Attolia nägi ta naeratust, vähimagi tagasihoidlikkuse või meelituse või manipuleerimiseta, täiesti teistsugust naeratust kui ühelgi ta õukonna liikmel, ja lõi teda lahtise käega näkku. Mehe pea kõikus õlgade vahel. Ta ei teinud häältki, vaid langes põlvili, võideldes iiveldusega.
«Teie Majesteet,» ütles Eddise saadik tungivalt, ja kuninganna pöördus talle otsa vaatama.
«Ärge solvake jumalaid,» hoiatas saadik.
Attolia pöördus tagasi Eugenidese ja ta valvurite poole. «Pooge ta üles,» ütles ta. «Viige ta välja ja pooge üles. Saatke ta keha tagasi Eddisesse, ja me vaatame, kas Aracthus hakkab uuesti voolama.» Ta kõndis tagasi oma troonile ja rääkis sealt eddislastega. «Pidage meeles, et teie jumalad pole minu omad. Ega saagi olema.»
Ta istus troonil ja vaatas, kuidas valvurid Eugenidese püsti tõstsid. Varga peopesad olid näo ees, neid katsid ta tumedad juuksed.
Kuninganna kõrval liigutas end Mede impeeriumi saadik ja püüdis ta tähelepanu.
«Ma ei tea, mida Eddis saavutada lootis,» ütles Attolia. «Ta ei suuda ju jõge igavesti kinni hoida.»
«Küllalt kaua,» ütles medelane, «et kindlustada oma Vargale suhteliselt kerge surm?»
Attolia pöördus teda vaatama, siis vaatas jälle mõtlikult Eugenidest.
«Eddise kuniganna on väga tark,» ütles medelane vaikselt, lähemale kummardudes. «Ta teab, kuidas mõned su teised vangid on surnud. Sa lased ta Vargal surra nii kiiresti?»
«Pidage,» ütles kuninganna, ja valvurid kuuletusid. Eugenides rippus nende kätel. Ta pani ettevaatlikult jalad maha ja ajas end sirgu, kuni kuninganna kaalutles.
Mida iganes ta naabermonarhid ka arvasid, tegi Attolia väga harva kiirustavaid otsuseid ega kasutanud tarbetult vägivalda. Kui ta hukkas reetureid, riputades nad pead alaspidi linnamüürile, siis sellepärast, et ta ei saanud lubada endale luksust neil privaatselt pead maha raiuda, nagu tegi Sounis. Kõigi Attolia tegude tõhusus oli kalkuleeritud, ja ta tahtis hoolikalt järele mõelda, enne kui valib sobiva karistusviisi Eugenidesele, midagi, mis mõjutaks ta õukonna kontrollimatuid liikmeid ja rahuldaks ta enda sügavat ja püsivat viha Eddise kuninganna ja ta Varga vastu. Talle ei meeldinud, et Eddis teda otsustama sundis, ja ta teadis, et medelasel oli õigus; ta viha oli olnud Eddise saadikute solvangute tulemus. Mees oli tõesti osavalt argumenteerinud.
Attoliale ei meeldinud eriti uus Mede saadik. Tema õlised komplimendid ja otsekohesuse puudumine ei sobinud kuningannale, kuid selliseid asju nõuti saadikutelt õukonnas, kust ta tuli, ja ta oli kindlasti arukas ja antud juhul oli tal õigus.
Aracthuse veed täidavad viimaks veehoidla ja voolavad Eddise pealinna, kui tamm jääb suletuks. Attolia jaoks vääris Varga surm hooaja saaki, kuid ta surm oli vähim, mida Attolia võis teha, ja parim, millele Eddis võis loota. Polnud mingit põhjust teha nii, nagu Eddis lootis, ja ta soovis väga teda hämmeldada.
«Tooge ta siia,» ütles kuninganna ja valvurid tõid Eugenidese kuulekalt tagasi trooni ette. Attolia nõjatus troonil ettepoole, et teda vaadata. Mees neelatas kramplikult, kuid vastas kuninganna pilgule vankumatult, isegi kui naine käe ta lõua alla pani.
«Kiirustasin liigselt,» ütles kuninganna. Ta vahtis Eugenidesele näkku, kuid rääkis oma valvuritega. «Viige ta tagasi oma kongi ja las ootab seal. Ma usun,» ütles ta aeglaselt, «et mõtlen asja üle pisut rohkem järele, enne kui otsustan, mida sinuga peale hakata.»
Eugenides vaatas teda ilmetult. Ta pööras pead, et üle õla kuninganna poole vaadata, kui ta ära viidi. Attolia mõtles, et kas Eugenides arvas ära, mis karistust ta kaalus. Las eddislased patravad jumalate solvamisest, mõtles Attolia, istudes tagasi troonile. Nad polnud tema jumalad ja ta ei kummardanud neid.
«Lunarahast on kahju,» ütles ta.
«Muidugi mitte märkimisväärsest summast?» küsis saadik ta kõrval.
«Ehk mitte teie imperaatorile,» ütles Attolia. «Siin, keskmise mere kaldal, kus me oleme vähem rikkad, võiksin seda summat hästi kasutada.»
«Siis võtke see, palun, kui kingitus mu imperaatorilt,» ütles medelane, nagu Attolia oligi lootnud, et ta ütleb.
«Te naljatate?» küsis kuninganna.
«Üldse mitte,» vastas mees. «Miski ei meeldiks mu isand imperaatorile rohkem, kui aidata nii kaunist valitsejannat nagu teie.» Ta tegi keeruka kummarduse ja Attolia naeratas väga rahulolevalt.
III PEATÜKK
Eugenides seisis oma kongis, õlad vastu niisket seina. Kui ta toetas kukla kividele, hakkas laup rohkem valutama, nii et ta langetas pea rinnale. Ta ei tahtnud jälle magama jääda. Ta kujutles, kuidas vanaisa ootab teda teise maailma väravate juures, ega tahtnud talle rääkida, kuidas ta oli kulutanud oma väheseid järelejäänud tunde tukastamisele. Vanale mehele ei meeldiks, kui ta teeskleks ükskõiksust.
Kõik ta tööriistad olid ikka veel ta taskutes, kuid ühestki neist polnud mingit kasu. Ükski ukse lukustusmehhanism polnud talle kättesaadav. Eugenides oli kontrollinud.
End seinast eemale lükates tuikus ta ühtesoodu edasi. Ta ei suutnud end tasakaalus hoida ja toetas parema käe seinale, tundes jahedaid kive sõrmeotste all.
Ta pöidla all oli haav. Selle valu viis ta tähelepanu eemale hullemast valust ta peas ja lugematutest rebenditest, kust koerad olid teda hammustanud.
Ta kõndis mööda kongi ringi. Selles polnud akent trellidega, mida läbi viilida. Ainus valgus tuli kitsast avausest ukse sees. Polnud lahtisi kive ega imelisi tunneleid ja uks jäi kõigutamatult lukku.
Vaikselt hüüdis ta Varaste Jumala järele, kuid ei teadnud isegi, mida paluda. Kas ta peaks paluma endale kiiret surma? Oleks olnud liiga palju küsida Attoliast pääsemist. Viimaks palus ta abi, igasugust abi, ja jättis jumala otsustada, millisel viisil seda anda.
Keegi libistas luugist sisse toidukandiku. Ta tuikus ukse juurde ja nägi vangivalvurit.
«Kuulsin, kuidas ta tahtis sind üles puua, kuid muutis meelt,» ütles valvur. «Kuid selles võid kindel olla, poiss, et ta meelemuutused ei tähenda head.» Ta naeris ja kõristas nuiaga mööda ust. Eugenides tõmbas sõrmed ruttu eemale. «Naudi einet. See võib olla su viimane,» soovitas mees lahkudes.
Eugenides istus maha sööma vesist suppi, kuid jättis kõva leivatüki kausi kõrvale. Ta ei nautinud oma einet, kuid haige, nagu ta oli, hindas ta seda tõenäoliselt rohkem kui keegi teine kuninganna vangidest. Kui ta juba istus, polnud tal jõudu tõusmiseks.
Ta pea valutas vastikult. Ta ei saanud seda toetada seinale enda taga. Viimaks heitis ta vastumeelselt pikali, tegi käsivartest padja, asetas sellele pea ja pimedus sulgus ta ümber jälle. Ta vanaisa oleks ta peale väga vihastanud.
Ta magas ikka veel, kui valvur palju hiljem tagasi tuli.
«Nüüd eluga!» hüüdis ta kongi. «Ta on otsusele jõudnud.»
Kuni valvur pööras võtit lukuaugus ja ukse lahti tõmbas, komberdas Eugenides püsti ja seisis, kuigi ebakindlalt, kui valvurid tulid ja tal käsivartest võtsid.
Ta kõndis valvurite vahel maa-aluses käigus avatud ukse poole. Selle taga olev ruum haises vere järele. Ta võis väljast seda lõhna tunda ja kõhkles, kuid üks valvureist trügis teda edasi. Ta tõmbas katkendlikult hinge ja astus üle läve. Sees ümmargusel tuleasemel, mida ümbritses madal kivimüür, põles tuli. Otsapidi tule sees olid pikkade käepidemetega raudsed tööriistad, mis paistsid separiistadena. Tuli suitses ja ruum oli talumatult kuum.
Seal oli suur puust raam, millele olid kinnitatud köied ja rattad; igasugused