„Märkmikes…”
Märkmikes on veel kaks Jimmy Goldi romaani, tahtis ta öelda, need, mis tõmbasid ringi kokku. Esimeses hakkab Jimmy aru saama eeslinnaelu tühjusest, jätab maha perekonna ja töö ja mugava Connecticuti maja. Ta lahkub jalgsi, kaasas ainult seljakott ja need riided, mis tal parajasti seljas on. Temast saab vanem versioon poisist, kes kukkus koolist välja, hülgas oma materialistliku perekonna ja otsustas pärast alkoholiküllast nädalalõppu New Yorgis armeesse astuda.
„Mis on märkmikes?” küsis Morrie. „Lase tulla, geenius, räägi. Jutusta mulle, miks pidid sa ta pikali lööma ja jala kuklale panema?”
Romaanis „Põgeneja suundub Läände” saab ta taas iseendaks, tahtis Rothstein öelda. Oma olemuslikuks endaks. Ainult et nüüd oli hr Kollane näidanud oma nägu ja ta võttis pleedkuue paremast rinnataskust välja püstoli. Ta ilme oli peaaegu nukker.
„Sa lõid ühe ameerika kirjanduse kõige suurematest tegelaskujudest, siis sittusid ta täis,” ütles Morrie. „Mees, kes suutis seda teha, ei vääri elu.”
Meeldiva üllatusena naasis viha võimsa hooga. „Kui sa nii mõtled,” ütles John Rothstein, „ei saanud sa aru ühestki minu kirjutatud sõnast.”
Morrie tõstis püstoli. Selle suu oli nagu must silm.
Rothstein sihtis reumast kõvera sõrmega vastu, otsekui oleks see tema isiklik püstol, ja tundis rahuldust, kui nägi, kuidas Morrie silmalaud värahtasid ja mees kergelt võpatas. „Ära hakka siin oma idiootliku kirjanduskriitikaga. Ma sain seda suuremas koguses juba ammu enne seda, kui sina sündisid. Palju sul üldse aastaid on − kakskümmend kaks? Kakskümmend kolm? Mida tead sina elust, kirjandusest rääkimata?”
„Piisavalt, et teada, et mitte igaüks ei müü end maha.” Rothstein vaatas jahmunult, kuidas need iiri silmad täitusid pisaratega. „Ära õpeta sina mulle elu, kui sa oled ise viimased kakskümmend aastat maailma eest peitu pugenud nagu rott urgu.”
See vana kriitika – kuidas sa julged Kuulsuste Laua äärest lahkuda? – küttis Rothsteini viha lahvatavaks raevuks, taoliseks nõudepildumise, mööblilõhkumise raevuks, mille nii Peggy kui ka Yolande oleksid ära tundnud –, ja tal oli hea meel. Parem surra raevuhoos kui lömitades ja paludes.
„Kuidas sa mu töö rahaks kavatsed teha? Oled sa sellele mõelnud? Ma oletan, et oled. Ma oletan, et sa tead, et võiksid sama hästi üritada müüa varastatud Hemingway märkmikku või Picasso maali. Aga sinu sõbrad pole sama haritud kui sina, eks ole? Ma võin seda väita nende kõnepruugist. Kas nad teavad seda, mida tead sina? Ma olen kindel, et ei tea. Aga sa valetasid neile. Sa näitasid neile suurt pirukat taevas ja ütlesid, et nad mõlemad võivad saada sealt tüki. Ma arvan, et sa oled selleks võimeline. Ma arvan, et sinu käsutuses on terve järvetäis sõnu. Aga ma arvan, et see on madal järv.”
„Suu kinni. Sa räägid nagu mu ema.”
„Sa oled tavaline varas, mu sõber. Ja kui rumal on varastada midagi, mida sa iialgi müüa ei saa.”
„Suu kinni, geenius, ma hoiatan sind.”
Ja kui ta vajutab päästikule, mõtles Rothstein. Siis pole enam tablette. Pole kahetsust mineviku ega purunenud suhete pärast, mis on minust maha jäänud nagu hulk puruks sõidetud autosid. Pole sundkirjutamist, mis täidab ühe märkmiku teise järel nagu metsarajale jäänud väikeste jänesepabulate rivi. Võib-olla ei oleks kuul peas sugugi nii halb lahendus. Parem kui vähk või Alzheimeri tõbi, see peamine õudus, mis ähvardab igaüht, kes on kogu elu teeninud leivaraha ainult vaimse tööga. Loomulikult oleksid meedias artiklid ja neid sain ma rohkesti ka enne seda neetud Time’i lugu… aga kui ta vajutab päästikule, ei pea ma neid lugema.
„Sa oled loll,” ütles Rothstein. Ühtäkki viibis ta mingisuguses ekstaasis. „Sa arvad, et oled targem kui need teised kaks, aga sa ei ole. Nemad saavad vähemalt aru, et raha saab kulutada.” Ta kallutas end ettepoole, vaadates ainiti sellesse kahvatusse, tedretähnilisse näkku. „Tead mis, poiss? Just sinusugused tüübid tekitavad lugemisele halba mainet.”
„Viimane hoiatus,” ütles Morrie.
„Perse mine oma hoiatusega. Ja perse mine koos oma emaga. Lase mind maha või kao mu majast.”
Morris Bellamy lasi ta maha.
2009
Esimene vaidlus raha üle – vähemalt esimene, mida lapsed pealt kuulsid – toimus Saubersite peres ühel aprilliõhtul. See polnud äge vaidlus, aga isegi kõige suuremad tormid saavad alguse õrnast tuulekesest. Peter ja Tina Saubers olid elutoas, Pete tegi kodutöid ja Tina vaatas DVD-lt „Käsna-Kallet”. Ta oli seda osa varem näinud, palju kordi, aga näis, et ta ei väsi sellest kunagi. See oli vedamine, sest tol ajal ei olnud Saubersite kodus ligipääsu Cartoon Networki multikakanalile. Tom Saubers oli kaabel-TV lepingu kahe kuu eest üles öelnud.
Tom ja Linda Saubers olid köögis. Tom pingutas rihmaga kinni oma vana seljakotti, millesse ta oli äsja laadinud mõned PowerBarsi batoonid, karbid juurviljalõikudega, kaks veepudelit ja kokakoolapurgi.
„Sa oled hull,” ütles Linda. „Tähendab, ma olen kogu aeg teadnud, et sul on A-tüübi isiksus1 , aga see viib asja täiesti uuele tasandile. Kui sa tahad äratuse kella viieks helisema panna, olgu. Sa saad Toddi peale võtta, jõuad kella kuueks City Centeri juurde ja sa oled ikkagi järjekorras kõige esimene.”
„Annaks jumal,” ütles Tom. „Todd ütles, et üks taoline töömess oli eelmisel kuul Brook Parkis ja inimesed hakkasid juba eelmisel päeval järjekorda kogunema. Eelmisel päeval, Lin!”
„Todd räägib igasugu asju. Ja sina muudkui kuulad. Mäletad, kui Todd ütles, et Pete ja Tina hakkaksid raudselt armastama seda Monster Truck Jami asjakest…”
„See ei ole Monster Truck Jam ega pargikontsert ega tulevärgi-show. Need on meie elud.”
Pete tõstis pea koolitöölt ja ta pilk kohtus hetkeks väikese õe pilguga. Tina õlakehitus oli kõnekas: kõigest vanemad. Pete jätkas matemaatikaga. Veel neli ülesannet ja ta võib minna Howie juurde. Vaadata, kas Howiel on mõni uus koomiksiraamat. Pete’il endal ei olnud kindlasti midagi vahetuseks pakkuda – tema taskuraha oli läinud sinna, kuhu läks kaabel-TV.
Köögis oli Tom hakanud edasi-tagasi kõndima. Linda astus talle ligi ja võttis tal õrnalt käsivarrest. „Ma tean, et need on meie elud,” ütles ta.
Ta kõneles vaikse häälega, osaliselt seetõttu, et lapsed ei kuuleks ega muutuks närviliseks (ta teadis, et Pete juba oli närvis), põhiliselt aga seetõttu, et pinget maandada. Ta teadis, mida Tom tunneb, ja ta tundis mehele siiralt kaasa. Tunda hirmu oli halb; olla alandatud, et ei suuda enam täita seda, mida ta pidas oma esmaseks kohustuseks – toetada perekonda –, oli veel halvem. Ja alandus polnud tegelikult õige sõna. Ta tundis häbi. Kümne aasta jooksul, mil ta oli töötanud kinnisvarafirmas Lakefront Realtys, oli ta olnud alati üks nende parimaid müügimehi, tema naerunäoga foto oli sageli olnud nende kontori aknal. Raha, mida Linda teenis kolmanda klassi õpetajana, oli lihtsalt kirss tordi peal. Siis aga, 2008. aasta sügisel, vajus majandusel põhi alt, ja Saubersitest sai pere, kus raha teenis vaid üks inimene.
Ei olnud nii, et Tom lasti lahti võimalusega ta tagasi võtta, kui olukord paraneb. Lakefront Realty oli nüüd tühi hoone, mille seinu kattis grafiti ja mille fassaadil rippus silt MÜÜA VÕI ANDA RENDILE. Vennad Reardonid, kes olid pärinud firma oma isalt (ja nende isa oma isalt), olid investeerinud peamiselt aktsiatesse ja kaotanud peaaegu kõik, kui turg kokku kukkus. Lindale pakku veidi lohutust asjaolu, et Todd Paine, Tomi parim sõber, oli samas paadis. Tema arvates oli Todd lollpea.
„Kas sa ilmaennustust oled näinud? Mina nägin. Läheb külmaks. Järvelt tuleb hommikuks udu, võib-olla isegi jäist uduvihma. Jäist uduvihma, Tom.”
„Tore. Ma loodan, et see tuleb. Siis tuleb kohale vähem inimesi ja minu võimalused paranevad.”