“Me pakuksime teile teenistust vastavalt teie ujumise erialale. Teie olete ju ka meistersportlane? Kutsume teid Musta mere laevastiku baasi Odessas. Saate iga päev trenni teha, hea väljaõppe ja ka mingi tsiviileriala. Samuti saate meie spordiklubi eest võistelda üleliidulistel meistrivõistlustel. Muide, kas te komsomol olete?”
“Ma ei taha kolmeks aastaks kodust ära minna. Mul on pruut ja me plaanisime järgmisel suvel abielluda.” Nüüd valetasin, nii et silmgi ei pilkunud.
“Noh, noormees, abielluda jõuab alati, aga te peate veel trenni tegema ja võistlema, ega pereelu eest ära jookse. Kas te ikka olete komsomol? Meil väeosas on kõik komnoored.”
Mida ta jaurab selle komsomoliga, muidugi olen. 90 % keskkooli lõpetanutest olid. Kas ta seda siis ei tea. Või on talle seal Venemaal öeldud, et kõik on Eestis metsavennad?
Nii kestis see jutuajamine oma pool tundi. Lõpuks palusin mõtlemisaega.
“Horošoo,” ütles kaptenleitnant. “Minge ukse taha ja mõelge.” Nagu see munk seal “Viimses reliikvias” – “Te mõelge veel…”
Mõtlesin palavikuliselt, mida teha. Läksin välja Uuele tänavale, sõjakomissariaadi ukse ette, koukisin taskust paki Tallinna sigarette ja jäin mõttesse. Mereväkke ja kolmeks aastaks. Samas teadsin, et minu, siis 19aastase mehe elustiil nõuab muutust.
“Olgu,” ütlesin kabinetti naastes. “Eks vaatame, kuidas seal Odessas see elu välja näeb.”
Nii algas minu karjäär Odessas, Musta mere laevastiku erivägedes.
Hommik, Pärnu
Kurat, seal minibaaris on nii väike pudel, et sain vaevalt ühe klaasi veini. Viina kallale nüüd hommikul veel ei läheks. Peab vist poodi minema. Suitsud hakkavad ka lõppema.
Kus siin Pärnus veini hommikul kätte saab? Kell on pool kümme. Hotelli restoranist vist veel ei saa. Alkoholi müüakse alates kella kümnest. Rüütli tänaval on vist mõni viinapood. Aga kuna on veel aega, läheks sööks Rootsi lauas.
Hotelli Pärnu Rootsi laual pole väga viga. Laudade taga istuvad enamikus Soome turistid – toss- ja dressinimesed. Mõne mehega olen ma väga sarnane. Nemad pole ka vist üldse maganud ja ainult joonud. Äkki võtsime eile koos viina? Jumal hoia selle eest! Loodame, et nad mind ära ei tunne. Kuigi joodik tunneb teise omasuguse kohe ära. Joon järjest paar kohvi. Pea läheb vist selgemaks. Ei, nendega ma küll eile koos ei joonud. Söögilauda saabub abielupaar. Mehe juuksed on sassis ja ta on nagu suurt kasvu Nukitsamees. Naisel on parem silmaalune sinine ja ta on hotellis sukkade väel. Jumal, kui mustad saavad ühe naisterahva sukad olla! Külmavärin jookseb mul üle selja. Ma kahtlustan teda selles, et ta on mitu päeva tagasi oma kingad ära kaotanud ja kogu Pärnus viibimise aja ainult sukkades käinud. Mees vaatab mõtlikult söögisaalis ringi, röhitseb ja laseb soomlastele omaselt: “Voi vittu!” ning haarab oma haigest peast kinni. Saan aru, et põhjanaaber on minuga samas seisus.
Tõusen lauast ja lähen söögisaalist välja, sellistega ei taha kohe kindlasti ühes lauas hommikust süüa. Kell saab kohe kümme ja üsna minusarnased karvased ja kottis silmaalustega vennad kogunevad viinapoe juurde. Kes vaatab kahtlustavalt ringi, keegi klapib juba kellegagi. Tõmbun maja nurga taha ja jään poe avamist ootama. Ostan ainult ühe veini, siis magan paar tundi ja kaon Pärnust nelja tuule poole.
Kauplus avab uksed. Nooruke müüja vaatab oma igapäevased kliendid üle. Tema silmad jäävad peatuma minul. Pööran näo ära, et tema pilku vältida. Veidi piinlik on.
“Teile, palun,” kuulan neiu selget häält.
“Pudel hästi kuiva veini. Ei, tegelikult kaks ja kaks pakki punast Marlborot,” prääksun hädiselt.
“Küll võib ikka raske olla nii kuuma ilmaga, kohe ajab jooma,” kuulen teda ninatarka arutlevat.
“Vabandage, aga need probleemid ei puuduta kuidagi teid. Teie asi on müüa, minu asi juua.”
“Kahju, aga teid on kuidagi hale vaadata, tundute ju korralik inimene olema,” teatab neiu emalikul toonil.
“Kas te olete minu sugulane, et püüate mind ümber kasvatada. Palun teenindage mind kiiremini. Tänan!”
Lahkun kiiresti poest. Kuulen veel, kuidas jotad ei ole rahul, et ühele kliendile kulutati nii palju nende ülikiirest ajast. Kurat nendega. Lähen hotelli ja avan toas esimese pudeli.
Ülesraputused
Hommikune treening algab väeosas kell 10.00 pärast hommikusööki ja väikest puhkust. Alustame alati sellest, et kontrollime oma sukeldustarvikuid. Kõik peab olema korras, sukeldumisel ei tohi probleeme tekkida. Pärast treeningut on lõunasöök, puhkus ja kell 16.00 käsitsivõitluse treening. Õhtud veedame jälle vee all.
Õppeprogramm on tihe. Enne pärisväeossa minekut on veealused katsed. Igaüks meist peab sooritama ka vabaharjutuse vastavalt oma fantaasiale. Meie õpperühma ülem oli kaptenleitnant Karavajev, keda kohtasin Tallinnas sõjakomissariaadis. Mees oli karm, aga õiglane. Kes tegi tööd ja arenes pidevalt, võis arvestada tema toetusega. Kui tegime eksameid, siis mul õnnestus kõige paremini just see vabakava, mille eest sain maksimumpunktid. Poisid valmistusid selleks tõsiselt, enamik püüdis teisi üle trumbata vee all ilma hingamiseta olekuga. Mõni kaotas sellest teadvuse ja vajas üsna tõsiselt arstiabi.
Kui hakkasin oma harjutust tegema, siis Karavajev küsis, kellel on midagi huvitavamat näidata kui uppumissurm. Ajasin vaikselt käe püsti. Sain aru, et Karavajev oligi minult midagi oodanud.
“Nu Pribaltika, mida me siis oskame, mida teised ei oska, milliseid abivahendeid sul vaja on peale kiirabi?” Nägin Karavajevi silmis naeratust.
“Seltsimees kaptenleitnant, mulle palun pudel õlut.”
“Mida?! Nalja teete või? Õlut joote puhkusel, kui seda muidugi kunagi saate, või eraelus!”
“Ei tee nalja, seltsimees kaptenleitnant, ma joon vee all õlle ära!”
“Väga tobe nali teie poolt, aga kui ei joo pudelit tühjaks, lähete peavahti kartuleid koorima alkoholi tarbimise eest õppustel! On selge?”
“Just nii, kõik on selge!”
Kaptenleitnant helistab ohvitseride puhvetisse ja tellib Žiguli õlle.
Hüppan pudeliga vette, sukeldun, kisun hammastega korgi pealt ja kulistan vee all pudeli õlut ära. Pistan pea veest välja.
“Kuradi idioot, ma mõtlesin, et Pribaltikas on intelligentsed inimesed, aga tuleb välja, et täitsa hullud – hinne viis, just praegu sooritasite eksami!”
Rahvas aplodeerib ja mina nagu tõeline tsirkuseartist kummardan igasse ilmakaarde.
Ega me ainult vee all ka olnud. Vahel visati meid mägedesse, kus pidime ka mägironimisega tegelema. Mägedest pidime jõudma mere äärde, raudtee õhku laskma ja siis jälle kadusime meresügavustesse. Umbes kümne kilomeetri kaugusel meres oli allveelaev, kes meid siis peale võttis. Miks seda teha vaja oli, polnud meie asi küsida. Nõnda möödus esimene aasta. Kuni ühe saatusliku ülesraputuseni siis, kui temblini oli jäänud umbes poolteist aastat.
Tunnen, kuidas keegi mind raputab. Päevnik, mis tal on? Väljas on alles jumala pime, tahaks veel magada.
“Prosnis, Pribaltika!” raputab päevnik minu kätt edasi.
“Keri perse!” vastan talle selges eesti keeles, millest see tunguus tuhkagi aru ei saa.
“Ära jama, tõuse, ülemused tahavad sind näha!” ei tee päevnik mu lähetust kuulmagi.
Ajan jalad alla ning imestan, et teised kõik magavad, aga mina pean tõusma. Mis nüüd lahti, kas jälle küüditamine või viiakse mahalaskmisele, nagu 41. aastal Värska laagrist Eesti ohvitsere viidi? Panen mundri selga ja vaatan käekella, kell on üks öösel.
Koputan ülema uksele ja astun sisse. Tahan ette kanda, aga ülemus teeb vaikust nõudva käeliigutuse.
“Liinat,”