Ei, põhjus, miks Nikos oli praegu nii ettevaatlik, oli selles, et vähemalt laste seas liikusid selle maja kohta jutud. Legendid, kui nii võib öelda. Legendid seal elutsevatest olenditest.
Need ei olnud lihtsalt toitu otsivad karvakerad ja muud sellised elukad. Ja mitte ka metsa tuttavad koletised. Seal oli midagi hullemat. Võib-olla oli sinna lõksu jäänud haldjas, Pikkmaa inetu haldjas, kes oli vigane ja küürus ja vana, kuid ikkagi kuri ja ainult ootas, et ettevaatamatud lapsed nahka pista. Aga võib-olla – nii rääkis teine versioon sellest loost – on seal just sellise nahkapistetud lapse vaim, mis haub kättemaksu neile, kes sundisid ta sellesse majja minema…
Muidugi olid need lood tobedad. Nikos oli juba piisavalt vana, et loogikavead üles leida – kui Poulsonite majas kummitab, miks täiskasvanud seda siis laona kasutavad? –, kuid ta oli samas ikkagi ka piisavalt väike laps, et karta. Aga rääkigu lood, mida tahes, ta ei kavatse tagasi minna ilma selleta, mille järele ta saadeti, see oli selge, muidu on kaaslaste narrimine palju hullem kui ükskõik mis, mida mõni koletis saaks temaga teha.
Kui ta verandale jõudis, nuhutas Rio õhku, klähvatas ja kadus jooksuga maja nurga taha, võib-olla mõne ettevaatamatu karvakera jälgedel. Nikos ei pööranud koerale tähelepanu.
Ta tegi kriiksuva, lukustamata ukse lahti, puges sisse ja vaatas ringi. Aknaid aeglaselt vallutavast rohelisest kihist suutis läbi tungida ainult pisut päevavalgust. Nikosel oli üleskeeratav taskulamp ja nüüd koukiski ta selle taskust välja, et hämaruses paremini näha. Tema kuklakarvad tõusid kõhedusest püsti. Ta oli harjunud püstkodade ja hüttidega: lood vaimudest võivad ju tobedad olla, aga tema jaoks oli täiesti harjumatu minna puust ehitatud kasti sisse, mis on igast küljest kinni. Kuid ta läks siiski ettevaatlikul sammul edasi, sügavamale maja sisemusse.
Suurt osa majast valitses üks tuba. Nikos teadis, et sellised majad ehitataksegi niimoodi: alustad ühe suure ruumiga, kus terve kasvav pere elab, sööb ja magab, ja siis teed võimalust mööda teisi juurde: näiteks köögi, magamistoad, sahvrid – aga selle majaga, nagu enamikuga siin külas, ei olnud nii kaugele jõutud. Nikos mäletas ühtteist siinsetest asjadest, nendest kordadest, kui ta koos isaga siin käis – suur vana laud seisis nurgas, poolelioleva korstna all oli kolle, põrand oli kaetud jõe äärest toodud kõrkjatest punutud mattidega, mis olid kohalike taimedega värvitud.
Kuid tuba oli täis koli, tolmust vanakraami, mis oli kuhjatud põrandale ja lauale ja seina äärde. See polnud aga siiski päris tühi koli. Metsarahval oli alati puudus asjadest, sest kõik, mis neil oli, oli toodud kas Null-Maalt või Madalatelt Maadelt või pidid nad selle ise tegema, ja nii ehk teisiti nõudis asjade hankimine palju vaeva. Niisiis, kui miski läks katki – vibu või pronksist matšeete või kabli – ja sa ei viitsinud seda ära parandada, jätsid sa selle siia vahetusmajja lootuses, et kellelegi teisele võib see või vähemalt osa sellest marjaks ära kuluda: pronksi saab ära sulatada, katkisest vibust mõne jõnglase jaoks harjutusvibu teha. Siin oli asjalik varu traadijuppe ja lüliteid ja poole, sedasorti kraami, millega saab parandada sammurit või raadiosaatjat. Oli isegi kuhi peeneid elektroonikakaupu Nullilt: telefone ja tahvelarvuteid, kõik musta ekraaniga ja tummad pärast seda, kui nende akud ja päikesepatareid olid viimaks üles öelnud – nende sees olevad jupid olid liiga peened ja keerulised, et neid kusagil mujal kasutusse võtta. Aga isegi neid võeti mõnikord, et neid ehetena kanda või metsatrollidele läikivaks kingituseks anda.
Lisaks oli seal alati riideid, eriti lasteriideid, aluspesu, pükse, särke, kampsuneid, sokke ja jalatseid, millest suur osa olid toodud Madalatelt Maadelt, osa aga valmistatud siinsamas. Täiskasvanute riided olid tavaliselt liiga kantud, et neist veel kasu oleks, kuid Nikos võttis siiski mõned värvilised riidetükid kaltsuvaiba jaoks, mida ema tegi; madratsitäiteks ja muudeks sellisteks asjadeks sai kasutada isegi karedaid ribasid. Kuid lasteasjad olid sageli ainult natuke kasutatud, sest nende kandjad kasvasid neist kiiresti välja. New Springfieldi rahvas oli liikuv, rändava eluviisiga ega kandnud palju asju kaasas. Igatahes ei tassinud keegi kakskümmend aastat kaasas lapsepapusid õrnas lootuses, et mingil ajal saab mõni lapselaps neid jälle mõne kuu kanda. Ja täna otsiski Nikos just papusid Angie Claytoni veel sündimata lapsele.
Pärast mõningast tuhnimist leidis ta paari ilusaid väikesi susse, mis olid õmmeldunud mõne õnnetu karvakera puhtakskraabitud nahast – need nägid Nikose peopesal välja nagu nukukingad.
Just siis kuulis ta Rio niuksatust, puidu praginat ja sahinat, nagu langeks mingi raske asi auku.
4
Nikos tormas välja ja jooksis maja taha, kuhu koer oli enne kadunud. „Rio! Rio!”
Maja taga, mahavõtmata ürgmetsa lähedal, oli maasse löödud rida vaiasid – poolelijäänud tara, mis pidi lambad sees ja suured linnud väljas hoidma. Nikos trügis läbi teepõõsaste ja puuvõsude vahelt, mis olid nüüd juba täielikult katnud kunagi lagedaks tehtud platsi maja ja tara vahel – ja oleks peaaegu auku kukkunud.
Ta taganes ettevaatlikult sammu ja kiikas auku. Augu läbimõõt oli umbes kuus jalga ja see oli olnud kaetud rohmakalt saetud laudadega, mis olid ilmselt pudedaks läinud, aja jooksul ära kõdunenud. Allesjäänud laudadest oli näha, et need olid olnud mulla all, mille peal oli veel metsaalust kõdu. Selle õhukese pinnasekihi seest võrsus isegi paar sitket sõnajalapõõsast. Aga nüüd oli üks laud murdunud ja auku kukkunud, paljastades sügava pimeda tühiku.
Nikos sügas kukalt. Kogu see asi oli üsna veider. Kas see on mingi kelder? Võis olla küll. Keldris saab toitu ja muud kraami hoida, pealegi on see mõistlik ettevaatusabinõu röövlite ja teiste vastu, kellel on kurjad plaanid. Kui kellelgi on sammur, ei pea teda ju ükski sein: ta peab astuma lihtsalt kõrvalmaailma, kus seda seina ei ole, minema läbi sellest kohast, kus kõrvalmaailmas on sein, ja tagasi astuma… Aga keldrisse ei saa keegi astuda. Igatahes siis mitte, kui kõrvalmaailmas on sama koha peal muld ja aluskivimid ja puujuured. Isegi Nikose pere suuremate ja korralikumate laagripaikade all siin ja kõrvalmaailmades olid keldrid.
Jah, oli loomulik, et sellisel majal on kelder või vähemalt on keldri tegemist alustatud. Aga miks see laudadega kaeti?
Ja kuigi see sodi laudade peal võis olla aastatega ise kogunenud, jäi vähemalt mulje, et auk on sihilikult kinni kaetud. Mispärast oli vaja seda peita? Kas see oli tegelikult mingi lõks, mitte kelder? Aga kelle jaoks see lõks oli mõeldud? Ainult suur lind või krokodill või Rio-sugune suur koer või inimene oleksid nii rasked, et need lauad murduksid – ja võib-olla ei piisaks ka nende raskusest, sest kunagi ei olnud need lauad ju nii mädanenud kui praegu.
Kuid see kõik ei olnud tegelikult oluline. Rio oli kadunud.
Nikos ebales heleda päikese käes. Minna mingisse maa-alusesse ruumi oleks veel hullem kui Poulsonite majja minek, sest seal ei saa ta kasutada oma peamist kaitsemeetodit, kõrvalmaailma astumist. Ta oleks peaaegu august eemale taganenud. Aga Rio… Üks kaupmees oli Rio kutsikana kaugelt Null-Maalt toonud, ta oli Berni mägikoer, need olevat kunagi aretatud juustukärude vedamiseks. Ta oli tugev ja hea võhmaga, aga aeglane.
Ja ta oli Nikose koer. Kui Nikos peab tema kätte saamiseks auku ronima, siis ta teebki seda.
Ta laskus ettevaatlikult käpuli ja piilus murdunud laua kohalt uuesti auku. Ta nägi ainult pimedust, isegi kui taskulambiga auku valgust näitas.
„Rio!”
Algul ei kuulnud ta midagi, isegi mitte kaja. Siis aga kostis august haugatus, kindlasti Rio haugatus – kuid see tuli justkui väga kaugelt, nagu polekski koer ainult mõne jala sügavusel. „Rio! Rio!..”
Ja siis kostis mingi teine heli. Justkui krabin, peaaegu sosina moodi, nagu oleks seal mingi hiiglasuur putukas. Tundus, et krabin eemaldus, nagu kaoks sügavamale maa alla. Kõik kuuldud legendid ja hirmujutud tõusid Nikose peas kohinal pinnale. Jälle oleks ta peaaegu august eemale taganenud. Aga tema koer on ju seal!
Ta hakkas palavikulise kiiruga allesjäänud laudu augu pealt ära kiskuma, hoolimata sellest, et auku pudenes mulda. „Rio! Siia, tüdruk! Rio!..”
Pehmesse