Peeglite raamat
Mu naisele Mihaelale, kes pole kunagi unustanud, kes me päriselt oleme ja kust me tulime.
Enamik inimesi on teised inimesed.
Esimene osa
PETER KATZ
Mälestused on nagu kuulid. Mõni vihiseb mööda ja vaid ehmatab sind. Teised rebivad su lõhki ja jätavad piinlema.
Sain kaastööpakkumise jaanuaris, kui kõik agentuuris taastusid alles pühadejärgsest pohmellist.
Kiri oli rämpspostikaustast osavalt mööda põigelnud ja jõudnud mu kirjakasti, kus moodustas järjekorra veel umbes mõne tosina teisega. Heitsin pilgu teemale ja leidsin selle huviäratava olevat, nii et printisin kirja koos kaasasoleva pooliku käsikirjaga välja ja panin need lauasahtlisse. Kuna olin ametis ühe tehingu sõlmimisega, tulid need mulle meelde alles kuu lõpus. Avastasin paberid kaastööpakkumiste hunnikust, mida mul oli plaanis lugeda puhkuse ajal, uuesti ühel nädalavahetusel, mis pikenes tänu Martin Luther Kingi päevale.
Pakkumise alla oli kirjutatud „Richard Flynn” ja see kõlas järgmiselt:
Hea Peter
Minu nimi on Richard Flynn ja kakskümmend seitse aastat tagasi õppisin ma Princetonis inglise keelt. Unistasin kirjanikuks saamisest, avaldasin ajakirjades paar lühilugu ja kirjutasin isegi kolmesajaleheküljelise romaani, mille heitsin kõrvale pärast seda, kui hulk kirjastajaid oli selle tagasi lükanud (ja mida ma isegi pean nüüd keskpäraseks ja igavaks). Pärast seda sain tööd ühes väikeses reklaamibüroos New Jerseys ja tegutsen sel alal tänini. Esialgu petsin end uskuma, et reklaamindust võib pidada samaväärseks kirjandusega ja ühel päeval hakkan jälle kirjanikuks. Midagi niisugust muidugi ei juhtunud. Arvan, et enamiku jaoks tähendab täiskasvanuks saamine kahjuks seda, et sa omandad võime oma unistused karpi lukustada ja see siis East Riverisse visata. Paistab, et ma ei olnud selle reegli puhul mingi erand.
Kuid paar kuud tagasi sain teada midagi olulist, mis meenutas mulle hulka traagilisi sündmusi, mis leidsid aset 1987. aasta sügisel ja talvel, minu viimasel aastal Princetonis. Küllap teate, kuidas sellega on: arvate, et olete midagi unustanud – mõne sündmuse, inimese, olukorra –, ja siis korraga leiate, et see mälestus on teie pea mõnes salajases toas kuhtunud, alati seal, nagu oleks see juhtunud alles eile. Justkui avaks kola täis vana kapi – piisab vaid ühe karbi liigutamisest, et kõik tulvana kaela sajaks.
See asi oli nagu sütik. Tund aega pärast uudise kuulmist mõtlesin endiselt, kui tähtis see on. Istusin laua taha ja hakkasin mälestustest haaratuna kirjutama. Kui lõpetasin, oli kell ammu üle südaöö ja ma olin kirjutanud rohkem kui viis tuhat sõna. Nagu oleksin äkitselt uuesti oma olemuse avastanud, pärast selle täielikku unustamist. Kui läksin vannituppa hambaid pesema, näis, nagu vaataks peeglist vastu keegi teine.
Esimest korda üle aastate uinusin tabletti võtmata ja järgmisel päeval, öelnud inimestele büroos, et olen kaks nädalat haigena kodus, jätkasin kirjutamist.
Nende 1987. aasta kuude sündmused tulid mulle meelde niisuguse väe ja selgusega, et muutusid kiiresti elavamaks ja võimsamaks kui miski muu minu senises elus. Otsekui oleksin ärganud sügavast unest, mille jooksul mu mõistus oli hääletult valmistunud hetkeks, kui hakkan kirjutama sündmustest, mille peategelased on Laura Baines, professor Joseph Wieder ja mina.
Loomulikult, arvestades traagilist lõppu, oli lugu omal ajal jõudnud ka ajalehtedesse, vähemalt osaliselt. Mind ennastki ahistasid jupp aega politseiuurijad ja reporterid. See oli üks ajendeist, mis viis minu lahkumiseni Princetonist ja magistrikraadi saamiseni Cornellis, elades kaks pikka üksluist aastat Ithacas. Aga mitte keegi ei saanud kunagi teada kogu lugu, lugu, mis muutis mu elu igaveseks.
Nagu öeldud, sattusin tõe peale juhuslikult paar kuud tagasi, ja taipasin, et pean seda teistega jagama, kuigi viha ja tusk, mida tundsin ja endiselt tunnen, olid ülevoolavad. Ent mõnikord võivad vihkamine ja valu olla niisama mõjus kütus kui armastus. Selle taipamise tulemuseks on käsikiri, mille hiljuti lõpetasin, pärast pingutust, mis imes mu füüsiliselt ja vaimselt tühjaks. Panen kirjaga kaasa näite, mis on kooskõlas teie veebisaidilt leitud juhtnööridega. Käsikiri on valmis ja ootab esitamist. Kui olete huvitatud terve teksti lugemisest, saadan selle teile kohe. Selle tööpealkiri on „Peeglite raamat”.
Lõpetan nüüd, sest mu sülearvuti ütleb, et olen juba ületanud pakkumises lubatud viiesaja sõna piiri. Pealegi mul polegi enda kohta palju rohkemat öelda. Sündisin ja kasvasin Brooklynis, ma pole kunagi olnud abielus ega saanud lapsi, osaliselt, ma usun, seetõttu, et pole kunagi päriselt unustanud Laurat. Mul on vend, Eddie, kes elab Philadelphias ja keda ma näen väga harva. Mu karjäär reklaaminduses on olnud sündmustevaene, puuduvad nii silmapaistvad saavutused kui ka ebameeldivad seigad – pimestavalt hall elu, mis on peidetud Paabeli varjude vahele. Praegu olen loovjuht keskpärases agentuuris Manhattanil, üsna Chelsea lähedal, kus olen elanud kauem kui kaks aastakümmet. Ma ei sõida Porschega ega broneeri tube viietärnihotellides, ent ei pea muretsema ka selle pärast, mida toob järgmine päev, vähemalt mitte rahalises mõttes.
Tänan teid teie aja eest ja palun andke mulle teada, kas soovite lugeda kogu käsikirja. Mu aadressi ja telefoninumbri leiate altpoolt.
Järgnes aadress Penn Stationi lähedal. Tundsin seda piirkonda hästi, kuna olin seal ise mõnda aega elanud.
Pakkumine oli üsna ebaharilik.
Olin selle viie aasta jooksul Bronson & Mattersis agendina töötades lugenud sadu, kui mitte tuhandeid kaastööpakkumisi. Agentuuris, kus olin alustanud nooremassistendina, oli alati kehtinud avatud pakkumiste poliitika. Enamik pakkumisi olid kohmakad, elutud, neist puudus see miski, mis annab aimu, et võimalik autor räägib isiklikult sinuga, mitte lihtsalt ühega sadadest agentidest, kelle nimed ja aadressid leiab Literary Market Place’i andmebaasist. Mõni pakkumine oli liiga pikk ja täis tarbetuid üksikasju. Kuid Richard Flynni kiri ei sobinud mitte ühtegi neist kategooriatest. See oli mõttetihe, hästi kirjutatud ja ennekõike õhkus sellest inimlikku soojust. Ta ei öelnud, et oli ühendust võtnud vaid minuga, aga olin peaaegu kindel, suutmata öelda miks, et just nii see oli. Mingil põhjusel ei olnud ta pidanud sobilikuks selles napis läkituses tunnistada, et oli valinud minu.
Lootsin, et mulle meeldib käsikiri niisama palju, kui oli meeldinud pakkumine, ja et suudan anda positiivse vastuse mehele, kes oli selle saatnud, mehele, kelle vastu tundsin mingil seletamatul põhjusel juba salajast sümpaatiat.
Tõstsin kõrvale teised käsikirjad, mida olin plaaninud vaadata, tegin kohvi, seadsin end elutoa diivanile sisse ja hakkasin lugema.
Üks
Enamiku ameeriklaste jaoks oli 1987 aasta, mil börs kerkis kõrgustesse, et siis kohe kolinal alla kukkuda, mil Irangate kõigutas endiselt Ronald Reagani positsiooni Valges Majas ja mil meie kodudesse hakkas tungima „Vaprad ja ilusad”. Minu jaoks oli see aasta, mil ma armusin ja sain teada, et saatan on päriselt olemas.
Olin olnud Princetoni õpilane veidi üle kolme aasta ning elasin koledas Bayard Lane’i majas kunstimuuseumi ja teoloogiaseminari raamatukogu vahel. Maja esimesel korrusel olid elutuba ja avatud köök ning teisel kaks oma vannitoa ja kaheinimesevoodiga magamistuba. See oli vaid kümneminutise jalutuskäigu kaugusel McCosh Hallist, kus toimus suurem osa minu inglise keele loengutest.
Ühel oktoobrikuu pärastlõunal, kui koju jõudsin ja kööki astusin, leidsin sealt oma üllatuseks eest keskelt lahku löödud pikkade blondide juustega pika saleda neiu. Ta heitis mulle sõbraliku pilgu paksu raamiga prillide tagant, mis andsid talle ühtaegu range ja seksika ilme. Ta üritas tuubist sinepit pigistada, taipamata, et kõigepealt tuleb eemaldada fooliumtihend. Keerasin korgi maha, võtsin tihendi pealt ja andsin tuubi talle tagasi. Ta tänas mind, määrides tihket kollast pastat üle hiiglasuure viineri, mille äsja keetnud oli.
„Ole sa tänatud,” ütles ta aktsendiga, mille oli kaasa toonud Kesk-Läänest ja mille varjamisse pelgalt selleks, et moega kaasas käia, näis ta suhtuvat vastumeelsusega. „Tahad ka?”
„Ei,