EESSÕNA
See on lugu isast ja pojast, Iain ja Michael Maitlandist; see räägib Michaeli ülikooliaastatest, mil ta sattus psüühikahäire tõttu haiglasse ning lõpuks psühhiaatriahaiglasse Priory. Lugu on esitatud kirjade, e-kirjade ja kommentaaridena ning kirjeldab ühte tavalist armastavat perekonda, mis peaaegu purunes.
See ei ole kannatuste päevik. Me ei taha teilt kaastunnet ega haletsust.
See ei ole eneseabiõpik vaimse tervise probleemidega inimestele. Meil ei ole õigeid vastuseid.
See ei ole käsiraamat vanematele, kelle lastel on depressioon või anoreksia. Me ei saa teile öelda, mida ette võtta.
Selles raamatus ei ole kellegi jaoks tarkuseteri, üldkehtivaid nõuandeid ega juhiseid. Selle raamatu kirjutas idioot.
See lugu räägib armastusest – selles tuleb ette närvilisust ja tüdimust, mõnikord õrnust ja mõttesügavust, kohati hämmastust ja meeleheidet, tihtipeale pikka meelt, aga see lugu on läbi ja lõhki armastusest. Selles raamatus on nii nalja kui ka viha, aeg-ajalt isegi õelust, kuid see on kirjutatud südamlikult ja avatud meelega ning heidab valgust kokkuhoidva ja üksteisest hooliva perekonna liikmetele, kelle südameis on armastus.
Pidage meeles, et see raamat räägib armastusest.
See on kõik, mida teil on vaja teada.
PS! Raamatus on ka mõned tarkuseterad – muidugimõista mitte minult, vaid Michaelilt endalt; need on kirjas päris raamatu lõpus.
TÄNUSÕNAD
Ma pean tänama Traceyt, Michaelit, Sophiet, Adamit ja Niamhit selle eest, et nad lubasid mul rääkida meie loo minu vaatevinklist, nii et pidin tegema ainult mõne väikese kohanduse.
Ma tänan oma agenti Clare’i, kes pidas seda raamatut alati selleks, millena see mõeldud on: armastuslooks. Me saime ükskord hommikusöögil kokku ja sa ütlesid, et hakkad raamatut kirjastustele pakkuma ega peatu enne, kui kõik kirjastajad on läbi käidud. Ma ei oleks saanud midagi enamat paludagi. Järgmisel hommikul…
Hannah, sinu vastus võttis mu hingetuks. Ma olen sulle tänulik nõuannete ja soovituste eest, ning selle eest, et juhtisid mind sinna, kuhu mul oli vaja jõuda. Paremat toimetajat ei oleks ma osanud soovidagi.
Suur tänu ka kõigile Hodderi kirjastuse meeskonnast: Liz, Louise ja teised – tänan teid töö eest selle raamatu kallal. Sarah, mulle meeldib sinu tehtud kaas! Hazel, palju tänu toimetamise eest.
Tänan dr Peter Websterit Priory psühhiaatriahaiglast Chelmsfordis, kes lubas mul avaldada oma e-kirju.
Tahaksin tänada ka Becky Bagnalli: sinu innustus juhtis mind õiges suunas just siis, kui olin juba alla andnud ja käsikirja nurka visanud.
Jayne Davey Suffolki kasutajafoorumist – sa pakkusid oma abi ja näitasid üles lahkust ning olid toeks kõige süngematel aegadel, tänan sind.
Suzanne Hope, tänan sind Michaeliga tehtud töö eest.
Erilised tänusõnad kuuluvad Michaelile. Tema õnnistuseta ei oleks ma seda raamatut kirjutanud. Ta oli innukalt nõus. Raamatu lõpust, lehekülgedelt 345–351 leiab põgusa tagasivaate juhtunule, minu ja Michaeli jutuajamise.
ALGUS
Tahaksin alustada algusest, päevast, mil Michael sündis. Ma peaksin ütlema, et Michael on alati olnud nägus noormees. Aga mina ei ole alati nii arvanud. Ma mäletan tema sünnihetke. Kui ämmaemand ta meie poole tõstis, vaatasin ma tema pinges ja kortsulist nägu, mis oli tumelilla ja verega koos, ning ütlesin sosinal Traceyle, oma naisele: „Ta on veidi inetu, kas pole?” Praegu ei suuda ma meenutada, mis sõnadega mu naine mulle vastas.
Nii palju kui mina aru sain, möödus Michaeli lapsepõlv rahulikult. Me elasime Suffolkis järgemööda mitmes kenas majas mere lähedal. Ta käis heades koolides. Tal oli sõpru. Neli aastat pärast tema sündi sai ta endale õe, Sophie, ja seitse aastat pärast seda venna, Adami. Me käisime väljas, nädalalõpuretkedel ja iga-aastastel puhkusereisidel. Tracey ja minu abielu on olnud pikk ja õnnelik. Me oleme koos kooliajast saati, mil tema oli viisteist ja mina kaheksateist.
Michael lahkus 2007. aastal kodust, et alustada ülikooliõpinguid Norwichis, Norfolkis. Ta hakkas elama koos oma tüdruku Niamhiga. Mõnda aega paistis kõik kõige paremas korras olevat. Ajapikku − ja meil läks ikka palju aega, enne kui me midagi märkasime, rääkimata siis sellest, et oleksime adunud, mis tegelikult toimus − hakkasime tähele panema muutusi tema välimuses ja käitumises. Sai selgeks, et ta ei söö korralikult ja ta jäi aina kõhnemaks. Aja möödudes arenesid välja veelgi tõsisemad probleemid. Anoreksia oli alles algus.
Mul oli sel ajal väga raske temast aru saada ja teda toetada. Ma lugesin talle sõnu peale. Keelitasin teda. Pikka aega püüdsin talle meele järele olla. Tuli ette − liiga tihti ja liiga pika aja jooksul −, et püüdsin toimuvat eirata. Teistel puhkudel, nagu näiteks siis, kui ta otsustas, et ei tule oma vanaema matustele, sattusin ma raevu ja ähvardasin teda vaimuhaiglasse saatmisega. Tagasi vaadates tundub, et see olekski olnud kõige parem variant, aga ma ei suutnud seda teha. Ma ei jõudnud perearsti kabinetist kaugemale. Mul olid alati silme ees 1960. aastatest pärinevad pildid hullusärkidest, kummivoolikutest ja sunniviisilisest toitmisest.
Sügaval sisimas leppisime kõik, ilma et oleksime seda kunagi otse välja öelnud, tasapisi sellega, et ees seisab vältimatu ja traagiline lõpplahendus. Sellest andis teada telefonikõne, või õigupoolest tekstisõnum, mis tuli ühel halloween’i õhtul pärast kella kuut. Talle on halloween alati meeldinud. Michael oli jäänud surmkõhnaks ning haigestunud kopsupõletikku, ta oli viidud haiglasse. Meie poeg oli suremas.
Michael jäi elama.
Aga hullem oli veel ees.
Priory psühhiaatriahaigla, reis põrgusse ja südamevalu.
Aga selle ja muude asjade juurde jõuame hiljem.
Nende aastate jooksul kirjutasin Michaelile kirju, mõned e-kirjad ja märkmed. Need räägivad mitmel moel tema langusest, mis oli õigupoolest rohkem nagu vaba langemine, ühe isa teadmatusest ja rumalusest ning sellest, kuidas üks muidu alati rõõmus perekond traagilistes sündmustes peaaegu purunes.
Lubage mul endale näidata mõnda neist lavatagustest kommentaaridest. Need jutustavad teile meie loo alates õnnelikust algusest, viivad läbi kurbadest ja kohutavatest aegadest, mil Michael oli depressiooni sügavikus ning mõistust kaotamas, kuni jõuavad vanarahva juttudest tuntud põrgusse.
Ma püüdsin Michaeli lugu jutustada võimalikult tõetruult. Aga minu erapoolik ja sündmustele liiga lähedal seisva inimese vaatenurk ei ole sama, mis Michaeli tõelisus ja tõde. Eriti proovisin ma suurema publiku silme alt välja jätta piinarikkaid üksikasju: voolikud, tilgutid, nõelad. Ma ei pruugi olla usaldusväärne jutuvestja.
Praegu seisab meie uuesti ühendatud perekond justkui pimedas tunnelis. Me hoiame üksteisel kätest kinni. Me vilistame valjusti. Meil on tõrvikud. Kusagil, üsna lähedal, näeme valgust. Mõnikord paistab see olevat meile lähedal. Teinekord jälle kaugel eemal. Me astume üheskoos selle valguse sisse. Ma olen kindel, et ühel päeval see juhtub, kuigi see ei pruugi olla homme või järgmisel nädalal. Ma loodan, et see päev tuleb varsti. Sellest saab meie kõigi jaoks elu parim päev.
PEATEGELASED
Michael: Michael Maitland
„Sa peaksid olema mingis raviasutuses. Ilmselgelt sa ei toimi mingil viisil, mingil kujul ega mingis vormis. Sa ei tööta. Paistab, et sa ei mõtle üldse oma lähedastele.”
Isa: Iain Maitland
„Kuni puhkusepiltide nägemiseni polnud ma arugi saanud, et mul on nüüd lisaks kõigile teistele hädadele ka paljas lapike pealael. Ma mainisin seda möödaminnes ja su ema ja Adam ütlesid kooris: „Me teame. Me ei tahtnud seda jutuks võtta.” Ma ei tea, mida järgmiseks oodata, ilmselt piljardipalli kombel kiilakaks jäämist. Mõnikord on seda kõike liiga palju.”
(Armas) Ema: Tracey Maitland
„Ma tean