Sõda ja rahu. I ja II. Lev Tolstoi

oh, su sõpra ootab surm!

      Ja enne veel, kui ta jõudis lauluga lõpule, valmistusid noored saalis juba tantsuks ning rõdult kostis pillimeeste jalgade kobinat ning köhatusi.

      Pierre istus võõrastetoas, kus Šinšin oli temaga kui välismaalt tulnud mehega üles võtnud Pierre’ile igava poliitikajutu, millega olid ühinenud ka teised. Kui muusika mängima hakkas, tuli Nataša võõrastetuppa, marssis otsejoones Pierre’i juurde ja ütles, silmad naerul, palg punane:

      „Ema käskis teid tantsima paluda.”

      „Ma kardan, et ajan tuurid segi,” ütles Pierre, „aga kui te tahaksite mulle õpetajaks olla …”

      Ja ta ulatas õblukesele tüdrukule oma paksu käsivarre, seda madalale alla lastes.

      Kuni paarid endid kohtadele seadsid ja muusikamehed pille häälestasid, võttis Pierre veel oma väikese daami seltsis istet. Nataša oli täiesti õnnelik: ta läheb tantsima suurega, kes on tulnud välismaalt. Ta istus ja vestles Pierre’iga kõikide nähes nagu suuredki. Tal oli käes lehvik, mille üks preili talle hoida oli andnud. Ja ta võttis väga seltskondliku poosi (jumal teab, kus ja kunas ta seda oli õppinud) ning lehvitas oma kavaleriga rääkides lehvikut ja naeratas talle üle selle.