Liviale, kellega koos oleme unistanud
1. osa
Õnne leidmine
I
Külm sinine valgus täitis Berliini tänavaid, mis olid kõigest muust tühjaks valgunud. Charlottenburg, Mitte, Tiergarten, Wilmersdorf, Schöneberg. Kõik olid tühjad. Kohvikutest. Inimestest. Koertest. Jalgratastest. Autodest. Ainult kõhnad hallikaspruuni turris karvaga rotid jalutasid majade lõhutud akendest ja ustest sisse-välja nagu turistid varemete vahel. Aga isegi neid jäi aina vähemaks, kuna uued mürgid olid tõhusad – piisas ühe roti mürgitamisest, kes kandis surmava nakkuse oma pesakonda, ja siis jäi üle ainult oodata, kuni see levis viimase elava rotini, kelle sisikond veriseks tombuks sulas. Varsti võis rottidele joone alla tõmmata. Alustuseks Berliinis ja siis juba igal pool.
Niko pani Kaspari puuri tagasi. Kaks tumedat silma jõllitasid teda etteheitvalt läbi võre, mis neid teineteisest eraldas. Niko oli ta leidnud prügi välja viies. Kasparil olid heleroosad kõrvad ja tuhmhall karv. Niko oli imestanud, et ta roti nii lihtsalt kätte sai. Ta küünitas roti poole ja arvas, et see lipsab viimasel hetkel tema sõrmede vahelt läbi või vähemalt küünistab teda, aga korraga oli tal peos soe karvane, kiiresti hingav, rusikast veidi suurem keha. Niko viis ta üles oma korterisse, mis asus Mariannenplatzi-äärse kivimaja kolmandal korrusel. Järgmisel päeval tegi ta rotile kahest tänavalt leitud ostukorvist puuri – ta asetas need vastakuti ja sidus peene traadiga kokku; ühele küljele meisterdas luugi, mille kaudu sai roti välja võtta või puuri tagasi panna. Ta ei tahtnud lasta tal põgeneda. Vähemalt ajutiselt tahtis ta omada rotti. Niko vaatas Kasparit. Tema rahutuid liigutusi, tõmblevat keha, närvilisi silmi. Niko andis talle toitu ja jälgis, kuidas loom seda sõi, aeg-ajalt pead tõstes, olles valmis lähenevaks ohuks. Mõnikord pani Niko akna, rõdu ja magamistuppa viiva ukse kinni ning tegi puuri luugi lahti. Rott – Niko nimetas ta Kaspariks; see oli tema venna nimi, kellega ta polnud aastaid suhelnud; ta isegi ei teadnud, mis elu mitte-rott Kaspar elab – jooksis vaimustatult mööda elutuba ringi. Otsis väljapääsu, aga need olid kõik kinni pandud. Lõpuks peitis Kaspar ennast riiuli alla ja jäi ootama. Niko pidi laskuma neljakäpukile, pistma käe kapi alla, Kaspari pihku haarama ning tagasi puuri toppima. Niko teadis inimesi – kas või tema enda tädi Anna –, kellel oli kümneid koduloomi: kass, koer, ahv, väike krokodill, papagoi, kilpkonn, minisiga, rotid, hamstrid, merisead, nirgid, kalad, maod. Kõik ühes korteris. Görlitzeri park oli isegi öösel täis dobermanne, labradore, terjereid ja keda kõike veel, mõnel omanikul oli rohkem kui viis looma, rihmad otsapidi kinnipigistatud rusikas, koerad tema ees rehana läbi pargimuru liikumas. Nikole piisas leitud rotist, teda rahustas mõte, et ta võib roti eest hoolitsemisest ühel hetkel lihtsalt loobuda ja ta lahti lasta. Kasparil poleks selle vastu ilmselt midagi.
Kogu Berliini allesjäänud asustus oli kogunenud Oranienstrasse lähiümbrusesse, aga siingi oli suurem osa korteritest tühjad. Majade korrapärastes aknaridades oli alati neid, mille taga ei süttinud tuli ühelgi õhtul – mustavad tühimikud säravas hammastereas. Umbes kolmsada tuhat inimest, see oli kõik. Linnas, mis oleks mahutanud kümme korda rohkem. Ja kunagi mahutaski. Nüüd jagunes suurem osa inimestest mõnekümne kvartali peale. Siin-seal linnas olid eraldatumad kommuunid, mõned inimesed elasid täielikus üksinduses. See hirmutas Nikot. Ta teadis lugu keskealisest mehest ja naisest – nudistid –, kes elasid mahajäetud pilvelõhkuja 33. korrusel. Nad ei kasutanud kunagi lifti ja käisid alati jalgsi, rühkides trepist üles. Ilmselt tervise pärast, et hoida ennast liikumises. Niko ettekujutuses – ta polnud neist pilte näinud –, olid nad kõhnad ja sooniliste käsivartega, natuke piklikuks veninud näoga, mees veidi hallika habemega, naine õlgade kohal hobusesabasse põimitud heledate sirgete juustega. Ühel päeval sai neil joogivesi otsa. Mees läks seda tooma – lähim pood oli nelja kilomeetri kaugusel. Ta jalutas ihualasti 33. korruselt trepist alla, kõndis läbi mahajäetud tänavate ja parkide ning ostis poest kaheksa liitrit vett. Ta kõndis tagasi. Oli juulikuu, kohutavalt palav, päikese käes üle neljakümne kraadi. Ta higistas ja higistas. Võttis lonksu vett ühest väiksemast kanistrist. Maja juurde jõudes lõi ta süda kiiresti, ta heitis pilgu üles ja sisenes majja. Ta hakkas trepist üles kõndima. Samm. Samm. Samm. Ta ohkas ja jätkas sammumist. Kuni 16. korruseni. Tema süda peksis kohutava kiirusega ja kõrvus kohises. Ta ahmis kopsudesse kuiva betoonilõhnalist õhku, vaarus kergelt, valmistus kukkuma ja vajus siis, selg ees, trepist alla. Tema süda jäi seisma. Üks kanistritest oli kukkudes lahti läinud ja vesi tilkus trepist alla. Naine ootas meest, tema kurk kuivas, huuled pragunesid. Kui ta oli meest juba üheksa tundi oodanud, hüppas ta 33. korruse aknast alla. Nad leiti kolm kuud hiljem. Kõigepealt naine pilvelõhkuja ees tänaval seisnud prügikonteinerist ja siis mees trepikojast. Nende mõlema surnukeha oli rottidest näritud.
Nikole meeldis tema kolmetoaline korter, kus oli vähe asju: diivan, laud, köögilett, külmkapp, mõned toolid, voodid kahes magamistoas, millest üks oli nii kitsas, et sinna mahtuski ainult saja kahekümne sentimeetrine ase. Kõrged laed lisasid toale sügavust. Nikol oli tunne, et kui ta läheks ruumi kõige tagumisse otsa, siis ta ei jaksakski enam tagasi tulla. Ainus tee oleks siis aknast välja. Seda tuba ta ei kasutanud. Voodi oli seal olnud juba sellest ajast, kui ta korterisse kolis. See oli kümme aastat tagasi, kui Niko Tallinnast Berliini tuli. Ta oli oma kuus aastat kooli ära lõpetanud ega tahtnud vanematega samasse linna elama jääda. Nad sõid tablette ja ootasid nii aktiivselt surma, et see oli juba lootusetult hiljaks jäänud. Kaspar oli lahkunud paar aastat varem ja elas samuti Berliinis. Nad olid nende kümne aasta jooksul tänaval vaid paaril korral kohtunud; isegi juhusel ei olnud lootust, et nende vahel võiks tekkida midagi inimliku läheduse või hoolimise sarnast.
Niko päevad olid lihtsad. Ta ärkas üles. Sõi. Käis poes. Mängis. Sõi. Pikutas tunnikese – talvel oma voodis, suvel murul. Läks parki jalgpalli taguma või maanteerattaga sõitma. Ta oli Mariannenplatzi jalgpallimeeskonna kaitsev poolkaitsja ja sellega väga rahul. Neil oli iga nädal vähemalt kaks mängu. Igal kvartalil oli kolm või enam jalgpallivõistkonda, aastaringselt toimusid üle linna võistlused. Pärast mängu istusid nad baaris, analüüsisid mänge, naersid ebaõnnestumiste üle ja jõid kolm-neli õlut. Nende klubi parim ründaja oli Niko naabritüdruk. Tal olid tugevad jalad ja õhukesed tumedad poolpikad juuksed. Vaikne tüdruk, kes trepikojas teda kunagi ei teretanud, aga palliplatsil oli tõeline elajas. Pärast tegi Niko midagi süüa või sõi väljas. Tehisliha teda ei häirinud, seetõttu tihti kebabi. Mõnikord käis ta sõprade juures või sõbrad tema juures. Aga seda juhtus harva, sest tegelikult oli tal selliseid sõpru ainult kaks ja üks neist ei teinud kunagi süüa ja teine polnud õigupoolest sõber, sest nad kohtusid enamasti selleks, et keppida. Kuigi sellele eelnes ka õhtusöök.
Nikol oli veel üks põhjus, miks ta ei julgenud rotti puurist välja lasta. Ta kartis Kaspari elu pärast. Ta mäletas üht mängu Schönleinstrasse vastu. Nad juhtisid 3:1, Niko oli peaga värava löönud. Käis 86. minut. Keegi ei viitsinud enam eriti joosta, vastasmeeskond oli lootuse kaotanud. Niko seisis, käed puusas, oma platsipoolel, kui tema pilk jäi pidama saksa lambakoeral, kes käis edasi-tagasi mööda veesilma äärt. Loom läks lõpuks vette ja jäi keset vett liikumatult hulpima. Tiigi äärele ilmus mees, kes žestikuleeris midagi loomale. Kutsus teda välja, nõudis teda enda juurde tulema. Ts-ts-ts. Tule siia! Tule siia! Mees laksas endale muudkui vastu põlve, aga koer ei liigutanud ja kadus lõpuks veepinnalt. Mees jooksis vette, kahlas läbi mudase pinna oma neljajalgse sõbra poole. Keegi vahetusmängijate pingilt tormas omakorda mehele appi. Niko sai palliga tugeva löögi kõhtu ja vajus väljakule kägarasse, valu hoidis kogu tema sisikonda oma tangide vahel. Schönleinstrasse lõi värava ja mäng lõppes 3:2. Platsi ääres jalanõusid vahetades kuulis Niko koeraomanikule appi läinud vahetusmängija käest, et koer oli keset veekogu tardunud, oli kõiki oma jäsemeid täielikult paigal hoidnud, nagu oleks ta topiseks muutunud. Omanik tiris ta välja, aga koer ei liigutanud. Alles siis, kui ta oli kaldale maha asetatud, hakkas ta meeleheitlikult niutsuma. Keegi meeskonnast arvas, et ta tahtis ennast ära tappa. See oli paremkaitsja, kes veetis mängud enamasti pingil istudes. Ta oli väikest kasvu ja kuivetunud kehaga, ta võis joosta tundide viisi, aga ta oli liiga kleenuke, et vastasmängijatega hakkama saada. Tema vanavanemad olid olnud bioloogid.
„Ma olen kuulnud nii koerte kui partide enesetappudest.”
Ka pardid olid võimelised ennast uputama.
„Mõnikord koerad keelduvad pärast oma omanike surma söögist, kuni nad ise ära nõrkevad.”
Ta