Peegelmees. Justin Petrone

kriisist, milleni ta jõudis pärast pikki aastaid klaviatuuri taga. Ta oli ülekaaluline, sõrmed ahelsuitsetamisest kollakaks tõmbunud, ja ta teadis, et ta ei suuda oma kirjutamisambitsioone täita, kui ta ei hakka oma füüsilise vormi kallal töötama. Nii saigi temast jooksja. Maratonijooksja. Ta on osalenud Tōkyō, Bostoni ja Ateena maratonil. Ta inspireerib teisi kirjanikke ja jooksjaid, ja mis kõige olulisem, tema silme läbi on see kõik nii lihtne.

      Ma olen selle loo südamesse võtnud, sest ka minul oli hiljaaegu mu oma Murakami moment. Suusatamishooaja lõppedes leidsin end liiga sageli arvuti taga küürakil, tõustes püsti vaid teeklaasi täitmiseks või söögi otsimiseks. Mu keha keskpaika hakkas kiiresti taas rasva kogunema ja mu vaimne seisund hakkas libisema depressiooni poole. Tundsin end ühtaegu rahutuna ja väsinult, tujukana ja tujutult, kohati päris vastikult, justkui tahaks kellelegi vastu nägemist äiata. Kuigi midagi polnud ju halvasti. Päevad läksid aina soojemaks ja valgemaks.

      Ilmselt saatis mu keha mulle sõnumeid?

      Et selle kriisiga tegeleda, läksin ühel kevadpäeval kaks korda jooksma. Võtsin ette nii-öelda Murakami väljakutse. Esimesel korral jõudsin kodulähedase allee lõpuni ja andsin seal alla. Mitte et ma väga väsinud oleks olnud, aga tundsin valu põlvedes. Miski selles tegevuses oli nii rõõmutu, nii et pidin endalt ausalt küsima: mis ma küll siin teen? „Ma ju vihkasin jooksmist kogu kooliea ja ka 20 aastat pärast seda,“ ütlesin endale. „Unusta ära!“

      Aga tagasi kirjutuslaua juures, hakkasin end taas letargiliselt tundma. Ja läksin teistki korda, veel sama päeva jooksul. Seekord sujus jooks paremini. Mu jalad polnud nii valusad, ja kuigi mulle kohati tundus, et mu süda plahvatab ja voolab laiali Tartu kõnniteedele, seda siiski ei juhtunud.

      Aga juhtus muid huvitavaid asju.

      Juhtub siiani, sest üritan end sel kevadhooajal kord päevas jooksutossudega välja vedada.

      Esiteks olen ma hakanud jooksjaid vaatama teise pilguga. Olid ajad, kui nägin neid tulnukatena, justkui üleelusuuruses rohutirtsudena. Neil olid jalas naljakad liibuvad püksid, nad jooksid peatumatult ja tundusid seda nautivat. Ja nad tundusid väga enesekindlad, nagu neil poleks selle tegevuse mõttekuses ealeski kahtlust olnud.

      Aga olles ise nüüd nende hulgas, mõtlen ma omaette: võibolla on kõigil meil olnud oma niinimetatud Murakami moment, kus sa oled väsinud istumisest ja saad aru, et ainus pääsetee on püsti tõusta ja jooksma minna.

      Märkasin muidki asju. Kui palju rattureid on teedel (võtan neistki vahel eeskuju), kui palju autosid on teedel (otsustasin oma linna-autosõite ohjeldada), ja mis peamine: märkasin, kui ilus on see kant, kus ma elan.

      Samas, ega ma tegelikult ikkagi ei naudi jooksmist. Hiljuti lugesin aga teist raamatut – „Kuidas minust sai jooksja“ briti autorilt Alexandra Heminsleylt – ja sain paremini aru sellest, et mina olen ilmselt praegu transformatsiooni perioodis: mul on vajadus jooksma minna, aga samas ka vihkan seda protsessi, mu sõltuvus pole veel lõpuni välja kujunenud.

      Mind aitas väga üks selle raamatu mõttekäik. Heminsley selgitab, et ta ei jookse mitte keha, vaid oma mõtteselguse hoidmiseks. Nii et peale „Murakami momendi“ oli mul ka „Heminsley hetk“. Murakami sai mind püsti ja minema, Heminsley suutis põhjendada, miks on mõttekas iga päev seda aina uuesti teha.

      Kui su sees kasvab kurjus

      Jälle tulin ma arstikabinetist välja ilma vastusteta: miks mu vasakpoolse rinnakorvi all on valud ja miks on mul pehmelt öeldes kõhuprobleemid, mis mu lastele on kõnepruuki kinnistanud fraasi „issi puuksud“? Minu seest välja tulev õhk haises nagu surnud dinosaurus, aga arstid ei osanud öelda, miks.

      Peale selle olid mul ninaga probleemid, ja ühe kõrvaga, ja siis teise kõrvaga, ja lukku läinud kõrvad ajasid mu kaela valutama. Kui üks kuulmekanal läks täiesti paiste, algasid mul tasakaaluprobleemid, elasin tundega, nagu ma tegelikult ei kuulugi siia ilma. Sel ajal ei osanud ma oma vaimseid ja füüsilisi probleeme ühise nurga alt vaadata, aga kindlasti olin ma tujukas, vahel võis mõni kerge paari aasta taguse solvangu meenutamine viia mind vihahooni. Plaanisin kättemaksu kõigile, kes mulle halba olid teinud või kes mind mõistnud polnud.

      Ma ei saanud aru, kust see tohutu ärevus minusse tuli, aga see allikas oli kusagil sügaval minu sees. Füüsiline valu, hingeldamine ja pidev väsimus käisid kaasas depressiooniga, mis õõnestas mu elu. Mu naine nimetas mind raskemeelseks ja arstid kehitasid õlgu. Ütlesid, et mul olevat stress. Lasin teha analüüse iga nurga alt, kahtlustasin geneetikat, vähki ja puuke, aga vastust ei leitud. Nüüd ma tean: ainus, mis veel hullem haige olemisest, on ilma diagnoosita haige olemine.

      Siis läksin mustlasnaise juurde (elasime sel ajal New Yorgis). Tema putka oli polikliinikust otse üle tee. Suur naine pikkade juustega. Astusin sisse ja istusin tema vastu. Ulatasin raha, ta luges selle üle, pistis kotti. Siis hingas ta sügavalt välja, puhus juuksed oma näost eemale ja vaatas mu poole kaastundlikult. „Sinu sees kasvab kurjus,“ teatas ta.