„Et teda nüüd jälle ära ei võetaks,” pomises ta, enne kui öösse kadus.
Ta koputas ustele, käis majast majja külas, kus elas teisigi talunikke, parkal ja sadulsepp, külavanem (kes juhatas ka teetöid), metsavaht ja mõned veel. Kõikjal oli tal mahti öelda vait üht: „Tirts on kadunud”, siis läks ta järgmise ukseni ja mees tema selja taga karjus, et talle toodaks jahivammus või talvepalitu, tõmbas varustuse selga ja sööstis tema kannul läbi tuisu järgmise majani. Nii jõudsid nad viieteistkümnekesi Marcelot’ poole, kelle naine oli juba valmistanud pekiroa ja soojaks ajanud kannutäie veini. Kümne minutiga tehti kõigele ots peale, jagades sealjuures lahinguks juhtnööre, mis ei erinenud suurt jahihommiku juhistest, selle vahega, et kui metssigade teekond oli teada, siis tüdruku oma oli ettearvamatum kui metsavaimul. Lihtsalt isal, nagu kõigil teistelgi, oli asjast oma arvamine, kuna neis paigus, kus vanajumal ja legendid käivad käsikäes ja kus neilt kardetakse vempe, mille linnainimene on ammu ära unustanud, ei usuta juhusesse. Sest, vaadake, meie kandis kutsutakse uppujale harva mõistust appi, pigem ikka silma, jalga, vaistu ja püsivust, nagu tehti ka tol õhtul, kuna mäletati veel samasugust ööd kümne aasta eest, mil nad oli mööda mägiteed üles rühkinud ja otsinud kedagi, kelle jäljed viisid otse idapoolsele metsalagendikule. Isa pelgas aga üle kõige seda, et kui mehed üles jõuavad, suudavad nad vaid silmi pungitada, risti ette lüüa ja pead vangutada, täpselt nagu tol korral, kui jäljed olid ühtäkki ringi keskel ära lõppenud ja mehed avastanud end jõllitamas lund, siledat kui vastsündinu nahk, ja puutumatult puhast kohta, kus keegi – kõik jahimehed võinuksid seda vanduda – polnud kaks päeva käinud.
Las nad siis rühivad seal lumetormis üles.
Tüdruk on seni aga metsalagendikule jõudnud. Lund sajab. Külm tal ei ole. Olend, kes ta siia juhatas, räägib temaga. See on ilus suur valge hobune, kelle rüü aurab õhtuhämaruses ja levitab heledat udu igasse ilmasuunda: läände, kus sinetavad Morvani mäed, itta, kus vili koristati ainsagi vihmapiisata, põhja, kus laiutab tasandik, ja lõunasse, kus inimesed on hädas, lumi pooles reies ja süda murest krimpsus. Jah, ilus suur valge hobune käte ja jalgade ning lisaks veel kannustega, ent kes pole ei hobune ega inimene ega metssiga, vaid kõigi kolme sümbioos, ehkki need osad pole omavahel liidetud: hobusepeast saab aeg-ajalt inimese oma ja keha venib välja, lisanduvad kabjad, mis kahanevad seejärel metsseapõrsa sõrgadeks, kuid kasvavad siis jälle kuldi omadeks, ja sel kombel jätkub see lõputult, nii et tüdruk jälgib hardunult tõeluse ja usu piiril toimuvat vaatemängu, milles eri olemused liituvad ja põimuvad. Olend räägib temaga tasakesi ja udu muudab kuju. Siis tüdruk näeb. Ta ei mõista, mida olend ütleb, ent ta näeb samasugust lumist õhtut samas külas, kus asub nendegi talu, ja välistrepi valevale lumele on asetatud valge kuju. See kuju on tema ise.
Pole ainsat hingelist, kellele see ei meenuks igal kohtumisel tüdrukuga, kes on võbelev kui kanapoeg ja kelle puhta elu tukslemist on tunda õlgade ja südameni välja. Tädi Angèle oli läinud kanu kuuti ajama ja tema see oli, kes õnnetukese leidis, kui too vaatas teda oma pisikesse merevaigukarva näkku uuristatud mustade silmadega, mis olid nii ilmselgelt inimese omad, et tädi tardus paigale, jalg õhus, enne kui suutis end koguda ja karjuda „Laps öös!”, võttis ta siis sülle ja viis tuppa, selle pisikese, keda helbed olid säästnud, kui õues sadas ometigi lund nagu kotist. Pisut hiljem samal õhtul teatas tädike: „Ma arvasin, et vanajumal ise räägib minuga”, kuid jäi siis vait, aimates ähmaselt, kui äraütlemata kombel segi oli maailmakõverad paisanud valgetes linades vastsündinu leidmine, kui silmipimestavalt olid võimalused lõhenenud tundmatuteks teedeks, mis möirgasid tuisuöös, sellal kui ruum ja aeg kahanesid ja kokku tõmbusid – aga vähemalt oli ta seda tundnud ja jättis vanajumala hooleks sellest aru saada.
Tund aega pärast seda, kui Angèle oli tüdruku leidnud, oli talu täis aru pidavat külarahvast ja piirkond jälgi ajavaid mehi. Nad võtsid üles üksiku sammude rea, mis eemaldus talust ja viis üles, idakaarde jääva metsa poole, vajudes vaevu lumme, kui nemad kõik olid puusadeni sees. Edasine on juba teada: lagendikule jõudnud, lõpetasid nad oma ajujahi ja naasid külla, hing süngetest mõtetest raske.
„Peaasi et,” ütles isa.
Midagi rohkemat keegi ei öelnud, kuid kõik mõtlesid õnnetukesele, kes äkki… ja lõid risti ette.
Tüdruk jälgis kõike õhukeste batistlinade vahelt, millel oli selle kandi jaoks võõrapärane pits; sellesse oli tikitud rist, mis soojendas memmekeste südant, ja kaks tundmatus keeles sõna, mis neid hirmsasti kohutasid. Kaks sõna, millele kõigi tähelepanu tulutult koondus, kuni saabus kirjakandja Jeannot, kes sõja tõttu – sõja, millest kakskümmend üks külameest polnud naasnud ja millele oli vallavalitsuse ja kiriku vasta ausammas püstitatud – oli kunagi käinud kaugel all Euroopaks nimetatud territooriumil, mida päästjad ei suutnud oma peas paigutada mujale kui roosadele, sinistele, rohelistele ja punastele laikudele rahvamaja kaardil, sest mis võis neile korda minna Euroopa, kui ranged piirid eraldasid üksteisest vaid kolme ljöö kaugusel asuvaid külasidki?
Igatahes too Jeannot, kes oli just saabunud, pea puha lumine, ja kellele pereema oli kohvi sisse lisanud tubli sortsu napsu, vaatas pehmesse puuvilla tikitud kirja ja ütles:
„Helde taevas, see on ju hispaania keel.”
„Kas tõesti?” uuris pereisa.
Vennike noogutas hoogsalt, nina napsuaurune.
„Ja mida see tähendab?” küsis isa veel.
„Kust ma tean?” vastas Jeannot, kes seda barbarite keelt ei rääkinud.
Kõik noogutasid ja seedisid uudist uue annuse napsu abil. Nii et tüdruk oli siis Hispaaniast? Vaat kus.
Naised, kes ju ei joonud, läksid samal ajal Lucette’i järele, sest too oli äsja sünnitanud ja toitis nüüd oma piimast kahte titte, üks ühe, teine teise rinna otsas, ja kõik vaatasid vähimagi patumõtteta kahte rinda, mis olid valged kui lumi õues ja kaunid kui suhkrusaiad ja mida nad oleksid tahtnud samamoodi limpsida, tundes maailmale laskumas justkui rahu, kui kaks pisikest sedasi toitvate nisade otsas rippusid. Kui tüdruk oli korralikult rinda imenud, tõi ta kuuldavale kauni väikese krooksu, mis veeres marmorkuulina ja kõlas kui kirikukell, ning kõik pahvatasid naerma ja patsutasid üksteisele vennalikult õlale. Siis tunti end vabalt, Lucette tõmbas pihiku koomale ja naised pakkusid hanerasvas praetud suuri saiaviilakaid jänesepasteediga, sest nad teadsid, et härra küreel on nende vastu nõrkus, ja nad olid ju nõuks võtnud väikese preili vagasse majja elama jätta. Üldiselt ei olnud sellega muret, nagu oleks ehk võinud olla mujal, kui üks pisike hispaania tüdruk oleks ühtäkki kellegi välistrepile ilmunud.
„Noneh,” sõnas isa, „ma mõtlen, et lapsuke on nüüd omas kodus,” ja ta vaatas pereema, kes naeratas talle, ta vaatas ükshaaval kõiki külalisi, kelle täissöönud pilgud püsisid suure ahju kõrvale tekile asetatud maimukestel, ning viimaks vaatas ta härra küreed, kes jänesepasteedi ja hanerasva uimas tõusis ja ahju juurde läks.
Kõik tõusid.
Me ei hakka siin üle kordama külaküree õnnistust, sest kõik see ladina keel, kui oleks tarvis hoopis natuke hispaania keelt mõista, ajaks meil pead segi. Ent nad tõusid, küree andis tüdrukule oma õnnistuse ja kõik teadsid, et see lumine öö on kiidetud öö. Meenutati ühe vaarisa jutustust, kui too oli kord rääkinud pakasest, mis tahtis murda nii hirmu kui külmaga, ja seda viimase sõjaretke aegu, mis oli neile toonud küll võidu, aga samuti ka langenute mälestuse igavese needuse, viimase sõjaretke aegu, kui kolonnid olid liikunud kuuhämaruses ja ta isegi ei teadnud enam, kas tema lapsepõlveradu oli üldse kunagi olemas olnud, ja toda pähklipuud teekäänakul ja putukaparvesid jaanipäeval, ei, ta ei teadnud enam midagi, ja teistega oli sama lugu, sest oli nii külm, nii hirmus külm… sellist saatust on raske ettegi kujutada. Ent koidikul, pärast toda õnnetut ööd, mil pakane murdis vapraid, kellest vaenlane polnud jagu saanud, oli ühtäkki hakanud sadama lund ja see lumi… see lumi oli olnud kui maailma lunastus, sest külm ei kimbutanud enam väesalku ja peagi võis laubal tunda sula