Ilus Elviira. Burleskne jutustus. Mudlum

mööda fuajeesid, garderoobe ja saale, treppidest üles ja alla ronides avastaksid ennast lõpuks võlvlaega poolkeldriruumist, mis on täis priskeid tünne, ja nende tünnide ümber jõmisevad meeldivalt napsused, noored, sõbralikud, haritud ja – mis on oluline! – peamiselt väga nägusad inimesed.

      See oli päevane aeg, üsna keskpäev, kui Elviira astus sealt tuttavast paigast lihtsalt niisama läbi, et tass kohvi võtta ja baaridaamiga paar sõna juttu puhuda. Sedasi sihitult lonkis ta ringi enamasti, ei teadnud kuhu minna, kus ta oleks oodatud, kus toimuks midagi, kus teda, Elviirat, päriselt vaja oleks. Ega selliseid kohti ei olnudki.

      Nõnda läks ta ikka kodust välja, süda pekslemas, tegi ilusa näo pähe ja pani kontsaga kingad jalga, istus pool tunnikest mõnes tänavakohvikus, vaatas mööda sagivaid inimesi, ja muudkui ootas rahutult, et midagi juhtuks, et suur õnn otse sülle jalutaks, õnnel pole ju kohta, kust teda kindlalt otsida, ta võib sind kätte saada ükskõik kus, ükskõik kunas. Kas või täna. Sellel päikeselisel suvepäeval istusid Stan ja sõbrad pimedas puhvetis suure tünni ümber ja parandasid pead. Kui ta neist uhkelt mööda tuhises, lühike meresinine siidkleit seljas ja pikad juuksed lehvimas, ise ikka nii ebakindel oma ilus ja võlus, siis võttis Stan ta korralikult ette.

      „Tule siia, kaunitar, istu meiega“ ütles ta lustlikult. „Mis lippad ringi. Püsi paigal.“

      Aga Elviirat ei olnud nii lihtne püüda. Ta ainult vaatas nende poole, naeratas meelitatult ja sammus uhkelt naiste WC-sse. Seal vaatas ta põgusalt peeglisse, katsus korra sõrmega kaheharulist kortsu silma all, lehvitas juukseid, et need kohevamad paistaksid, kehitas siis õlgu ja kõndis leti ette tagasi.

      Kohvijoomise ajal tundis ta kogu aeg seljaga, et teda vaadatakse. See tekitas rahutust ja imelikku kihelust ning Elviira tegi minekut kiiremini, kui ta muidu oleks plaaninud. Vaatas vilksti lärmaka laudkonna poole ja sammus siis siidikahinal kangialusest välja. Ta oli paari maja jagu jõudnud edasi kõndida, kui kuulis järsku selja tagant jalgade padinat: „Kus sa lähed nüüd, kaunitar, pea kinni! Las ma saadan sind ära.“ Nii pidi ta lõpuks ometi päris sügavalt vaatama Stani helesinistesse silmadesse, mis olid suured ja pisut pungis, paksude mustade ripsmetega.

      „Mis verd sa oled? Sa pole siinne ju,“ oskas Elviira arvata. Nad istusid kahekesi lagedal väljakul asuvale pingile, see oli selline väljak, mis on ehitatud suure maja ette, pingid kahel pool sillutist, puid polnud seal sugugi, olid ainult betoonist prügikastid ja natuke põõsahekki, ja Stan seletas, kui palju ja missugust verd tema sees voolab. See oli ühe väga lõbusa rahva veri, sest Elviira pidi alalõpmata naerma.

      Läks mööda aasta või rohkemgi, enne kui nad lõpuks enam-vähem päriselt koos elama hakkasid. Sellest esimesest korrast rääkis Stan talle hiljem niimoodi: „Ma ei unusta kunagi, kuidas sa selle sinise kleidiga trepist üles läksid, õudselt ilus ja nii uhke, see püsib mul elu lõpuni silme ees.“ Ometi istusid nad peale seda tähendusrikast hetke ikka eraldi laudades, ei olnud mingit ligiajamist, Stan semmis hoopiski baaridaamiga, no ja eks ta semmis temaga siis ka edasi, kui ta juba Elviira juures elas. Lõbusa mehe asi. Aga kui Elviiral oli üks kena iseloomujoon, siis see oli armukadeduse puudumine. Teda tõesti lihtsalt ei huvitanud. Teda ei huvitanud ta enda elu niipaljukestki, et veel muretseda mingite teiste naiste pärast; oli lihtsalt hea meel, kui keegi temaga natuke aega olla tahtis, olgu see kes tahes, olgu Stan või mõni teine mees, mõne viskas küll nädala pärast välja, kui talle miski enam ei meeldinud. Näiteks oli ükskord üks pikkade lokkis juustega, ise ka pikk ja üpriski nägus moosekant, too oli igati hoolitsev, varastas kuskilt baarist suhkrut koju kaasa, kui vaesus majas, ja oli ise väga uhke oma majandamisoskuse üle, viis vabatahtlikult prügipange välja, et hoolimist üles näidata ja mängis päikeseloojangul rõdu peal pilli ning laulis saateks masendavalt kurbi laule. Aga õhtuti voodis tahtis ta rääkida pikki lugusid Carlos Castanedast, ja see tundus Elviirale nii totter ja ebavajalik, et kell kolm öösel ütles ta peale seitsmepäevast muretut ja meeldivat suhet täis veini, laulu ja südamepuistamist, et nüüd olen ma väsinud ja kas sa võiksid päriselt ära minna. Pillimees vihastas selle peale üle mõõdu kõvasti, korjas oma hambaharja ja kitarri näppu ning läks ega vaadanud tagasi. Mõne aja pärast oli ta endale soetanud teist masti pruudi, pikajuukselise masaja veidi kärnas näoga tüdruku, kellel kas juba oli laps või said nad selle kärmesti, igatahes nägi Elviira neid koos liikumas, lapsevankriga, kaks pisut räämas mustlashinge.

      Niisiis, kuni selle ajani, kui ta ei olnud endale veel kedagi püsivalt kodustanud, seilas Elviira elumerel üksinda. Elumeri ei olnud eriti suur ega ka mitte väga tormine, kuid sagedasti oli ta külm ja jäätanud, silmapiirita, tema kohal taevas särasid väikesed teravad tähed. Üksindus pigistas Elviira hinge kinni ja siis ei saanud ta teisiti, kui tõusis ropsuga püsti, pani saapad jalga ja mantli selga, vaatas, kas raha on niipaljukest, et ühe joogi jaksaks ise osta, või vähemalt kohvigi, pistis sigaretid taskusse ja astus uksest välja. Mööda pimedat linna kõndis ta kiiresti-kiiresti lühikeste sammudega, mööda kitsaid ja napilt valgustatud tänavaid, mõtlemata, et sama libedat, pimedat ning külma teed tuleb varsti tagasi tulla ja siis ei ole samm enam pooltki nii sirge ja et järgmine päev on ikka sama külm, pime ja trööstitu.

      Seal nad siis olid, talveöö põgenikud, istusid ümber tünni, sumisesid ja suitsetasid. Tünni peal seisis viskipudel, üks tüüp oli juba oma pöetud pea kahe käe vahele surunud ning vajunud sügavasse hämarusse, kust ükski mure enam kätte ei saa. Oli hea päev, sest ega neil polnud seal kellelgi mingit raha, aga nagu ikka, leidus seltskonnas inimene, kellel oli rohkem majandamisoskust – too oli jurist vist, ta oli kõigiti helde ja suuremeelne, laenas neile, kes parasjagu hädas, ega oodanud iialgi tagasimaksmist, tegi välja tervele kõrtsile, viskas oma suitsupakid suurejooneliselt laua peale, et nood ülejäänud ei peaks ükshaaval sigarette nuruma ja oli alati igati džentelmen. Tuhkblondide juuste, hallide silmade, pika näoga – ei, tema ei olnud ilus, ta oli jurist. Aga need näitlejad, muusikud, muidusööjad, nendele oli ta taeva õnnistus. Elviira mäletab, et kui ta võttis suitsu sellest lauale visatud pakist, siis üks pahatahtlik neiu küsis tema käest: „Kas sul kunagi midagi enda oma ei ole?“ – ja see oli valus.

      Kunagi aastaid hiljem, kui šampusepudel käis käest kätte, kõik istusid õhtuhämaruses õues tänava äärekivide peal ühe sootuks teise kõrtsi ees, kus pea kohal sahises suur pärn ja puistas oma magusalt lõhnavaid õisi maha, siis oli juhtunud nende sekka üks tüdruk vanadest aegadest, kes küsis samamoodi, kui Elviira küünitas oma ringil pudeli järgi: „Kas sul ikka ei ole veel oma raha?“ Ja millegpärast oli Elviiral vaja siis ägedalt seletada, et tal oli vahepeal raha, palju raha, rohkem kui neil kõigil kokku ja see oligi tõsi, aga raha oli otsa saanud ja nii pidi ikka lootma kellegi teise peale, kes ostab joogid ja teeb pelmeene välja. Nii on Elviiral nüüd kombeks, kui tal vähegi jõukust käes juhtub olema, just samamoodi seda kõigile jagada, ära anda, kinkida, laenata, jooke ja sööke osta tuttavatele ja poolvõõrastele. Või lihtsalt võõrastele, ükskord ühele ostis kruubiputru pekiga.

      See oli igav vanamees, närviline ja nukker, seletas mingeid imelikke elektritootmise plaane ja kuidas kodus ise paberit teha. Need jäid kuidagi likviidsuse taha pidama, need head plaanid tal. Habe oli hall, taskus isekeeratud suitsud kanepiga. Sellised ongi need õhtused sõbrad, sa ei tea nende nime, ei tea, kes nad on, aga kui mõni selline kohal on, siis pole sa enam üksi.