„Niisiis, Nick,” sosistas tüdruk. „Ma tahaksin sulle ühe asja anda. See on jube äge, ausalt.” Ta toppis käe oma õlakotti, peatus ja tõmbas siis käe tagasi.
Nick vahtis kotti. Tal tekkis aimdus, mis kohe juhtuma hakkab, ning ta oleks Brynne’ile peaaegu naeratanud.
„Aga ma pean su käest kõigepealt paari asja küsima.”Tüdruk pühkis aeglase ja kaalutletud liigutusega juuksekihara laubalt.
Omaenese hingerahu huvides ära küsi, mida ma sinust arvan.
„Lase käia.”
„Kas sul arvuti on? See on tähtis. Sinu toas peab olema.”
Viimaks ometi! „Jah, on küll.”
Tüdruk noogutas rahulolevalt.
„Ee … ega vanemad su asjades ei tuhni?”
„Mu vanemad ei ole arvutihullud.”
„Oh, tore.” Tüdruk pidas aru ja ta laup läks pingelisest mõttetööst kortsu. „Oota, midagi oli veel. Just.” Brynne astus veel sammukese lähemale ja sirutas näo poisi poole. Ta nätsulõhnane hingeõhk ja muskusehõnguline lõhnaõli andsid kokku imeliku segu. „Sa ei tohi seda kellelegi näidata. Muidu see ei tööta. Pead selle kohe ära peitma ja ei tohi kellelegi öelda, et minu käest said. Lubad?”
See oli küll tobe tingimus. Nicki nägu venis pikaks. „Miks?”
„Reeglid on sellised,” ütles Brynne tungivalt. „Kui sa ei luba, ei saa ma sulle seda asja anda.”
Nick ohkas valjusti ja demonstratiivse ärritusega. „Minugipoolest. Ma luban.”
„Aga ära seda unusta, eks ole. Muidu on mul jama kaelas.” Tüdruk sirutas Nickile käe ja poiss võttis selle vastu. Ta tundis kui kuum see oli. Kuum ja pisut niiske.
„Hea küll,” sosistas Brynne. „Ma usaldan sind.” Ta saatis poisile pilgu, mis Nicki kartust mööda pidi olema võrgutav, võttis siis kotist õhukese lapiku plastkarbi ning pistis selle Nickile pihku.
„Lõbutse hästi,” sosistas tüdruk ja läks minema.
Nick ei vaadanud talle järele. Kogu ta tähelepanu oli koondunud sildita karbiga DVD-le. Poiss tegi karbi uudishimust aetuna lahti.
Ah et Linkin Park … otsi lolli.
Trepikäigus oli üsna hämar ja Nick pidi plaadi valguse kätte tõstma, et näha, mida Brynne oli oma konarliku käekirjaga sinna kirjutanud.
Plaadil oli üksainus sõna. Nick polnud seda iial varem kuulnud. Erebos.
Jamie noris ta kallal Brynne’i pärast terve ülejäänud koolipäeva. Jamie oligi selline ning ta narrimine ei käinud närvidele. Peamine mure oli kiusatus võtta plaat pintsakutaskust välja ja seda sõbrale näidata. Ometi suutis ta iga kord loobuda. Kõigepealt tuleb ise vaadata, mis see on, ja aru saada, miks kõik nii müstiliselt käituvad. Igatahes ei kavatsenud Nick mingil juhul osa võtta sellest salapäratsemisest, mis oli talle endale nõnda närvidele käinud.
Koolipäev venis piinava aeglusega. Nick suutis vaevu keskenduda, sest ta mõtted kippusid kogu aeg pintsakutaskusse silmapaistmatu eseme juurde. Ta tundis läbi kolmekordse riide selle raskust ja piirjooni.
„Hakkad haigeks jääma?” küsis Jamie hetk enne, kui kell viimasesse tundi helises.
„Ei, miks sa nii arvad?”
„Oled näost kuidagi imelik.”
„Ma jäin lihtsalt mõttesse.”
Jamie suunurk kõverdus pilkavalt. „Las ma arvan – Brynne? Kutsusid ta välja?”
Nick poleks iial suutnud mõista, kuidas Jamie arust võiks Brynne talle meeldida. Kuid täna ei viitsinud ta selle üle vaidlema hakata.
„Äkki kutsusingi?” kostis ta Jamie teadja ilmest välja tegemata.
„Ma loodan homme sellest lähemalt kuulda.”
„Jajah. Tegelikult ma ei tea. Võib-olla.”
3
Kui Nick koju jõudis, oli korter tühi ja külm nagu hundilaut. Emal oli ilmselt nii kiire olnud, et ta unustas minnes aknad kinni panna. Poiss jättis jaki selga, pani kõik aknad kinni ja lülitas oma toa radiaatori täisvõimsusel kütma. Alles siis võttis ta plaadikarbi taskust välja ning avas selle. Erebos.
Nick krimpsutas nägu. Erebos. See kõlas nagu Eros? Äkki oli see mingi partneri otsimise programm? Vaat see olnuks Brynne’i moodi. Noh, sel juhul pühkigu küll suu puhtaks.
Poiss lülitas arvuti tööle ja kuni masin käivitus, tõi ta endale elutoast villase teki õlgadele.
Nickil oli ees vähemalt neli tundi omaette olemise aega. Harjumusest ja seekord ka pinge üleskütmiseks vaatas ta kõigepealt uued meilid üle. Kolm reklaami, neli spämmi ja Betthany ähvarduskiri, milles lubati karmilt karistada kõiki, kes veel ühe trenni vahele jätavad.
Just siis, kui Nick valmistus Facebooki lehte avama, ilmus ICQ vestlusaknasse Finn.
„Hei, väikevend. Kuidas läheb?”
Nick naeratas tahtmatult.
„Hästi.”
„Kuidas emal läheb?”
„Töiselt, aga hästi. Kuidas sinul?”
„Tiptop. Äri edeneb.”
„Lahe.” Nick ei hakanud põhjalikumalt uurima.
„Kuule, Nicky. See särk, mis sulle lubasin … tead ju küll?”
Muidugi Nick teadis. Finni jutu järgi maailma parima bändi Hell Froze Over fännisärk.
„Mis sellega on?”
„Ma ei saa sinu suurust, vähemalt mitte lähema nelja nädala jooksul. Väikevend, sa oled liiga pikk. Fännipood tellis selle ära, aga kättesaamisega läheb aega. Okei?”
Nick ei suutnud esimesel hetkel aru saada, miks see niisuguse pettumuse tekitas. Ilmselt seepärast, et ta silme ees seisis kujutluspilt, kuidas nad Finniga kahe nädala pärast jääsinise pealuuga fännisärke kandes kontserdile lähevad ja „Down the Line’i” huilgavad.
„Pole hullu,” trükkis Nick.
„Ma hangin selle, luban. Astud kunagi minu poolt läbi?”
„Muidugi.”
„Tead, väikevend, et ma igatsen su järele?”
„Jah, mina igatsen ka sinu järele.” Ja kuidas veel. Kuid Nick ei hakanud seda Finnile nina alla hõõruma, et ta end süüdi ei tunneks.
Pärast vennaga lobisemist vaatas Nick Emily joonistusi, kuid deviantARTi polnud pärast eilset midagi uut üles pandud. Loogiline, mõtles poiss mõnevõrra piinlikkust tundes ja pani interneti kinni.
Sisehääl kinnitas, et enne Erebosele pühendumist oleks tark oma inglise keele essee valmis kirjutada, kuid see hääl sai halastamatult maha surutud. Nicki uudishimu oli juba liiga suureks kasvanud.Ta avas karbi, tegi Brynne’i käekirja vaadates grimassi ning lükkas plaadi arvutisse. Mõne sekundi pärast avanes ekraanil uus aken.
Plaadil polnud ei film ega muusika, vaid mäng.
Installimisaken näitas sünget pilti. Keset põlenud maastikku kõrgusid torni varmed ja nende ees paistis maasse püsti löödud mõõk, mille käepideme külge oli seotud punane riideriba. See laperdas tuules nagu viimane eluavaldus surnud maailmas. Pildi ülaservas kaardus punaste tähtedega sõna Erebos.
Nickile tõi elevus liblikad kõhtu. Ta keeras heli valjemaks, kuid mingit muusikat ei kostnud, ainult kume kõmin, nagu läheneks torm. Nick juhtis kursori installinupule ähmase