Üks anne, mida ma vangistuses olles lihvisin – oli selle siis loonud jumal või tekitanud kohanemisvajadus ema raudses maailmas elades, isa enesekaitsetunnid või minu seisundist tulenevad loomulikud instinktid –, meenutas suurte kindralite omadust: selleks oli vankumatu, trotslik, kalkuleeriv, kättemaksuhimuline ja rahulik käitumisviis.
Selline reaktsioon ei olnud minu jaoks uus. Algklassides nõudis õppenõustaja, et mind lähemalt uuritaks, kuna juhtkond oli mures minu tuimuse pärast ja suutmatuse pärast hirmu tunda. Minu esimese klassi õpetajat häiris, et ma ei unnanud ega hüpanud, kriisanud ega karjunud nagu kõik teised, kui üks relvaga mees meie klassis tule avas. Selle asemel, nagu valvekaamerate videolt näha oli, jälgisin mina tema tõmblemist ja hüsteerilist käitumist, higistamist, rõugearmilist nägu, suurenenud pupille, pööraselt ringi hüppavat pilku, süstlajälgedega käsivarsi ja õnneks tulutut sihtimist. Mul on see siiamaani meeles, vastus oli nii selge: ta oli narkouimas, närviline, LSD-st või heroiinist või mõlemast segi – jah, ma tundsin sümptomid ära. Õpetaja laua taga oli tuletõrjealarmi all riiulil hädaolukorraks mõeldud megafon, nii et ma kõndisin sinnapoole. Enne häirenupu vajutamist hüüdsin megafoni nii madala häälega, kui üks kuueaastane suutis teha: „ÕHURÜNNAK!” Narkar hüppas põrandale ja kössitas loigus, mis tekkis, kui ta endal püksid täis lasi.
Videol, mille pärast minu psühholoogilist hindamist ülioluliseks peeti, nutsid mu klassikaaslased koos kössitades, õpetaja anus põlvili jumalat taevas ja mina olin taburetil, näppisin puusal megafoni ja seisin kõigi kohal, nagu juhataksin kogu seda tohuvabohu. Minu hiiresabadega pea oli küljele kallutatud, üks käsi koos megafoniga lapselikult pontsakal kõhul ja teine lõual ning mu näol oli kerge naeratus, mis sobis peaaegu kelmika pilguga mu silmis, millega kurjategijale peale kargava politseiniku tegevuse heaks kiitsin.
Aga pärast rida teste ütles lastepsühhiaater mu vanematele, et olen täiesti suuteline emotsioone tundma, kuid lisaks erakordselt hästi kõrvalisi asju ja ebaolulisi mõtteid tõrjuda. „Aju-uuring näitab, et tema otsmikusagar, mis toetab arutlemist ja planeerimist, on tavapärasest suurem. 99. protsentiil. Noh, tõtt-öelda minu meelest 101.,” ütles ta. „Ta ei ole sotsiopaat. Ta mõistab emotsioonide tundmist ja suudab ise valida, kas neid tunda. Aga ta võib ka teha valiku neid mitte tunda. Teie tütar rääkis mulle, et tal on sisemine lüliti, mida ta saab iga hetk sisse ja välja vajutada, et kogeda selliseid asju nagu rõõm, hirm ja armastus.” Ta köhatas ja sõnas „ee”, enne kui jätkas. „Vaadake, mul ei ole kunagi varem sellist patsienti olnud. Ei pea üldse kaugelt otsima, piisab vaid sellest kui mõelda Einsteinile, saamaks aru, kui palju me inimaju kohta ei tea. Mõned ütlevad, et me rakendame vaid murdosa oma aju potentsiaalist. Teie tütar midagi igatahes rakendab. Ma ei tea, kas see on rõõmusõnum või needus.” Nad ei teadnud, et ma kuulasin paokil kabineti ukse taga nende juttu pealt. Salvestasin tema iga sõna oma peas olevale kõvakettale.
Lüliti kohta käiv jutt oli suuremalt jaolt õige. Võimalik, et ma lihtsustasin asju. Pigem on tegu valikuga, aga kuna vaimseid valikuid on raske selgitada, ütlesin, et tegemist on lülitiga. Vähemalt mul vedas, et mulle nii hea arst sattus. Ta kuulas mind hinnanguid andmata ära. Ta uskus mind ega olnud skeptiline. Ta uskus tõeliselt meditsiini saladustesse. Tol päeval, kui ma tema hoole alt lahkusin, vajutasin lüliti sisse ja kallistasin teda.
Mind uuriti mõned nädalad, mingeid asju kirjutati üles ja vanemad tirisid mu tagasi enam-vähem normaalsesse maailma: läksin tagasi esimesse klassi ja ehitasin keldrisse labori.
Kolmandal vangistuspäeval – esimesel, mille ma olin kaubikust väljas veetnud – hakkasime mustrit looma. Kolm toidukorda päevas, mida ta serveeris sellel nõmedal portselantaldrikul, piim valges kruusis, vesi väikeses topsis, millele järgnes suurem tops leige veega. Pärast iga einet võttis ta tühja taldriku, kruusi ja topsidega kandiku ning tuletas mulle meelde, et koputaksin ainult siis, kui mul on vaja tualetti minna. Kui ta kohe ei reageeri, pean „ämbrit kasutama”. Ma ei kasutanud kunagi ämbrit. Tähendab, ma ei kasutanud ämbrit mitte kunagi häda kergendamiseks.
Sealt edasi rikkusid meie rutiini paar külalist. Jah, mul oli külaskäikude ajal korralikult side silmadel, nii et ma ei tuvastanud nende identiteeti täielikult. Aga pärast seda, mis juhtus seitsmeteistkümnendal päeval, asusin kõiki üksikasju kataloogima, et hiljem kätte maksta mitte ainult oma vangistajale, vaid ka neile, kes mu vangikambrit külastasid. Samas ma ei teadnud, mida võtta ette inimestega köögis. Aga ärme veel liialt ette tõttame.
Esimene külaline tuli kolmandal päeval. Ta oli kindlasti meditsiiniga seotud, tal olid külmad sõrmed. Nimetasin ta Arstiks. Teine külaline tuli neljandal päeval koos Arstiga, kes teatas: „Tal läheb kõike arvesse võttes hästi.” Teine külaline küsis sosistades: „Nii et see on siis tema?” Talle panin irooniliselt nimeks härra Taibu.
Kui Arst ja härra Taibu lahkusid, soovitas Arst vangistajal mulle rahu ja vaikust pakkuda. Kuid ma ei saanud rahu või vaikust enne neljanda päeva lõppu, kui ma palusin endale varasid nr 14, 15 ja 16.
Niisiis, kui neljandal vangistuspäeval valgus kustuma hakkas, nagisesid taas põrandalauad. Nägin läbi vara nr 8, läbi lukuaugu, kui kaugel aeg on: õhtusöök. Ta avas ukse ja ulatas mulle kandiku, millel oli nõmeda pildiga taldrik, piimakruus ja veetops. Jälle pirukas ja sai.
„Võta.”
„Aitäh.”
„Veel vett?”
„Jah, aitäh.”
Uks lukku, torud kolisesid, vesi jooksis, ta tuli tagasi: veel vett. Miks, miks, miks ta seda teeb?
Ta pöördus minekule.
Ütlesin pead maas hoides nii alandliku ja elutu häälega, kui suutsin: „Vabandage. Ma tõesti ei suuda magada ja mõtlesin, et äkki see on kahjulik … Igatahes, ehk oleks abi, kui ma näiteks telekat vaataksin või raadiot kuulaksin või loeksin või isegi pliiatsiga paberile joonistaksin?”
Valmistusin jultunud palve peale jõhkraks sõnadevalinguks ja isegi füüsiliseks vägivallaks.
Ta põrnitses mind, mühatas ja lahkus mu palve peale midagi kostmata.
Umbes nelikümmend viis minutit hiljem kuulsin nüüdseks tuttavat põrandalaudade naginat. Arvasin, et ta on tagasi, et kinnistunud rutiini kohaselt mu taldrik, kruus ja topsid ära viia. Aga kui ta ukse avas, oli tema laial rinnal vana üheksateistkümnetolline teler, umbes kolmekümne sentimeetri laiune vana raadio, vasaku käe all paberiplokk ja üsna pikk plastist koolipinal. Pinal – roosa, küljel pilt kahest hobusest – oli selline, mis ostetakse esimeseks koolipäevaks, aga mis juba nädala pärast on kadunud. Mõtlesin, et äkki ma olen koolimajas. Kui nii, siis ilmselt on see maha jäetud.
„Ära rohkem sellist jampsi nõua,” ütles ta, kahmates järsult mu voodilt kandiku, nii et tühi taldrik ja topsid üksteise vastu libisesid ja kolisesid. Lahkudes lõi ta ukse pauguga kinni. Häälitsused. Ta häälitses pahaselt.
Proovides ootusi madalal hoida, tõmbasin roosa pinali luku lahti, arvates, et leian eest ühe igava ja nüri pliiatsi.
Ei ole võimalik. Lisaks kahele uuele pliiatsile oli seal ka kolmekümnesentimeetrine joonlaud ja pliiatsiteritaja. Musta värvi pliiatsiteritaja küljel oli kirjas nr 15. Mina panin selle väärtusliku eseme kohe varade nimekirja ja andsin sellele nimeks vara nr 15, pidades eelkõige silmas selle sees peituvat südamikku. Omanimelise sildiga vara nr 15. Ma naeratasin veidra mõtte peale, et pliiatsiteritaja liitus eesmärgipäraselt minu plaaniga nagu teenistusse astuv ustav sõdur, ja otsustasin, et nr 15 annab vähemalt osale minu põgenemisplaanist nime.
Selleks, et mu vangistaja tunneks, et tema jõupingutusi hinnatakse, lülitasin sisse vara nr 14, televiisori, ja teesklesin selle vaatamist. Otse loomulikult oli mul tegelikult tema kallist egost ükskõik, aga neid vempe mõeldakse välja vaenlaste ninapidi vedamiseks: et neid uinutada ja hellitada nende ebakindluses, kuni tuleb aeg lõks kinni lasta, nöörist