Kas oli mind vananedes tabanud omamoodi andropaus? See polnud võimatu ja et selgust majja saada, otsustasin õhtul ringi vaadata YouPornis, millest oli aastatega saanud üks tuntumaid pornolehekülgi. Tulemus rahustas mind otsekohe. YouPorn vastas fantasmidele, mis on normaalsetel meestel üle kogu maailma, ja esimestest hetkedest saadik oli selge, et ma olen läbinisti normaalne mees. Lõppude lõpuks polnudki see nii enesestmõistetav, olin veetnud suure osa oma elust uurides autorit, keda sageli peeti omamoodi dekadendiks ja kelle seksuaalsusega polnud asjalood seega päris selged. Ühesõnaga katse tulemused rahustasid mind täielikult. Need videod, millest mõned olid suurepärased (need oli üles võtnud Los Angelese võttegrupp, kuhu kuulusid valgustaja, lavastaja, operaator), teised pigem kehvakesed, kuid vintage (saksa amatöörid), põhinesid paaril korduval ja meeldival stsenaariumil. Üks levinumaid oli järgmine: mees (noor? vana? leidus mõlemat varianti) lasi oma peenisel täiesti mõttetult alukates või bokserites tukkuda. Kaks noort naist, kelle rass varieerus, märkasid seda veidrust ja edasi oli nende ainsaks mureks organi vabastamine tema ajutisest varjupaigast. Tema hullutamiseks ei kohkunud nad tagasi ka kõige pöörasematest hellitustest ning kogu tegevus leidis aset kõige suurema naistevahelise sõpruse ja vandeseltsluse vaimus. Peenis käis suust suhu, keeled ristusid nagu pisut ärevil pääsukesed Seine-et-Marne’i departemangu lõunaosa tumedas taevas, kui nad valmistuvad talvisele palverännule minnes Euroopast lahkuma. Kogu sellest ekstaasist täiesti juhmistunud mees suutis kuuldavale tuua üksnes mõned hädised sõnad; erakordselt hädised, kui tegemist oli prantslasega („Ossa raisk!”, „Ossa raisk, mul juba tuleb!” oli enamvähem kõik, mis kuninga kukutanud rahvas suutis kuuldavale tuua), veidi kaunima ja intensiivsema sõnumiga suutsid lagedale tulla ameeriklased („Oh my God!”, „Oh Jesus Christ!”), tublid usklikud, kellel ilmselgelt polnud lubatud ära põlata Jumala ande (suhuvõtmine, grillkana), olgu mis oli, minul igatahes läks kõvaks, ka minul, kes ma seal oma 27-tollise iMaci ekraani ees istusin, kõik oli seega parimas korras.
Sellest ajast, kui mind professoriks nimetati, oli mul vähem loenguid, nii et sain koondada oma töökohustused ülikoolis kolmapäevale. Alustuseks kella kaheksast kümneni 19. sajandi kirjandus, mida ma lugesin teise kursuse üliõpilastele – samal ajal luges Steve kõrvalasuvas auditooriumis analoogset loengut esimese kursuse üliõpilastele. Kella üheteistkümnest üheni andsin ma teise aasta magistrikursust dekadentidest ja sümbolistidest. Ja seejärel kella kolmest kuueni viisin läbi seminari, kus vastasin doktorantide küsimustele.
Mulle meeldis hommikul veidi pärast kella seitset metroo peale minna, luua endale põgus illusioon, et ka mina olen osa „Prantsusmaast, kes tõuseb vara”, osa töölistest ja käsitöölistest; kuid ilmselt olin ma samahästi kui ainus, sest kella kaheksase loengu pidasin ma enam-vähem tühjale saalile, kui välja arvata kompaktne rühm hiina tütarlapsi, kes olid verdtarretavalt tõsised, rääkisid omavahel vähe ja kellegi teisega mitte kunagi. Niipea kui nad maha istusid, lülitasid nad sisse oma nutitelefonid, et minu loeng tervenisti salvestada, mis ei tähendanud, et nad poleks samal ajal suureformaadilistesse spiraalkaustikutesse konspekteerinud. Nad ei katkestanud mind kunagi, ei esitanud ühtegi küsimust ja kaks tundi möödusid nii, et mul oli tunne, nagu poleks ma veel õieti alustanudki. Saalist väljudes kohtasin ma Steve’i, tema kuulajaskond oli umbes samasugune – ainus erinevus oli see, et hiinlannade asemel istus tal loengus rühm looritatud Magribi neiusid, kes olid täpselt sama tõsised, sama mõistatuslikud. Peaaegu alati kutsus Steve mind kohvikusse – enamasti tähendas see piparmünditee joomist Pariisi suures mošees, mis asus ülikoolist paari tänavavahe kaugusel. Mulle ei meeldinud ei piparmünditee ega Pariisi suur mošee, mulle ei meeldinud eriti ka Steve ja ometi läksin ma temaga kaasa. Arvatavasti oli ta tänulik, et ma tema kutse vastu võtsin, kolleegid temast üldiselt väga lugu ei pidanud, tõtt-öelda oligi see arusaamatu, kuidas ta oli dotsendiks saanud, kui ta polnud kunagi midagi avaldanud, ei üheski olulises ega isegi mitte teisejärgulises ajakirjas, ja oli kirjutanud üksnes mingi suvalise doktoritöö Rimbaud’st, mis oli täiesti mõttetu teema, nagu oli selgitanud üks mu teine kolleeg Marie-Françoise Tanneur, tunnustatud Balzaci uurija, Rimbaud’st on kirjutatud tuhandeid doktoritöid kõikides Prantsusmaa ja prantsuse keelt kõnelevate riikide ülikoolides ja ka igal pool mujal. Rimbaud oli ilmselt kõige äraleierdatum doktoritöö teema maailmas, kui ehk Flaubert välja arvata, niisiis polnud vaja muud teha kui otsida välja paar-kolm kusagil provintsiülikoolides kaitstud vana doktoritööd, neid pisut omavahel miksida, kellelgi pole vahendeid, et kontrollida, kellelgi pole jaksu ega ka mitte tahtmist hakata järge ajama sadades tuhandetes lehekülgedes, mille igasuguse isikupärata üliõpilased olid imelapsest kokku kritseldanud. Steve võlgnes oma igati viisaka karjääri ülikoolis – jällegi Marie-Françoise’i sõnul – sellele, et ta lakkus emand Delouze’i vittu. See oli võimalik, kuigi üllatav. Oleksin võinud vanduda, et kandiliste õlgadega, hallide harjasjuustega ja üksnes gender studies kursusi lugev Chantal Delouze, Sorbonne-Paris III ülikooli direktriss, on sada protsenti lesbi, aga ma võisin eksida, kusjuures võis ka olla, et ta tundis meeste suhtes teatud vimma, mis väljendus domina-fantasmides, vahest pakkus võimalus sundida kena ja süütu näolapi ja pikkade siidiste lokkidega lahket Steve’i oma rässakate kintsude vahel põlvitama talle mingit enneolematut ekstaasi. Vastas see siis tõele või mitte, igatahes tuli selline mõte mulle vägisi pähe, kui ma vaatasin tol hommikul Steve’i seal Pariisi suure mošee teesalongi aias oma ilget õunaaroomilist vesipiipu imemas.
Steve’i jutt keerles nagu tavaliselt ülikoolis toimunud ametissenimetamiste ja edutamiste ümber, mulle tundub, et see on ainus teema, mida ta ise üldse jutuks võttis. Täna hommikul oli tal hambus see, et dotsendiks oli nimetatud üks kahekümne viie aastane tüüp, kes oli kirjutanud doktoritöö Léon Bloyst ja kellel oli Steve’i arvates „sidemeid põlisrahvuslaste liikumisega”. Panin suitsu põlema, et aega võita, endamisi mõtlesin, et mida kuradit see talle korda läheb. Korraks käis mul isegi peast läbi mõte, et temas on ärganud vasakpoolne, seejärel veensin aga ennast: vasakpoolne magas Steve’is sügavat und ja sellest unest oleks teda ainsana võinud äratada Prantsuse ülikooli juhtorganite poliitiline suunamuutus. Võib-olla on see märk, jätkas ta, sest ka Amar Rezki, kes on tuntud oma uurimistöödega 20. sajandi alguse antisemiitlikest autoritest, oli just äsja professoriks nimetatud. Kusjuures, rõhutas ta, Prantsuse ülikoolide rektorite nõukogu oli hiljuti liitunud boikotiga, mis oli suunatud koostöö vastu Iisraeli teadlastega ja mille oli algatanud rühm Briti ülikoole.
Kasutades ära hetke, kui ta keskendus oma vesipiibule, mis hästi läbi ei käinud, vaatasin ma vargsi kella ja täheldasin, et see on alles pool üksteist, järgmise loengu algust ma seega lahkumise ettekäändeks tuua ei saanud, siis turgatas mul aga pähe teema, millest annaks muretult lobiseda: juba paar nädalat oli jälle hakatud rääkima ühest nelja-viie aasta tagusest projektist luua Sorbonne’i ülikooli koopia Dubaisse (või oli see Bahreini? või Katari? mul läksid need kõik segamini). Sarnaseid läbirääkimisi pidas ka Oxford, meie kahe ülikooli väärikas ajalugu oli ilmselt mõne naftašeigi ära võlunud. Kas kavatses ta seda temasugusele noorele dotsendile rahalises mõttes ilmselgelt soodsat perspektiivi silmas pidades oma antisemiitlike seisukohtade väljendamisega jalga ukse vahele saad? Ja kas tema meelest oleks mul kasulik niisamuti talitada?
Heitsin Steve’ile varjamatult uuriva pilgu – see poiss polnud just liiga nutikas, teda oli kerge rivist välja lüüa, minu pilk avaldas kiiret mõju. „Sina kui Bloy