Mis teistesse pereliikmetesse puutub, siis elu kulges harjumuspäraselt – tavaline elu. Traceyle meeldis töötada kohalikus koolis väikeste lastega, nad olid enamasti armsad ja hästi kasvatatud. Sophie kogus tuure, et saada keskkooli sisseastumiseksamitelt kõige paremad hinded Ühendkuningriigi ajaloos, lisaks äramärkimise Guinnessi rekordite raamatus, suure tõenäosusega üleilmses väljaandes. Adam tegi katset panna sõrmed korraga mõlemasse kõrvaauku ja ninasõõrmesse ning oli oma eesmärgi saavutamise nimel tahtmist täis.
Mina kirjutasin artikleid, kus andsin lugejatele nõu selle kohta, kuidas olla terve, saada rikkaks ja elada õnnelikult, kuigi ise võisin linnukese teha ainult kastikesse „õnnelik”. „Õnnelik” tähendab siin tegelikult „õndsas teadmatuses”: kõik märgid olid juba olemas, kui me oleksime neile ainult otsa vaadanud. Me ei pannud õigupoolest kunagi midagi tähele. Meie pere oli rõõmsameelne ja arvasime, et meiega ei juhtu kunagi midagi halba.
Kallis Michael!
Jaanuar, muidugi pärast Sophie sünnipäeva, on alati armetu aeg. Jõulud on peetud ja läinud. Nagu ka jõuluehted ja – kaunistused. Kõik on tagasi tööl ja koolis, sina punktide ühendamise kolledžis, ning mina istun siin omaette ja vahin aknast välja merele, lauspilves taevast ja halli vetevälja. Äritegevus seisab ja ma pean tuludeklaratsiooni ära tegema ja maksma jõulude ajal tehtud kulutuste eest.
Nõndaks, ma otsustasin – sinu armsale emale ei ole ma veel rääkinud –, et me läheme sel aastal jälle Orlandosse. Mul on tunne, et pärast eelmise aasta fiaskot peame sinna võimalikult kiiresti tagasi minema. Muidu ei saa me sellest kunagi üle ja meie mälestused Ameerikast on selle põrguliku puhkuse pärast igaveseks rikutud. Me läheme augustis kolmeks nädalaks villasse, mis on samasugune nagu eelmisel aastal, aga ilusam – ma leidsin mitu sellist Haines City lähedal, see asub maantee I4 ääres, vastassuunas sellest kohast, kus me eelmisel aastal olime (Clermont).
Kas sina ja Niamh tahaksite ka kaasa tulla? Ma maksan sinu lennupiletite, toidu ja Universali filmistuudio piletite eest, Disneysse seekord ei lähe – see on vahva küll, aga mõeldud tegelikult väiksematele lastele –, ja kõige muu eest (jaah, see on ju ilmselge). Aga kas sa võiksid vähemalt taskuraha ise kaasa võtta, siis sa ei pea mind seal olles iga viie minuti tagant mõne dollari pärast tüütama. Kas Niamh või tema vanemad saaksid maksta tema lennupiletite ja ehk ka Universali piletite eest, kui meie kanname majutus- ja toitlustuskulud? (Ma ei viitsi tegeleda üksikute kviitungitega ja maksta kaks dollarit siin ja dollar seal tema söökide eest.) Mul saab kõigi punktide osas pisut käsi väänata, sest ma tahan, et veedaksime koos toreda ja korraliku perepuhkuse, aga palun mitte liiga palju.
Sa ju tead väikest Oliviat? Ma arvan, et me kutsume tema ka kaasa (kui kõik nõus on), mitte üldse sellepärast, et Sophie käis koos tema perega St. Tropez’s. Mina pääsesin sellega, et maksin lennupiletite eest ja poetasin pereisale 100 naela jagu rullikeeratud viieseid, aga Lõuna-Prantsusmaal kulub see summa juba ühe ringi Cola-Cola peale ära, nii et sel korral maksan mina Olivia eest.
Kas Sophie rääkis sulle, et Olivia isa oli aastaid tagasi popansamblis Modern Romance? Nad olid omal ajal päris kuulsad. Ma ei mäleta nende parimat laulu algusest, aga mul tuleb meelde, et Londoni teises otsas elamise ajal laulsin selle põhirida „meie elu parimad aastad” mõnikord su emale. Mina olin peaaegu kolm aastat töötu, aastatel 1982−1985, aga nemad ilmselt polnud.
Kui sa toksid YouTube’i märksõna „Modern Romance, Top of the Pops”, leiad mõned nende lood. Rob mängib klahvpille ja näeb seal välja nagu printsess Diana. Küll sa ta ära tunned. Vaata, mis sa neist arvad. Morrissey ütles kord midagi sellist: „On ka halvemaid bände kui Modern Romance, aga kas keegi oskab ühtegi neist nimetada?” Minule nad igatahes meeldisid.
Ta on tore mees – ta on rajanud nii mõnegi City meediaagentuuri ja siis seda juhtinud, seejärel maha müünud ja pärast jälle tagasi ostnud. Mil iganes meie rajad ristuvad ja me lobisema jääme, paistab tal ikka käsil olevat meediakampaania mõne tähega, nagu näiteks Elton John või Sting, aga mina olen kogu selle aja jooksul kirjutanud artikleid selle kohta, kuidas süüa kahvliga suppi või endale lehmakooki pähe sättida („Viis imelist viisi kiilaspäisuse lõplikuks ja täielikuks raviks!”). Mõned kohe oskavad elada. Kui Olivia viimati osales „Ole vanemale töövarjuks päeval”, töötas ta minu meelest Liam Neesoni lähikonnas, samal ajal kui Sophie aitas minul torusid puhastada, sest üks loll oli põrandapuhastuslapid vetsupotist alla lasknud.
Hambaarsti juures – kas minu pealuu sees on veel üldse mõni plommimata hammas? – lugesin intervjuud mingi kuulsa tuulepeaga ühest nendest „mu liivahiir sõi mu peika ära”-tüüpi ajakirjadest. Miks peab „õnn” alati lotovõitu hõlmama? Ja miks peavad kõik üldse kogu aeg õnnelikud olema? Mina ei ole. Ma ei ole kindel, kas ma tahaksin olla. See käiks su emale närvidele, kui ma kogu aeg endamisi naerataksin ja naeru pugistaksin.
Praegu kõik,
isa
Mu mõtted libisevad sellele, milline Michael väikese poisina oli. Mul on palju õnnelikke mälestusi.
Öine söötmine lutipudelist, kui ta oli ühe kuu vanune – võin vanduda, et ta vaatas mulle otsa, keskendus ja naeratas. Taustal mängis Fleetwood Maci laul „Little Lies”. Rasketel aegadel ei suutnud ma seda kuulata. Tegelikult ei suuda siiani.
Ükskord hiljem, õhtuse vannitamise ajal, hoidsin tal jalgadest kinni ja tõmbasin teda õrnalt vannivahus edasi-tagasi, nii et vesi üle ta näo uhtus. Ta naeris ja turtsus rõõmust.
Lennutasime tuulelohet Littlehamptoni pargis, minu ema kodu lähistel. See oli esimene ja viimane kord, kui ma üldse tuulelohe õhus nii kõrgele lendama sain. Michael seisis väljasirutatud kätega ja plaksutas suurest rõõmust.
Kõndisime kodu juures põlvekõrguses lumes, lund oli nii palju, et ma pidin Michaeli aeg-ajalt üles tõstma ja teda kandma. Lumepallid ja lumememmed, millel mandariinid, oksaraod ja kivid nööpideks. Jääkülmad käed ja kuum šokolaad.
Sõitsime vaatama lastesaate „The Sooty Show” salvestust. Michael hüüdis: „Kiiremini, issi, kiiremini”, et saaks juba Sootyt näha. Suur rõõm, kui Matthew Corbett tegi Traceyga nalja– esireas istumise „rõõmud”.
Pisut vanemana, kui tal oli hüüdnimeks Mühkam, laulsime kõik koos oma versiooni laulust „Rock Me Amadeus”, kui sõitsime Michaeli vanaema ja vanaisa külastades maanteedel A12, M25 ja M23 tundide kaupa edasi-tagasi.
Tagaajamine elutoas, mina selili maas, jalad püsti nagu elajalikud vähisõrad, Michaeli kiunumine, kui ma ta kätte sain ja teda tükeldama asusin.
Tagusime meie kodu vastas asuvas rohelises pargis palli. Sõitsime liftiga üles-alla Suffolki kolledžis, kui ma seal töötasin. Pärast seda koolisööklas friikartulid ja ketšupitutsud. Filmid, mida me enne Michaeli kooliminekut iga kolmapäeva pärastlõunal vaatamas käisime.
Kõige õnnelikumad aastad − arvasin, et need kestavad igavesti.
Kallis Michael!
Tähtsad asjad kõigepealt: Orlando, siit me tuleme. Teie alandlik teener pani paika, et puhkus leiab aset 10.−31. augustil – pärast eelmise aasta segadust, mil pidime ühelt lennult teisele jõudmiseks kohutavalt jooksma, lendame nüüd otselennuga ja pühapäeval (tuleb odavam). Ma olen villa peaaegu välja valinud – st et ma saatsin omanikule, kelle maja on vaba, sel nädalal e-kirja, ning nüüd on vaja lihtsalt käed lüüa ja lennupiletid broneerida. Kas sa saaksid Niamhiga rääkida, siis me saaksime kõik selle nädala lõpuks reserveerida? Kui sa näiteks kolmapäeval oma armsale emale helistaksid, siis ta räägiks sulle täpsemalt ja me saaksime kodulehtede aadresse vahetada ja muud sellist ning sa saaksid ise vaadata, mis on mis.
Kas Niamhil pass on? Mul on vaja lennupiletite broneerimiseks tema perekonnanime, sünniaega, passi numbrit ning selle kehtivuse alguse ja lõpu aega. Kui võimalik, tahaksin lennata Virginiga, mulle tundub, et nende istmed on pisut suuremad ja ma saan seal istuda, ilma et mu kõht üle tooliservade ripuks.
Ma