Hoovis on pulmad! Kõigile anti kommi. Tantsiti lesginkat. Tulistati püstolist. Tädi Marjam ütles:
„Tulistatakse selleks, et kurjad vaimud põgeneksid!”
Meie Aljonkaga rääkisime jälle kummitustest. Aga Islam ütles, et kardab aedadesse minna. Sest seal lendavad kummitused küüslaugu ja sibula kohal.
29.06
Üle kõige maailmas meeldib mulle maja taha joosta. Ema nüpeldab ja keelab. Aga mina käin seal ikkagi. Ma seisan ja vaatan mägesid. Need on sinised. Ma armastan mägesid. Rohkem kui taevast ja päikest. Need ümbritsevad minu linna. Vaatan neid ja mõtlen, et kui suureks saan, lähen nende juurde. Kindlasti lähen!
03.07
Kõik kardavad maavärinat. Naabrid ööbisid tänaval. Aga meie elame esimesel korrusel. Meie ööbisime kodus.
06.07
Vanaisa Anatoli käis külas. Ma küsisin, milline on maavärin. Ta võttis taskust tikutoosi. Pani peopesale ja raputas. Tikud kukkusid maha.
„Nii langeb maja kokku,” ütles vanaisa. „Maa liigub.”
Siis tegi ta karbi lahti ja seal polnudki tikke. Mardikas!!! Suur mardikas. Roheliste tiibadega. Vanaisa näitas mulle mardikat, laskis siis lahti. Mardikas lendas minema ja kadus vahtralehtede vahele.
Me käisime jalutamas ja nägime raudtee taga pommi. Pommi ammusest sõjast fašistidega. See on alles hiljuti maapõuest välja ilmunud.
Tšapa mürgitasid kurjad naabrid kolmandalt korruselt. Nad vihkavad koeri. Tšapa oli sõbralik koer.
Raudteel sõidavad mõnikord rongid. Kuhu nad sõidavad?
27.07
Tädi Marjamil, meie naabril, on võtmed. Need on uksemati all. Ta paneb need alati sinna. Ma võtsin ja peitsin need ära. Tahtsin näha, mis saab.
Tädi Marjam tuli aiamaalt, otsis. Pärast ütlesin ma, et leidsin võtmed tänavalt, ja andsin need tagasi. Tädi Marjam jäi tööle hiljaks.
11.08
Vanaisa on haige. Ta oli voodis. Ema ostis rohtu. Pärast läks vanaisa oma koju.
Tema korteris on palju raamatuid – neid ei jõua iialgi läbi lugeda! Raamatuid on kõik riiulid täis, aga riiulid on põrandast laeni! Vanaisa ostab neid ja hoiab.
Ma lugesin Cervantese „Don Quijote’i”, kaks köidet. Raamatud on vanad. Seal on pildid õhukese paberiga kinni kaetud. Ja mina vaatasin neid pilte ja mõtlesin, et seiklen samuti seal.Polja
20.08
Ma ärkasin üles ja mulle tuli meelde vanaisa. Üleeile sadas vihma. Pärast paistis päike. Me läksime mööda teed ja vanaisa ütles:
„Näed seda puud? See on laps. Pärast saab puu suureks ja jääb siis vanaks. Kunagi see kaob. Sellest tehakse laud või aetakse ahju. Nii läheb alati.”
See oli kask.
Veel ütles ta:
„Ära rebi lehti. Neil on valus.”
Mina vastu:
„Ei, ei ole valus.”
Aga vanaisa ütles, et lehed on sõrmed. Ja ma sain aru, et kui nad oksa küljest rebida, on neil valus.
Ma ei tee enam.
25.08
Jalutasime õues ja laulsime. Mina, Aljonka ja Hava.
Meie sadamasse tulid laevad,
suured ookeanilaevad …
Mina mõtlesin välja, et laulame. Me käisime ümber maja ja lõugasime. Naabrid paugutasid õhuakendega.
Siis tuli kuu. Me olime üllatunud. Kuu oli punane. Me polnud kunagi varem punast kuud näinud! See oli suur, aga ümberringi oli punane valgus. Ma ütlesin:
„Jookseme siit minema. Põgeneme siniste mägede taha!”
Hava ei olnud nõus, Aljonka ehmatas ära. Me oleme Aljonkaga juba ükskord ära jooksnud. Mitte kaugele. Kõigest kaks bussipeatust eemale.
26.08
Ma lasksin sipelga vabaks. Ta ei ehitanudki klaaspurki paleed. Ta vist lihtsalt loobus. Ei tahtnud mulle ehitada. Või ei suutnud üksi.
27.08
Emale ei maksta töö juures raha. Me müüme ajalehti. Käime ja müüme neid tänavatel hommikust ööni. Karjume: „Ajalehed! Ajalehed!” Jalad valutavad. Peame rohtu ostma. Vanaisa on haiglas.
01.09
Olin koolipeol. Öeldi, et meil algavad kokandustunnid. See on hea. Mulle meeldib süüa teha. Tädi Marjam õpetab mind halvaad ja vareenikuid tegema.
08.09
Mängisin Vaskaga. See on tädi Dusja poeg.
Kinkisin Aljonkale hobuse. Tema kinkis selle Vaskale. Ma haarasin hobuse jalgadest kinni. Ei tahtnud, et Vaska selle ära viiks. Kõik ulgusid.
Pärast nägin Vadiku vanaema. Tema nimi on Aksinja. Ma sõbrustasin Vadikuga. Sõidutasin teda kelguga, kui oli talv. Ta on ju väike!
Pärast läksin ükskord välja, aga mulle jooksevad vastu poisid: Vitja ja onu Umari poeg. Karjuvad:
„Vadik põleb! Vadik põleb!”
Mina mõtlesin, et Vadiku aed põleb. Maja taga põlesid juba aiad. Kuiv, vihma pole. Läksin Vadiku vanaema juurde. Ütlesin:
„Teie aed põleb.”
Tema vastas:
„Las põleb!”
Sest ükskord oli tulekahju ja Aljonka isa põles seal ära: kustutas naabrite aias tulekahju. Vaat nii.
Pärast läksime jalutama: mina, ema ja Aljonka. Olime pargis ja sõime jäätist. Tulime koju, teise korruse Saška sõidab jalgrattaga. Karjub:
„Vadik leiti üles!”
Ema ei saanud aru, mina ka mitte, aga Saška ütles:
„Vitja ja Vaska panid ta aias kuuri luku taha ja siis tule otsa. Ta põles sisse! Elusalt.”
Ma ütlesin, et see ei ole tõsi. Ma nägin Vaskat. Ta vaatas Aljonka pool televiisorit. Aga mulle jooksid vastu Vitja ja onu Umari poeg. Heledapäine tšetšeen.
Vaska ei pannud kedagi põlema. Ta vaatas multikaid! Aga Vadiku pere kirjutas Vaska vanemate peale miilitsale kaebekirja. Sest Vitja vanemad on joodikud. Vitja on mandunud. Aga Vaska on normaalne.
Vadik maeti kinnises kirstus. Ainult foto oli.
11.09
Turul olid relvadega inimesed. Otsisid midagi. Kõik ehmatasid ära.
14.09
Ma läksin uude kooli. Klassis on palju lapsi. On üks tüdruk Diana. Tema ema on õpetaja. Diana peksab kõiki ja võtab neilt hommikusöögi ära. Rebib vihikuid puruks. Minul rebis ka.
Olin etteütluse ajal nii närvis, et ajasin sõnad sassi. Kardan väga