Linnud, loomad ja sugulased. Gerald Durrell

nõuande järgi tegutsedes ootasime, kuni inimvool pisut vaibus, enne kui üritasime eskalaatorile minna. Meie imestuseks saime kutsikad üles üsna vähese vaevaga või hoopis ilma selleta. Ilmselt olid neist saanud kogenud rändurid.

      „Jumal tänatud, et see on läbi,” ütles ema, kui me üles jõudsime.

      „Kardan, et kutsikad olid pisut tüütud,” ütles Prue erutatult. „Kuid teate, nad on maaeluga harjunud. Linnas mõtlevad nad, et kõik on valesti.”

      „Ah?” küsis tädi Fan.

      „Valesti,” hüüdis Prue. „Kutsikad. Nad mõtlevad, et kõik on valesti.”

      „Kui kahju,” ütles tädi Fan, ning enne kui me takistada jõudsime, oli ta kutsikad teise eskalaatori juurde juhtinud ja veel kord kadusid nad maa sisemusse.

      Olles lõpuks ometi kutsikatest lahti saanud, veetsime eelnenud läbielamistest mõnevõrra kurnatud enesetundele vaatamata rahuldava hommikupooliku sisseoste tehes. Ema ostis ära kõik asjad, mida tal vaja oli. Margo sai oma pärmi ja vahtrasiirupi, ning sel ajal kui nad seda täiesti tarbetut kaupa ostsid, õnnestus mul hankida imeilus punane kardinal5, tähniksalamander, paks ja läikiv nagu hahk, ning krokodilli topis.

      Igaüks omal viisil ostudega rahul, pöördusime „Balaklava Villasse” tagasi.

      Margo pealekäimisel oli ema otsustanud õhtusest seansist osa võtta.

      „Ära tee seda, Louie, kallis,” keelas nõbu Prue. „See on kokkupuude tundmatusega.”

      Ema õigustas oma teguviisi märkimisväärse loogikaga.

      „Arvan, et peaksin selle Mawake’ist tegelasega kohtuma,” lausus ta Pruele. „Pealegi ta ravib mu tütart.”

      „Hea küll, kallis,” ütles Prue, nähes, et ema ei lase end kõigutada. „Arvan, et see on hullumeelsus, kuid tulen sinuga kaasa. Ma ei saa lasta sul üksi, omal riisikol, sellistest asjadest osa võtta.”

      Ma palusin, et mul lubataks ka minna, sest nagu ma emale seletasin, olin natukese aja eest laenanud ühe raamatu võltsmeediumi paljastamise kunstist. Tundsin, et sealt omandatud teadmised võiksid osutuda vägagi kasulikuks.

      „Arvan, et memme ei peaks me kaasa võtma,” ütles Prue. „Usun, et see võib talle halvasti mõjuda.”

      Niisiis, õhtul kell kuus, Prue värisedes meie vahel nagu äsjapüütud lind, suundusime alla mrs. Haddocki valdustesse. Leidsime eest suure hulga inimesi. Seal oli mrs. Glut, hotelli direktriss; keegi pikk sünge venelane nii tugeva aktsendiga, nagu räägiks ta läbi juustusuutäie; noor, väga tõsine blond neiu ja uimase moega noormees, kes kuulduste järgi õppis näitlejaks, kuid keda me kunagi polnud näinud tegemas midagi pingutavamat kui tukkumine hotelli palmidega ääristatud fuajees. Minu pahameeleks ei lubanud ema mul enne algust tuba läbi otsida, et leida peidetud nööre või võltsitud ektoplasmat. Siiski õnnestus mul rääkida mrs. Haddockile raamatust, mis mul pooleli oli, sest mõtlesin, et kui ta on ehtne meedium, siis peaks see talle huvi pakkuma. Pilk, mille ta mulle pühendas, oli kõike muud kui heatahtlik.

      Tuled kustutatud, istusime ringis, kätest kinni, ja sisenesime üsna pahaendelisse starti, kuni Prue tõi kuuldavale läbilõikava karje ja hüppas üles toolilt, kus ta oli istunud. Ilmnes, et käekott, mille ta oli nõjatanud vastu toolijalga, oli libisenud ja nahast sangaga ta jalga puudutanud. Kui olime Prued rahustanud ja kinnitanud, et mingi paha vaim pole talle kallale tunginud, pöördusime kõik oma istmete juurde tagasi ja võtsime uuesti kätest kinni. Öölambi valgus võbeles ja vilkus, saatis tuppa voogavaid varje ja tegi kõigi näod selliseks, nagu oleksid nad alles äsja tõusnud mingist väga vanast hauast.

      „Nüüdeitahamakuuldaenammingiträäkimistjamapeanpalumaettekõikhoiaksitekätestkõvastikinniniietmidagiolulistkadumaeiläheks...uaah,” ütles mrs. Haddock. „Mateanetsiinmeiehulgasonuskmatuidsiiskipalunmateidtehaomameeledvaikseksjavastuvõtlikuks.”

      „Mida ta silmas peab?” sosistas Prue emale. „Ma pole uskmatu. Minu häda on selles, et ma usun liiga kõvasti.”

      Olles meile instruktsioonid edasi andnud, võttis mrs. Haddock sisse oma koha tugitoolis ja petliku kergusega langes transsi. Jälgisin teda hoolega. Otsustasin ektoplasmat mitte kahe silma vahele jätta. Esialgu ta lihtsalt istus suletud silmadega ning polnud kuulda ühtki häält, peale erutatud Prue kahina ja värina. Siis hakkas mrs. Haddock sügavalt hingama; varsti norskas ta mahlakalt ja vibreerivalt. See kõlas, nagu oleks kotitäis kartuleid lakapõrandale kallatud. Mulle see mõju ei avaldanud. Pealegi oli norskamise teesklemine kõige lihtsam. Prue käsi, mis minu oma külge klammerdus, oli higist märg ja ma tundsin värinaid mööda ta käsivart jooksmas.