Ja ta naeratas oma vaimustatud naeratust.
„Que voulez-vous? Lafater aurait dit que je n’ai pas la bosse de la paternité, 18 ” ütles vürst.
„Jätke naljatamine. Mina tahtsin kõnelda teiega tõsiselt. Teate, ma ei ole teie noorima pojaga rahul. Olgu omavahel öeldud,” (ta nägu võttis kurva ilme) „et tema majesteedi keisrinna juures oli temast juttu ja teile tuntakse kaasa …”
Vürst ei vastanud, kuid Anna Pavlovna ootas vastust ja vaatas talle vaikides ning paljutähendavalt otsa. Vürst Vassili kortsutas kulmu.
„Mis ma peaksin siis tegema?” ütles ta viimaks. „Te teate, et ma olen nende kasvatamiseks teinud kõik, mis on isa võimuses, aga mõlemast pojast tulid des imbéciles 19 . Ippolit on vähemalt rahulik loll, aga Anatole on rahutu. See ongi kogu vahe,” ütles ta, naeratades veelgi ebaloomulikumalt ja innukamalt kui harilikult, kusjuures tema suu ümber tekkinud kortsudes tuli eriti teravasti nähtavale üks ootamatult toores ja ebameeldiv joon.
„Ja miks niisugused inimesed nagu teie üldse lapsi saavad? Kui te ei oleks isa, ei saaks ma teile midagi ette heita,” ütles Anna Pavlovna silmi mõtlikult üles tõstes.
„Je suis votre truu ori, et à vous seule je puis l’avouer. Minu lapsed – ce sont les entraves de mon existence. 20 See on minu rist. Nõnda seletan ma seda endale. Que voulez vous? 21 …” Ta jäi vait ning väljendas žestiga oma alistumist karmile saatusele.
Anna Pavlovna jäi mõttesse.
„Te pole kunagi mõelnud sellele, et oma kadunud poega Anatole’i naita. Kõneldakse,” ütles ta, „et vanatüdrukutel ont la manie des mariages 22 . Ma ei tunne endal veel seda nõrkust olevat, aga mul on üks petite personne, kes on oma isaga väga õnnetu, une parente à-nous, une princesse 23 Bolkonskaja.” Vürst Vassili ei vastanud, ehkki näitas seltskonnainimese kiiret taipu ja mälu ilmutava pealiigutusega, et ta võtab need teated arvesse.
„Ei, teate, see Anatole läheb mulle aastas maksma nelikümmend tuhat,” ütles ta, kuna ei suutnud nähtavasti oma kurbi mõtteid pidurdada. Ta vaikis pisut.
„Mis siis viie aasta pärast saab, kui see niiviisi kestab? Voilà l’avantage d’être père. 24 Kas ta on rikas, see teie vürstitar?”
„Isa on väga rikas ja kitsi. Ta elab maal. Teate, see on see kuulus vürst Bolkonski, kes juba kadunud keisri ajal erru saadeti ja keda Preisi Kuningaks hüüti. Ta on väga tark mees, kuid tal on mõningaid veidrusi ja raske iseloom. La pauvre petite est malheureuse comme les pierres. 25 Tal on üks vend, see, kes hiljuti Lise Meineniga abiellus, Kutuzovi adjutant. Ta tuleb täna siia.”
„Ecoutez, chère Annette, 26 ” ütles vürst, kes oli äkitselt võtnud oma vestluskaaslase käe ja painutas seda millegipärast allapoole. „Arrangez-moi cette affaire et je suis votre ustavaim ori à tout jamais (orri, comme mon külavanem m’écrit des 27 ettekannetes: oo-err-err-ii). Vürstitar on heast perekonnast ja rikas. Just nagu mulle tarvis on.”
Ja talle nõnda iseloomulike vabade ning familiaarsete graatsiliste liigutustega võttis ta õuedaami käe, suudles seda ja kiigutas siis veel oma käes, ise tugitoolis losakil, pilk mujal.
„Attendez, 28 ” ütles Anna Pavlovna aru pidades. „Ma räägin juba täna Lise’iga (la femme du jeune Bolkonski 29 ). Ja võib-olla lähebki asi korda. Ce sera dans votre famille que je ferai mon apprentissage de vieille fille. 30 ”
II
Anna Pavlovna võõrastetuba sai vähehaaval külalisi täis. Koos oli Peterburi koorekiht, ealt ja iseloomult üksteisest väga erinevad, kuid seltskonna poolest, milles nad kõik elasid, täiesti ühesugused inimesed; siin oli vürst Vassili tütar kaunitar Hélène, kes oli isale järele tulnud, et ühes temaga saadiku peole minna. Ta oli keisrinna monogrammi ja ballikleidiga. Kohal oli ka noor väike vürstinna Bolkonskaja, keda tunti kui la femme la plus séduisante de Pétersbourg 31 , kes oli möödunud talvel mehele läinud ja nüüd enam raseduse tõttu suures seltskonnas ei käinud, kuid väiksematest suareedest siiski veel osa võttis. Samuti oli siin vürst Ippolit, vürst Vassili poeg, kes oli tulnud koos Mortemartiga ja teda esitlenud; ka abee Morio ja paljud teised olid kohal.
„Kas te olete juba näinud ma tante’i 32 ” või „Kas te olete ma tante’iga tuttavad?” küsis Anna Pavlovna igalt saabuvalt külaliselt ja viis tolle täiesti tõsiselt ühe suurte lehvidega ehitud väikese vanaproua juurde, kes siis, kui külalised tulema hakkasid, oli teisest toast välja ilmunud; Anna Pavlovna lausus nende nime, pööras pikkamisi pilgu külaliselt ma tante’ile ja eemaldus jälle.
Kõik külalised täitsid selle kõigile võõra, kõigi jaoks igava ja kõigile tarbetu tädi tervitamise kombe. Anna Pavlovna jälgis tervitamist nukra ja piduliku osavõtlikkuse ning vaikiva heakskiiduga. Ma tante kõneles kõigile ühtesid ja samu sõnu nende tervisest, iseenda tervisest ja tema majesteedi keisrinna tervisest, mis oli praegu, jumal tänatud, jälle parem. Kõik tervitajad, kes viisakusest mingit ruttu ei ilmutanud, eemaldusid vanaprouast kergendustundega nagu pärast ränga kohuse täitmist, et siis juba kogu õhtu jooksul enam mitte kordagi tema juurde minna.
Noorel vürstinna Bolkonskajal oli näputöö kaasas, kuldtikandiga sametkotikeses. Vürstinna armas, õrnalt mustendavate vurruudemetega ülahuul ei ulatunud hästi hambaid varjama, kuid kerkis seda armsamini ja läks vahel veelgi armsamini torru ning laskus alumisele huulele. Nagu igati veetlevate naiste juures ikka, tundus ka tema puudus – lühike ülahuul ja poolavali suu – olevat just tema eriline, talle ainuomane ilu. Kõigil oli rõõm vaadata seda tervisest ja elulustist pakatavat ning ilusat tulevast ema, kes oma seisukorda nõnda kergelt talus. Vanahärradele ja tuimadele morni näoga noormeestele tundus, et nemadki saavad temasarnaseks, kui nad on temaga veidi aega koos viibinud ja kõnelnud. Kes temaga rääkis ja iga ta sõna juures kirgast naeratust ning säravvalgeid, lakkamatult välkuvaid hambaid nägi, see mõtles iseennastki täna eriliselt lahke olevat. Ja nõnda mõtles igaüks.
Väike vürstinna läks kergelt vaarudes, lühikeste tippivate sammudega, näputöökotike käsivarrel, ümber lauaotsa, kohendas rõõmsasti oma kleiti ja võttis diivanil, hõbedase teemasina lähedal istet, just nagu oleks kõik, mis ta iganes tegi, partie de plaisir 33 niihästi talle endale kui ka kõigile teistele, kes teda ümbritsesid.
„J’ai apporté mon ouvrage, 34 ” sõnas ta oma ridiküli suud lahti päästes kõigile korraga.
„Vaadake, Annette, ne me jouez pas un mauvais tour,” ütles ta perenaisele. „Vous m’avez écrit que c’était