„See ei saa ometi olla asi, mida me oleme kohustatud tegema!” Margrét sikutas oma abikaasa varrukat, kuid Jón raputas ta eemale, keeldudes vaatamast oma naise murelikku nägu.
„Jón,” pomises Margrét. Ta heitis pilgu tütardele, kes istusid mõlemad, käed süles, ja vaatasid vaikides vanemaid.
Jón tõmbas saapad uuesti jalga, kinnitas rihmad pahkluude ümber. Nahk kriuksus, kui ta rihmad pingule tõmbas.
„Praegu on liiga hilja, Jón,” ütles Margrét. „Kas sa lähed Hvammurisse? Nad juba magavad.”
„Sellisel juhul äratan ma nad üles.” Ta võttis naela otsast ratsamütsi, haaras naisel õlgadest ning lükkas ta õrnalt tee pealt eest. Tütardele hüvastijätuks noogutades astus ta toast välja koridori ning sulges enda järel talumaja ukse.
„Mida me nüüd teeme, mamma?” kostis Lauga vaikne hääl toa hämarast nurgast.
Margrét sulges silmad ja hingas sügavalt sisse.
Jón jõudis Kornsásse tagasi mõni tund hiljem. Kristín, kes oli oma pärastlõunaselt käigult tagasi jõudnud ja Margréti käest tublisti sugeda saanud, põrnitses süüdistavalt Steinat. Margrét oli kudumise katkestanud ning kaalus parajasti, kas peaks tüdrukud omavahel ära lepitama, kui kuulis majaukse avanemise käginat ja siis koridoris abikaasa raskeid samme.
Jón astus tuppa ja vaatas kohe naise poole. Margrét surus hambad kokku.
„Noh?” küsis ta abikaasat voodi juurde juhatades.
Jón kohmitses saaparihmade kallal.
„Palun, pabbi,” ütles Lauga põlvili laskudes. „Mida Blöndal ütles?” Ta kaldus tahapoole, kui isal saapaid jalast sikutas. „Kas see naine tuleb ikka siia?”
Jón noogutas. „Kõik on nii, nagu Lauga ütles. Agnes Magnúsdóttir tuuakse Stóra-Borgist siia meie juurde.”
„Aga miks, pabbi?” küsis Lauga vaikselt. „Mida me oleme valesti teinud?”
„Me ei ole midagi valesti teinud. Mina olen piirkonnaametnik. Teda ei saa lihtsalt mõne tavalise pere juurde paigutada. Ta on ametivõimude vastutada ja mina olen üks neist.”
„Stóra-Borgis on küllalt neid ametivõimusid.” Margréti toon oli kibedust täis.
„Aga ta tuuakse sealt siiski ära. Seal toimus teatud intsident.”
„Mis juhtus?” küsis Lauga.
Jón vaatas oma noorima lapse armsat nägu. „Selle pärast ei pea me muretsema,” ütles ta viimaks.
Margrét tõi kuuldavale käreda naeru. „Kas me lihtsalt lepime sellega? Keerame teise külje nagu koerad?” Tema hääl taandus sisinaks. „See Agnes on mõrtsukas, Jón! Meil on siin tüdrukud, sulased. Kas või Kristín! Me vastutame teiste eest!”
Jón suunas naisele tähendusrikka pilgu. „Blöndal maksab meile selle eest, Margrét. Naise kostilevõtmise eest on ette nähtud hüvitis.”
Margrét jäi mõttesse. Kui ta rääkima hakkas, oli tema hääl rahulikum. „Võib-olla peaksime tüdrukud ära saatma.”
„Ei, mamma! Ma ei taha ära minna,” hüüdis Steina.
„See oleks sinu enda turvalisuse huvides.”
Jón köhatas kurgu puhtaks. „Tüdrukutel on sinuga piisavalt turvaline, Margrét.” Ta ohkas. „On veel üks asi. Björn Blöndal nõuab, et ma selsamal õhtul, kui naine siia saabub, Hvammuris oleksin.”
Margrét avas pahameeles suu. „Sa tahad, et mina teda vastu võtaksin?”
„Pabbi, sa ei saa mammat temaga üksi jätta!” hüüdis Lauga.
„Ta ei ole üksi. Teie kõik olete ka siin. Peale selle tulevad Stóra-Borgist ka vahimehed. Ja kirikuõpetaja. Blöndalil on kõik korraldatud.”
„Ja mis seal Hvammuris nii olulist on, et Blöndalil on sind sinna vaja just sel õhtul, kui ta kurjategija meie majja saadab?”
„Margrét…”
„Ei, ma tahan teada. See on ebaaus.”
„Me hakkame arutama, kes timukaks määrata.”
„Timukaks!”
„Kõik piirkonnaametnikud on kohal, kaasa arvatud Vatnsnesi omad, kes tulevad koos Stóra-Borgi ametnikega. Me ööbime seal ja tuleme tagasi järgmisel päeval.”
„Ja seniks jäetakse mind üksi naisega, kes tappis Natan Ketilssoni.”
Jón vaatas rahulikult oma naist. „Sul on su tütred.”
Margrét hakkas veel midagi ütlema, kuid otsustas siis ringi. Ta heitis oma mehele kalgi pilgu, võttis kudumistöö ja hakkas vihaselt vardaid klõbistama.
Steina vaatas pooleldi langetatud laugude vahelt oma ema ja isa ning võttis kätte õhtusöögikausi, endal sisemus keeramas. Ta hoidis puust kaussi käte vahel ja uuris rasvases leemes hulpivaid lambalihatükke. Lusikat aeglaselt kätte võttes tõstis ta lihatüki endale suhu ja hakkas seda mäluma ning tema keel leidis liha seest kõhretüki. Ta võitles sooviga see välja sülitada ning mälus seda hammaste vahel ja neelas vaikides.
Kui nad on otsustanud, et ma pean lahkuma, seovad Stóra-Borgi mehed vahel õhtuti mu jalad kokku, nagu hobustel esijalad kokku seotakse, et ma ei saaks ära joosta. Tundub, et iga mööduva päevaga muutun ma nende jaoks üha enam loomasarnaseks, olen vaid järjekordne tuhmide silmadega pudulojus, keda teistest üle jäänud palukestega toita ja ilma eest katuse all hoida. Nad jätavad mu pimedusse, ei anna mulle valgust ega õhku, ning kui mind tuleb teise kohta viia, seovad nad mu kinni ja viivad sinna, kuhu tahavad.
Siin ei räägi nad minuga. Talvel badstofa’s kuulsin alati omaenda hingamist ega julgenud kunagi neelatada, sest kartsin, et kogu tuba võib mind kuulda. Toona olid meie saatjateks vaid piiblilehtede keeramise sahin ja sosinad. Kuulsin oma nime tõusmas teiste huulilt ja teadsin, et seda ei lausutud õnnistuses. Nüüd, kui nad on seaduse järgi sunnitud mulle ette lugema kirju või teadaandeid, teevad nad seda, nagu pöörduksid kellegi poole minu selja taga. Nad keelduvad mulle silma vaatamast.
Sind, Agnes Magnúsdóttir, on mõistetud süüdi mõrvale kaasaaitamises. Sind, Agnes Magnúsdóttir, on mõistetud süüdi süütamises ja mõrva kavandamises. Sind, Agnes Magnúsdóttir, on surma mõistetud. Sind, Agnes. Agnes.
Nad ei tunne mind.
Ma püsin vagusi. Olen kindlalt nõuks võtnud end maailma eest lukku panna, süda kõvaks teha ja klammerduda selle külge, mida minult veel varastatud pole. Ma ei saa lasta endal minema libiseda. Ma hoian alles selle, kes ma sisimas olen, ja hoian kätega kõvasti kinni neist asjadest, mida olen näinud ja kuulnud ja tundnud. Luuletustest, mis sündisid, kui ma pesin pesu ja niitsin heina ja tegin süüa, kuni mu käed olid karedad. Saagadest, mida tean peast. Ma uputan kõik, mis mul veel alles, ning vajun vee alla. Kui ma kõnelema hakkan, tõuseb mu huulilt vaid õhumulle. Nad ei suuda minu sõnu endale hoida. Nad näevad hoora, hullu, mõrtsukat, naist, kellest tilgub rohule verd ja kes naerab, suu mullast ummistunud. Nad ütlevad „Agnes” ja näevad ämblikku, nõida, kes on takerdunud omaenda saatuslikku võrku. Võib-olla näevad nad lambukest, kelle ümber tiirlevad kaarnad ja kes määgib oma kadunud ema järele. Aga nad ei näe mind. Mind ei ole seal.
Abiõpetaja Thorvardur Jónsson ohkas, kui kirikust välja, pärastlõuna jaheda niiske õhu kätte astus. Veidi üle kuu oli möödunud sellest, kui ta võttis vastu Blöndali pakkumise külastada surma mõistetud naist, ning ta oli sestsaadik iga päev oma otsuses kahelnud. Igal hommikul oli ta tundnud end häirituna, otsekui oleks ärganud mõnest halvast unenäost. Isegi kui ta võttis ette oma igapäevase jalutuskäigu väikesesse Breidabólstaduri kirikusse, et seal palvetada ja veidi aega vaikuses istuda, keeras tema sisikond ärevusest ning ta võbises, nagu oleks kahestunud mõtted selle ära