Mina sõin köögilaua taga jäätist, lihtsalt naeratasin ja noogutasin talle.
Seejärel vaatasin, kuidas ta klassipildi ümbrikust välja võttis. Nooremas kooliastmes tehakse igast klassist koos õpetajaga eraldi foto, aga põhikoolis tehakse tervest viiendast klassist üks grupipilt. Kuuskümmend last kooli ukse ees. Igas reas viisteist last. Neli rida. Mina olin tagumises reas Amose ja Henry vahel.
Ema uuris fotot, naeratus näol.
„Oi, siin sa oledki!” ütles ta mind märgates.
Ta jätkas naeratades pildi vaatamist.
„Oi, kui suureks Miles on kasvanud!” ütles ema. „Ja kas see on Henry? Tal oleksid nagu vuntsid kasvama hakanud! Ja kes on…”
Siis jäi ta vait. Naeratus tardus sekundiks või paariks tema näol ning siis tekkis sinna aegamisi šokk.
Ta pani pildi käest ja vaatas tühjal pilgul enda ette. Seejärel vaatas jälle fotot.
Siis vaatas ta mulle otsa. Ta ei naeratanud.
„Kas sellest poisist sa oledki rääkinud?” küsis ta minult. Tema hääl oli hoopis teine kui vaid hetke eest.
„Ma ju ütlesin,” vastasin ma.
Ta vaatas uuesti pilti. „See ei ole lihtsalt huulelõhe.”
„Mitte keegi pole öelnud, et see on huulelõhe,” ütlesin talle. „Härra Tushman ei öelnud midagi sellist.”
„Ütles jah. Tookord telefonis.”
„Ei, ema,” vastasin talle. „Tegelikult kasutas ta sõna „näoprobleemid” ja sina lihtsalt oletasid, et ta peab silmas huulelõhet. Aga sõna „huulelõhe” ei öelnud ta tegelikult kordagi.”
„Võiksin vanduda, et ta ütles, et poisil on huulelõhe,” vastas ema, „aga see on palju hullem asi.” Ta tundus tõeliselt rabatud olevat. Ta ei suutnud fotolt pilku pöörata. „Mis tal täpsemat viga on? Kas ta on arengupeetusega? Ta näeb sedamoodi välja küll.”
„Ei usu,” sõnasin õlgu kehitades.
„Kas ta räägib normaalselt?”
„Ta nagu pomiseb natuke,” vastasin ma. „Mõnikord on temast raske aru saada.”
Ema pani pildi lauale ja istus. Ta hakkas sõrmedega laual trummeldama.
„Ma püüan meenutada, kes ta ema on,” lausus ta pead vangutades. „Koolis on nii palju uusi lapsevanemaid, et mulle ei tule pähe, kes ta olla võiks. Kas ta on blond?”
„Ei, tal on tumedad juuksed,” vastasin ma. „Ma näen teda mõnikord poega kooli toomas.”
„Kas ta näeb välja… nagu ta poeg?”
„Oi, ei, üldse mitte,” sõnasin ma. Istusin tema kõrvale, võtsin pildi, kõõritades selle poole, et seda mitte päris selgelt näha. Auggie oli esimeses reas, täitsa vasakul. „Ma ju ütlesin, ema. Sa ei uskunud mind, aga ma ju ütlesin.”
„Asi pole selles, et ma ei uskunud sind,” vastas ta ennast kaitstes. „Ma olen lihtsalt veidi… üllatunud. Ma ei mõistnud, et asi on nii karm. Oi, ma vist tean, kes tema ema on. Kas ta on väga ilus, natuke eksootilise välimusega, tumedate, laineliste juustega?”
„Misasja?” ütlesin õlgu kehitades. „Mina ei tea. Ta on lihtsalt üks ema.”
„Ma vist tean, kes ta on,” vastas ema endamisi noogutades. „Ma nägin teda lastevanemate koosolekul. Tema abikaasa on ka nägus.”
„Mul pole sellest aimugi,” ütlesin pead raputades.
„Oh, vaesed inimesed!” Ema surus käe rinnale.
„Kas sa nüüd saad aru, miks ma jälle õudusunenägusid näen?” küsisin temalt.
Ta tõmbas mul sõrmedega läbi juuste.
„Aga kas sa näed endiselt õudusunenägusid?” küsis ta.
„Jah. Mitte igal ööl nagu esimesel kuul pärast kooli algust, aga jah!” ütlesin ma, visates foto lauale. „Miks ta üldse pidi Beecherisse tulema?”
Vaatasin emale otsa, aga ta ei teadnud, mida öelda. Ta hakkas pilti tagasi ümbrikusse panema.
„Muide, ära üldse mõtlegi seda minu koolialbumisse panna,” sõnasin valjusti. „Sa peaksid selle lihtsalt näiteks ära põletama.”
„Julian,” ütles ta.
Seejärel, täiesti ootamatult, hakkasin ma nutma.
„Oi, kullake!” lausus ema pisut üllatunult. Ta kallistas mind.
„Ma ei saa sinna midagi parata, ema,” ütlesin läbi pisarate. „Ma vihkan seda, et pean teda iga päev nägema!”
Tol ööl nägin sedasama õudusunenägu, mida olen kooli algusest peale näinud. Kõnnin mööda peakoridori, kõik lapsed on oma kappide ees, passivad mind ja sosistavad, kui ma neist mööda lähen. Kõnnin trepist üles, jõuan tualettruumi ja vaatan siis peeglisse. Aga ma ei näe seal ennast. Seal on Auggie. Ja siis ma hakkan karjuma.
Photoshop
Järgmisel hommikul kuulsin pealt ema ja isa juttu, kui nad end tööleminekuks valmis seadsid. Mina panin parasjagu kooliriideid selga.
„Nad oleksid pidanud lapsi rohkem ette valmistama,” ütles ema isale. „Kool oleks pidanud kodudesse kirja saatma või midagi sellist, ma ei teagi.”
„No kuule,” vastas isa. „Mida nad kirjutanud oleksid? Mida nad saaksid öelda? Teie klassis käib inetu poiss? No kuule.”
„Asi on palju hullem.”
„Ärme puhu asja suureks, Melissa.”
„Sa ei ole teda näinud, Jules,” lausus ema. „Asi on üsna karm. Lastevanematele oleks pidanud sellest rääkima. Mulle oleks pidanud sellest rääkima! Eriti kuna Julianil on ärevusega probleeme.”
„Ärevusega probleeme?” karjusin oma toast. Jooksin nende magamistuppa. „Kas te arvate, et mul on ärevusega probleeme?”
„Ei, Julian,” sõnas isa. „Keegi ei taha seda öelda.”
„Ema just ütles!” vastasin sõrmega emale osutades. „Ma kuulsin just, kuidas ta ütles „ärevusega probleeme”. Kas te arvate, et mul on vaimsed häired?”
„Ei!” ütlesid mõlemad.
„Sest ma näen õudusunenägusid?”
„Ei!” karjusid nad.
„Pole minu süü, et ta minu koolis käib!” hüüdsin ma. „Pole minu süü, et tema nägu minus õudust tekitab!”
„Muidugi ei ole, kullake,” sõnas ema. „Keegi ei tahagi seda öelda. Ma pidasin silmas vaid seda, et sinu varasemaid õudusunenägusid arvesse võttes oleks kool pidanud mind kõigest teavitama. Ma oleksin siis teadnud, mis need jälle vallandas.”
Istusin voodiservale. Isal oli klassipilt käes ja ta oli ilmselt seda äsja vaadanud.
„Loodan, et kavatsete selle ära põletada,” ütlesin ma. Ja ma ei teinud nalja.
„Ei, kullake,” sõnas ema minu kõrvale istudes. „Meil ei ole vaja midagi ära põletada. Vaata, mida ma tegin.”
Ta võttis öökapilt teise foto ja ulatas selle mulle. Alguses arvasin, et ta on lihtsalt klassipildist koopia teinud, sest see oli täpselt sama suur, kui isa käes olev foto, ja kõik oli täpselt samasugune. Hakkasin vastikustundega pilku ära pöörama, aga ema osutas ühele kohale – sinna, kus varem oli Auggie! Teda ei olnud fotol.
Ma ei suutnud seda uskuda! Temast polnud jälgegi!
Vaatasin näost säravale emale otsa.
„Photoshopi